Kurtna Linnukasvatuse Katsejaama peahoone

Kurtna Linnukasvatuse Katsejaama peahoone on hoone Kurtnas aadressil Keskuse tee 12. Hoone on projekteerinud Valve Pormeister 1965. aastal, insener Jüri Milvere, valmis 1966. Oluline moodsa arhitektuuri esindaja 1960. aastatel, mis pälvis imetlust ning leidis jäljendamist. Pälvis 1967. aastal Nõukogude Eesti preemia. [1]

Tunnistatud kultuurimälestiseks 15. augustil 2001.[2] Praegu asub hoones Kurtna Sündmuskeskus.

EelluguRedigeeri

Ehitamise ajaks oli Eesti põllumajandus kolhooside tingimustes jalad alla saanud. 1950. aastal loodud Kurtna Linnukasvatuse Katsejaamas aretati kanu ja hanesid. Kiievi konverentsil kutsuti osavõtnuid tutvuma Eesti NSV linnukasvatusega. Tänu sellele õnnestus Moskvast välja kaubelda raha ja eriobjekti ehitamise võimalus. See tagas ülemuste huvi objekti vastu ning võimaluse muretseda kvaliteetseid materjale, sealhulgas välismaalt.[3]

ArhitektuurRedigeeri

Ehitatud vana hoone asemele mõisasüdames[1] paistiigi kõrgemal kaldal[4]. Peahoone koosneb kahekorruselisest kahepoolse koridorsüsteemiga kontoripoolest ja ühekorruselise ühendusosa järel lehvikukujuliselt lahtihargnevast saalist. Seinad on laotud puhta vuugiga punastest tellistest, aknalindid on mustad, räästast kroonivad paksud valged siledate eterniitplaatidega karniisid. Karniisid rõhutavad moodsat horisontaalsust ja madalust, kuid säästavad maadligisurutusest. Üldmuljele lisavad palju elegantsed detailid, nagu sissepääsu juures maja läbipaistvus ja samas kõrval peene mööbliga puhkenurk seinapinda taandatud kamina ees, valge korstna tasakaalustav vertikaal ja evakuatsioonitrepp moodustavad otsaseina müüritud astmed.[1] Teisele korrusele viis lahtine trepp. Seal olid teaduslike töötajate ruumid, laborid, raamatukogu ja külalistetoad.[3]

Kurtna Linnukasvatuse Katsejaama peahoone kõrval asub veel üks Pormeistri projekteeritud hoone (Keskuse tee 16).

InterjöörRedigeeri

Väino Tamm ja Vello Asi kujundasid interjööri lähtuvalt Pormeistri arhitektuurist nagu ka Tuljaku kohviku puhul. Ruumilahenduse uudsus peitub saalis, mille interjöör kordab fassaadi materjale[4], selle asümmeetriliselt skulptuurne vorm ning maastikku avanev klaasist külgsein[1]. Saalis on rõhutatud joonte vastassuunalist liikumist, mis tekib männipuust pinkide rivi, tellisseinte ja lae pikisuunaliste fermide koosmõjul. Mööbel on arhitektuurne ruumielement. Kasutatud on looduslähedasi materjale nagu puit, vask, tellis ja klaas. Astmelise laega saali valgus siseneb külgmisest klaasseinast ja kitsastest püstakendest ning seob avara ja valge saali ümbritseva loodusega.[4] Saalis seisis Riho Kulla abstraktne metallskulptuur.[1] Voolava ruumi ideest lähtuvalt kujundatud vestibüül ja lahtine trepp moodustasid terviku puhkenurgaga, kuhu oli paigutatud sisearhitektide kujundatud mööbel ja kamin. Suurte mustade nahkkatetega toolide iseloomu dikteeris metallkarkass, millele toetus nurgeline ja massiivne isteosa.[4]

MõjudestRedigeeri

Eesti arhitektuuriajaloos etapilise tähtsusega[3] ja Valve Pormeistri loomingu üks ehedamaid näiteid[4]. Delikaatselt on kokku sulatatud uus arhitektuur ja vana mõisasüda.[1] Kurtna keskusega tekkis maale uut tüüpi hoone – moodne teadusasutus.[3] Kurtna Linnukasvatuse Katsejaama keskus oli valmimise järel rahva seas tohutult populaarne.[1] Uudistajaid saabus nii Eestist kui Nõukogude Liidust.[3] Valve Pormeistri tollane looming innustas paljusid, temast vaimustumist kajastavad rohkem või vähem T. Hanseni lillekauplus Kannike (1967), Toomas Reinu Sverdlovi-nim. kolhoosi keskus (Tsoorus, 1969–77), Maie Penjami Aruküla ja Vändra kolhoosi keskusehoone (1971–75, vrd. ka R. Pietilä Soome paviljoniga Brüsseli 1958. aasta maailmanäitusel), A. Aasmaa Pärnu veterinaarravila (1971–77), M. Metsali Põdrangu sovhoosi keskusehoone (1974–75) jm.[1] Kurtnast kujunes näidisehitis, mida seati eeskujuks teistele maaehitajatele.

FotodRedigeeri

ViitedRedigeeri

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 1,5 1,6 1,7 Mart Kalm (2001). Eesti 20. sajandi arhitektuur. Tallinn: Prisma Prindi Kirjastus. 
  2. Kultuuriminister. "Kultuurimälestiseks tunnistamine".
  3. 3,0 3,1 3,2 3,3 3,4 Liina Jänes (2005). Valve Pormeister. Eesti maa-arhitektuuri uuendaja. Tallinn: Eesti Arhitektuurimuuseum. 
  4. 4,0 4,1 4,2 4,3 4,4 Karen Jagodin (2007). Tamm ja Asi. Tallinn: Eesti Arhitektuurimuuseum. 

VälislingidRedigeeri