Ava peamenüü

Vello (õieti Ergav-Vello) Asi (18. oktoober 1927 Vana-Saaluse20. november 2016) oli eesti sisearhitekt ja Eesti Kunstiakadeemia emeriitprofessor.[1] Koos Väino Tammega on ta olnud üks aktiivsemaid modernistlike interjööride kavandajaid ja propageerijaid Eestis alates 1950. aastate lõpust.

KujunemineRedigeeri

Sündis Võrumaal Saaluse vallas Vana-Saaluse külas. Tema vanemad olid pärit Võrumaalt, ema oli talupidaja ja isa käsitööline.

Kunstihuvi tekkis juba keskkoolis, kus Asi hakkas kujundama kooli seina- ja lendlehti. Olgugi et vanemad soovisid, et poeg astuks Tartu Ülikooli meditsiiniteaduskonda, läks Asi pärast Võru 1. keskkooli lõpetamist 1948. aastal hoopis ERKI-sse sisearhitektuuri õppima.

Olulise osa Asi ülikooliaegsetest töödest moodustavad joonised ajaloolisest mööblist.[1] Neid käidi kopeerimas enamasti Tallinna Kunstimuuseumis ja Kadrioru Peetri majamuuseumis. Originaalloominguna valmistati mööblikavandeid väikekorteritesse ja kabinettidesse ning interjöörikavandeid näiteks laeva salongi, kinno, parteikooli või klubihoonesse. Suure osa õppetööst moodustas tehniliste oskuste lihvimine instituudi puutöökojas. Hiljem viidi sisse mööblitisleri kategooria saamise kvalifikatsioonieksam teise kursuse lõpul. Lõpetas ERKI 1954, tema lõputööks oli Tallinna Polütehnilise Instituudi aktusesaali sisekujundus.[2]

LoomingRedigeeri

Töötas 1954–55 Tallinnas Estonprojektis Mart Pordi juhitud II töökojas, August Volbergi arhitektide brigaadis, kus tegeles eelkõige arhitektuursete detailide, tööjooniste ja jooniste koloreerimisega.[3] 1956–1964 töötas ta Kunstitoodete kombinaadis, kus tegeles näitustekujundustega, sh muuseumiekspositsioonid: Kroonlinna Ajaloomuuseum, Fr. R. Kreutzwaldi memoriaalmuuseum ja Eduard Vilde memoriaalmuuseum. Kuulus ka sisearhitektide gruppi, kes 1954–1961 tegi Moskvasse NSV Liidu Rahvamajandussaavutuste Näituse Eesti paviljoni uue sisekujunduse. Tegeles näitusekujundustega ka hiljem hõlmates Eesti näitusemaastiku kõrval ka rändnäitusi Moskvas, Londonis ja Ulaanbaataris. Tegeles ka raamatukujundusega, millest suurema osa moodustab Jaan Krossi teoste ning mitme arhitektuuriraamatu kujundamine, sh sari "Tallinna vaatamisväärsused" ning almanahh "Kunst ja Kodu" (1959–1961).[4]

Tähtsaimad tööd väljendavad oma loomingus otstarbekohasust ja tektoonilist selgust: Kurtna linnukasvatuskatsejaama peahoone (1967, Nõukogude Eesti preemia), Tallinnas Kirjanike Maja ametiruumid (1963), kohvikute Tuljak (1967) ja Tallinn (1967–1969, rekonstruktsioon), "Karoliina" baari (1968; viimased kolm koos Väino Tammega), Raadiomaja stuudiote (1965–77, koos H. Oruveega, rekonstruktsioon), hotelli "Viru" (1972, koos V. Tamme ja L. Raudsepaga, Nõukogude Eesti preemia) ning Pirita purjespordikeskuse jahtklubi ja pressikeskuse interjöörid (1980).[5]

Tallinna Kirjanike Maja ametiruumide teostust (1963) peetakse üheks tähtsaimaks teoseks. Eelkõige oli oluline tema loodud musta laega saal, kus 1950. aastate ametlikule stiilile omase teatraalse pidulikkuse on välja vahetanud minimalistlik tõsidus.[6] Ajal, mil must oli selges ebasoosingus, andis värvilahendus ruumile tugeva sümboolse varjuni. Osad külastajad on seda seostanud Juhan Liivi luulega "Must lagi on meie toal ja meie ajal ka…" (1909). Must värvi kasuks otsustas Asi aga eelkõige praktilistel kaalutlustel – et varjata lae muhke ja lohke. Siiski tuli tal käia värvivalikut põhjendamas ka Moskvas, kuna siinsed ülemused ei julgenud oma allkirja projektile anda. Lisaks musta laega saalile kavandas ta Kirjanike Maja kabinetid ja sealse mööbli.[4]

Koostöö Väino TammegaRedigeeri

Oluline osa loomingust sündis koostöös sisearhitekti ja koolikaaslase Väino Tammega. Koos lõid nad Põhjamaade modernismi vaimus sisearhitektuuri Valve Pormeistri arhitektuurile – kohvik Tuljak ja Kurtna Linnukasvatuse Katsejaama peahoone. Mõlema ehituse patrooniks oli asepeaminister ja kultuurimetseen Edgar Tõnurist. Tuljaku kohviku (1966) tegi eriliseks Tõnuristi soov luua iseteenindusega toidusaal, kus on lisaks kaminaaed ja saslõki grillimise võimalus. See dikteeris ka kohvikusaali interjööri, kus seina ääres paiknes pikk toitustuslett ning ruum oli täidetud puidust mööbliga.

Tõnuristi patroonimisel valmis ka 1966. aastal Valve Pormeistri projekteeritud Kurtna Linnukasvatuse Katsejaama peahoone. Hoone oli loodud linnukasvatajate rahvusvaheliseks kongressiks. Tamme ja Asi kavandatud interjöör lähtub eelkõige Pormeistri arhitektuurist ning täiendab seda. Interjööris on oluline modernistlik ruumikäsitlus: mööbli muutumine üksikobjektist arhitektuurseks ruumielemendiks. Materjalidest on eelistatud Põhjamaadele omaseid looduslähedasi materjale: puit, vask, tellis, klaas.[4]

1960. aastatel elavnes Tallinna vanalinna elu ning sellega kaasnes uute kohvikute ja restoranide loomine. Tamm ja Asi kujundasid Tallinna vanalinna mitu uut kohvikut: Harju tänava alguses varietee Tallinn, selle kohvik ja baar, vabaõhuterrass ja veinibaar Karoliina ning restoran Gloria Müürivahe tänaval.[2] Tallinna kohvik (1967–1969) asus Harju tänav 6 esimesel korrusel, teisele korrusele jäi varietee. Kohviku osa, mille täitsid Tartu Ülikooli tulekahjust päästetud vanad viini toolid (Thonet no.14) ja Tamme ning Asi kavandatud lauad ja pikk pukibaar ehk "Julgete meeste baar", sai rahva seas kõige külastatavamaks osaks. Harju tänava haljasalale ulatus ka vabaõhuterrass, mida rahva suus kutsuti Varblaseks. Vabaduse väljaku poolsesse külge kujundati endisesse kaitsekäiku baar Karoliina.

Tamm ja Asi realiseerisid veel koos Tallinna uue Raadiomaja, tegid ümberehitustöid teater Estonias, kavandasid toolid uude Pärnu teatrisse ning projekteerisid kogu sisekujunduse Tartu Vanemuise teatrile. Suurobjektidest on aga kõige silmapaistvam Viru hotell (Henno Sepmann, Mart Port, 1972), mis oma massiivse mahuga oli Tallinna siluetis uueks aksendiks. Lisaks Tammele ja Asile osalesid interjööride kujundamisel nende hiljutised õpilased ERKIst: Loomet Raudsepp, Taevo Gans, Mait Summatavet. Hotelli juures paistis silma sise- ja välisarhitektuuri ühtsus. Sarnane materjalikasutus ja lihtsate pindade esteetika sidus hotelli viimistluse tervikuks. Asi kujundatud vestibüüli seinad ja põrandad olid kaetud tumeda keraamilise plaadiga, mööbel oma rangetes geomeetrilistes mahtudes ühines ruumiga ning omandas arhitektoonilise iseloomu.

Aastatel 1975–1980 valminud Tallinna Olümpiapurjespordikeskuse (Regati pst 1) kujunduses, mida juhtis Väino Tamm, oli Asi tööks kujundada söökla (koos Leo Leesaarega), jahtklubi ja pressiosa interjöörid. Lisaks osalesid projektis Aulo Padar ja Juta Lember.

TunnustusRedigeeri

TeoseidRedigeeri

ViitedRedigeeri

  1. 1,0 1,1 1,2 Suri legendaarne sisearhitekt Vello Asi ERR, 20.11.2016
  2. 2,0 2,1 Jagodin, Karen (2007). Tamm ja Asi. Eesti Arhitektuurimuuseum. pp. 6, 14, 28, 37,38. 
  3. Kalm, Mart (2002). "Vello Asi - Eesti sisearhitektuuri Grand Old Man". MAJA 35: 79. 
  4. 4,0 4,1 4,2 Jagodin, Karen (2007). Tamm ja Asi. Eesti Arhitektuurimuuseum. pp. 6, 14, 28, 37. 
  5. EKABL. Eesti Entsüklopeediakirjastus. 1996. 
  6. Paulus, Karin (2014). Artikkel "Dekonstrueerides Väino Tamme fenomeni" raamatust "Kunsttööstuskoolist kunstiakadeemiaks : 100 aastat kunstiharidust Tallinnas". koostaja: Mart Kalm, Eesti Kunstiakadeemia. p. 323. 

KirjandusRedigeeri

  • Jagodin, Karen (2007). Tamm ja Asi. Eesti Arhitektuurimuuseum

VälislingidRedigeeri