Ava peamenüü
Chichagov.jpg

Vassili Jakovlevitš Tšitšagov (vene keeles Василий Яковлевич Чичагов) (12. märts (28. veebruar vkj) 1726 Kostroma16. aprill (4. aprill vkj) 1809), Venemaa Keisririigi sõjaväelane ja Balti laevastiku Tallinna baasi ülem 1788. aastal, ainus mereväelasest Georgi ordeni 1. järgu kavaler.

Haridusteed alustas ta Moskva navigatsioonikoolis, misjärel õppis Inglismaal. 1742. aastal teenis ta Balti laevastikus gardemariinina, 1744. aastal määrati Tallinna rannakomandosse. 1745. aastal sai Tšitšagov mitšmani auastme, 1751 määrati laevasekretäriks ja 1754 sai leitnandi auastme. 1757 anti tema juhtimisele fregatt Св. Михаил ja 1758 tehti temast kaptenleitnant. 1762. aastal anti talle 2. järgu kapteni auaste ja 1764. aastal 1. järgu kapteni auaste. Osales Seitsmeaastases sõjas.

Pärast sõda juhtis kolmest laevast koosnevat Mihhail Lomonossovi algatatud salajasi mereuurimisekspeditsioone (1764, 1765) Põhjamerel, mille eesmärk oli leida meretee läbi Põhja-Jäämere Kamtšatkale.

Aastail 17681770 Arhangelski sadama ülem, juhtides ka sadamas toimuvat laevaehitust. 1770. aastal kutsuti kontradmiral Tšitšagov Läänemere kubermangudesse, kus oli aastail 1770–1771 Tallinna sadama ülem ja viis läbi laevaekipaažide väljaõpet.

1772 juhtis Tšitšagov väljaõpetatud laevaeskaadri Vahemerre, pärast naasmist ja autasustamist määrati ta uuesti Tallinna sadama ülemaks. 1773. aastal määrati ta Kroonlinna sadama ülemaks.

1744. aasta suvel juhtis Aasovi flotilli sõjas Osmanite laevastikuga Musta mere Kertši väinas.

Merelahingud Rootsi-Vene sõja ajal 1788–1790Redigeeri

1789. aasta Ölandi merelahingRedigeeri

1789. aasta kevadel määras keisrinna Katariina II ta Balti laevastiku (mis seisis Tallinna, Kroonlinna ja Kopenhaageni sadamas) juhiks. 6. juulil 1789 toimus tema juhtimisel Rootsi ja Venemaa laevastiku vahel Ölandi saare juures esimene kokkupõrge, kuid Rootsi laevastik hoidus avalikust lahingust ning taandus Karlskrona piirkonda.

Sõjategevus merel lakkas kuni 17. märtsini (6. märts vkj) 1790, mil väike Rootsi eskaader (fregatid Jarramas ja Ulla Fersen ning kutterprikk Husar) tungis kapten Olof Rudolf Cederströmi (1764–1833) juhtimisel Paldiski sadamasse.[1] Laevadelt maabus varahommikul umbes 50–60-meheline (teistel andmetel 110 meest[2]) dessant, mis hävitas sadamas olevad varusid, rikkus sadamakindlustistes olevaid suurtükke, põletas maha 400 mastipuud ja lahkus enne, kui kohale jõudis maavägi Tallinnast. Paldiski garnisoni komandant de Roberty anti sõjakohtu alla, kuid Katariina II andis talle siiski armu.

1790. aasta Tallinna merelahingRedigeeri

1. mail 1790 saabus arvukuselt Vene laevastikku kahekordselt ületav Rootsi laevastik Tallinna reidile (Rootsi laevastikus 26, Vene laevastikus 10 laeva). Tšitšagovi otsusel võeti lahing vastu mitte merel, vaid reidil, kasutades kaitseks laevade suurtükke.

Rootsi laevastik otsustas rünnata ilma ankrusse jäämata ning alustas 21 laeva ja 6 fregati suurtükkide abil Vene laevastiku ning rannikukindlustiste pommitamist. Tänu Tšitšagovi otsusele pidada lahingut rannikult oli Vene laevastiku tuli täpsem kui reidil oleva Rootsi laevastiku oma. Rootslased kaotasid lahingus ühe laeva, mis jooksis Aegna madalikule ja mille rootslased ära põletasid, teine laev alistus (Prins Carl – 60 suurtüki ja 300 madrusega). Vene Tallinna eskaadri kaotused olid ainult 9 langenut ja 27 haavatut. Pärast edutut rünnakut siirdus Rootsi laevastik Viiburi piirkonda.

1790. aasta Viiburi lahe merelahingRedigeeri

Kroonlinna eskaadri abistamiseks ja pealinn Peterburi kaitseks väljus Tallinna eskaader 17. mail sadamast ning suundus Naissaare juurde, kus jäi äraootavale positsioonile kuni Kroonlinna eskaadriga liitumiseni. Ühendatud jõududega toimus 23.–24. mail 1790 Krasnaja Gorka ranniku piirkonnas merel lahing, mille tulemusena Rootsi laevastik jäi Viiburi lahes ligi kuuks ajaks blokeerituks.

Tallinna merelahingu eest autasustas Katariina II Tšitšagovit Püha Andrease ordeni ja 1388 pärisorjaga. Viiburi merelahingu eest sai ta aga 1. järgu Georgi ordeni, teemantidega mõõga, hõbeserviisi ja 2417 pärisorjaga mõisa Valgevenemaal.

Keiser Paul I valitsusajal läks Tšitšagov protestiks keisri tegevuse vastu erru ja elas oma mõisas arestis. Keiser keelas tal Peterburi ilmumise.

Admiral suri 4. aprillil 1809 oma mõisas.

Tema järgi on nimetatud Chichagofi saar Alaskas.

IsiklikkuRedigeeri

Vassili Tšitšagovil oli 10 poega, kellest ühest – Pavel Vassiljevitš Tšitšagovist – sai Venemaa Keisririigi mereminister.

ViitedRedigeeri

VälislingidRedigeeri