Kalaramp

vooluveekokku paisu juurde rajatud kare kaldpind, mis võimaldab veeorganismidel liikuda üle paisu

Kalaramp on vooluveekokku paisu juurde rajatud kare kaldpind, mis võimaldab veeorganismidel liikuda üle paisu.

Kalaramp Jägala jõel, Vetla küla hüdroelektrijaam 2021. aastal.
Kalaramp Vetla paisjärvel. 08. veebruar 2021

Kalarampi peetakse looduslähedaseks kalapääsuks[viide?]. Väliselt meenutab kalaramp suuresti tehiskoske (kalapääs), kuid erinevalt tehiskosest on kalarambil ainult osa paisu nõlvusest muudetud karedaks.

Ajalugu

muuda

Esimesed kirjalikud ülestähendused lihtsakoelistest kalarampidest pärinevad 17. sajandi Prantsusmaalt, kus haokimpude abil rajati järskudesse kanalitesse astmed. Üks versioon patenteeriti 1837. aastal Richard McFarlani poolt Kanadas, kus ta disainis kalade jaoks tee, et nood tema vee jõul töötava saeveski tammist läbi pääseksid.[1] Tööstusliku pöörde edenedes muutusid tammid ja teised vooluveekogude tõkked suuremaks ja arvukamaks, tekitades vajaduse kaladele läbipääsuvõimaluste loomise järele.[2]

Vaata ka

muuda

Viited

muuda
  1. Mario Theriault, Great Maritime Inventions 1833–1950, Goose Lane, 2001, p. 45
  2. Office Of Technology Assessment Washington DC (1995) Fish passage technologies : protection at hydropower facilities Diana Publishing, ISBN 1-4289-2016-1.