Vikipeedia

Põltsamaa mõis

(Ümber suunatud leheküljelt Vana-Põltsamaa mõis)
 See artikkel on Põltsamaa kihelkonna rüütlimõisast; samas kihelkonnas asus ka Uue-Põltsamaa mõis ja Põltsamaa kirikumõis

Põltsamaa ehk Vana-Põltsamaa mõis (saksa keeles Schloss Oberpahlen) oli rüütlimõis Põltsamaa kihelkonnas Viljandimaal. Nüüdisajal jääb kunagine mõis Põltsamaa linna ja seda ümbritsevate omavalitsuste territooriumile Jõgeva maakonnas.

Põltsamaa lossi varemed

Mõisakeskuse moodustas vana Põltsamaa ordulinnus.

Ajalugu muuda

Wrangelid muuda

 
Detail 1680. aastatel koostatud Põltsamaa mõisa kaardilt
Autor: Jonas Böök
 
Herman Wrangel (1587–1643)
Autor: Georg Günter Kraill

Rootsi kuningas Gustav II Adolf läänistas Põltsamaa linnuse koos ümbritsevate maadega 1623. aastal feldmarssal Herman Wrangelile (1587–1643). Mõisa moodustasid Neanurme, Loopre, Sulustvere, Heriatza, Simeni, Titto ja Letscho vakused. Nimetatud maadest moodustus Põltsamaa lossilään, mille suurus 1641. aastal oli 111 adramaad.[1]

Kuna feldmarssal ise Põltsamaal ei elanud, siis korraldas mõisa majandamist tema vend Hans Wrangel[2].

Wrangel kinkis osa linnusemüüre Põltsamaa kogudusele uue kiriku ehitamiseks, kuna vana oli Rootsi-Poola sõjas hävinud.[3]

Pika sõjaperioodi tõttu oli 1624. aastal 90% Põltsamaa mõisa taludest tühjad. Olukorra parandamiseks toodi juurde 191 talupoega koos peredega, kellest suurema osa moodustasid soomlased. Üheksa perekonda paigutati Põltsamaa alevisse käsitöölisteks, ülejäänud küladesse.[4]

1638. aastal elas Põltsamaal 521 inimest, kellest umbes kolmandiku moodustasid soomlased, lätlasi oli 111, poolakaid 24, sakslasi 18 ja leedulasi 9.[4]

Põltsamaa lossiläänis oli 1640. aasta paiku 29,2% talurahvast sisserännanud. Ainuüksi soomlased moodustasid kõigist Põltsamaa mõisa talupoegadest 26,1%.[5]

Herman Wrangeli surma järel päris Põltsamaa mõisa tema poeg Wolmar Wrangel (1641–1675), kes oli samuti Rootsi väejuht[6]. Wolmar Wrangeli surma järel sai mõisa oma eluajaks endale tema lesk, Vasaborgi Kristina (1644–1709)[6], kes oli Gustav II Adolfi (1594–1632) pojatütar.

1657. aastal tabas piirkonda suur katk. Wrangel lasi üles ehitada veskid, rehed ja karjaõue, kuid leedulased süütasid need 1659. aastal koos aleviga põlema.[4]

1682. aasta revisjoni järgi oli kiriku vastas väljaspool lossimüüre asunud mõisakeskuses olnud üle 20 hoone. Olemas oli ühekorruseline palkidest härrastemaja, aidad, tallid, laudad, tõllakuurid, keldrid, maneež, valitsejamaja koos juurdekuuluvate hoonetega. Härrastemajast eemal Pleeksaarel paiknesid sepikoda ja viinaköök, mis olid sinna viidud ilmselt lärmi ja tuleohu tõttu.[4]

Augustis 1703 põletasid Boriss Šeremetevi (1652–1719) juhitud Vene väed Põltsamaa mõisasüdame, kiriku ja kogu aleviku. Kahjutulest oli pääsenud vaid üks maja.[7]

Heinrich von Fick muuda

 
Heinrich von Fick (1678–1750)
Autor: Otto Zoege von Mannteuffel (1822–1889)

26. detsembril 1720 kinkis Venemaa tsaar Peeter I (1672–1725) Põltsamaa ning Nõmme, Võisiku, Pajusi, Kurista, Eistvere, Adavere, Lustivere, Kaliküla ja Tapiku mõisa kammernõunik Heinrich von Fickile (1678–1750)[6]. Fick laskis kohe eesti, läti, ingeri ja soome päritolu sõjavange ja kaasatooduid Põltsamaale asustada ning pakkus neile teenistust.

9. mail 1725 kinkis Venemaa keisrinna (1725–1727) Katariina I Poola kuninga Zygmunt III kinnitatud pärilusõiguse järgi Põltsamaa, Nõmme ja Adavere mõisa endisele Rootsi feldmarssalile Carl Gustaf Dückerile (1671–1732), kelle 1719. aastal surnud abikaasa Theodora (sündinud vürstitar Ogińska) oli Wolmar Wrangeli tütretütar. Dücker oli Põhjasõja järel asunud toetama Rootsi troonitaotlejat, Taani Oldenburgi dünastia Schleswig-Holsteini hertsog Karl Friedrichi (1700–1739), kes oli 1724. aastal kihlunud Peeter I tütre Anna Petrovnaga ning saanud Venemaa poliitiliseks liitlaseks.

Venemaa keiser (1727–1730) Peeter II lubas 1727. aastal Fickil mõisad tagasi osta.[6]

1731. aasta aprilli alguses vahistati Fick koos väimeeste Otto Reinhold Zoege von Mannteuffeli (1701–1749) ja Wilhelm von Schulzega kui üks aadlikonstitutsiooni, mille vürst Dmitri Mihhailovitš Golitsõn keisrinna (1730–1740) Anna Ivanovnale 1730 troonile asumisel allakirjutamiseks esitas, autoritest. Nad otsustati saata Siberisse ning Ficki ja tema väimeeste mõisad konfiskeeriti. 1743. aastal pöördus ta Peterburi tagasi.

Ta asus elama Põltsamaale, kus ka 1750. aastal suri. Ficki valduste väärtuseks hinnati üle miljoni rubla.[8]

Heinrich von Ficki mõisad jagati tema viie tütre vahel:

  • Sophie Elisabeth (suri 1760), Võisiku, Päovere, Soosaare ja Süsivere pärijanna, oli 1721. aastast Wilhelm von Schulze abikaasa.
  • Beate Regina (1708–1785), Adavere ja Võrevere pärijanna, abiellus Erich Johann von Vietinghoffiga (1699–1761)
  • Maria Friederike (1711–1781), Eistvere pärijanna, oli 1730. aastast Otto Reinhold Zoege von Manteuffeli (1701–1749) abikaasa
  • Aurora (1717–1769), Põltsamaa pärijanna, Johann Woldemar von Lauw (1712–1786) abikaasa
  • Christine (1722–1788), Põltsamaa mõisast eraldatud Uue-Põltsamaa pärijanna, Jakob Heinrich von Lilienfeldi (1716–1785) abikaasa

Ficki päranduse jagamisel eraldati Põltsamaa jõe vasakule kaldale jäänud mõisa osa, millest moodustus Uue-Põltsamaa mõis.

Johann Woldemar von Lauw muuda

 
Põltsamaa loss 19. sajandi alguses. Vasakul Uue-Põltsamaa mõisasüda

Põltsamaa mõisa, mida pärast Uue-Põltsamaa mõisa loomist hakati kutsuma Vana-Põltsamaa mõisaks, päris Heinrich von Ficki tütar Aurora, kes oli abielus major Johann Woldemar von Lauw'ga. Lauw laskis Põltsamaa linnusevaremed esinduslikuks paleeks ümber kohendada[9].

Lauw viljeles Põltsamaal kohati õukondlikku elustiili, näiteks palkas ta alalise õuekapelli ja itaalia näitetrupi. Lisaks korraldati mõisas tihti jahipidusid ja balle.[9]

Lauw pani mõisas käima tootmisettevõtted. Ta asutas Põltsamaal vasekoja, tärklisevabriku ja nahaparkimiskojad. Mõisa metsa Rõikale lasi ta ehitada Laashoone, kus valmistati rohelist klaasi. Mõnevõrra hiljem rajas ta Põltsamaa portselanimanufaktuuri, aknaklaasikoja Tõrnas (hiljem peeglivabrik) ja Kamari peeglivabriku. Enamik neist ettevõtmistest ei tasunud end aga ära ning need läksid peatselt hingusele.[10]

Lauw suri 15. veebruaril 1786 ning Vene riik kui Lauw' peamine võlausaldaja laskis mõisa maha müüa.[11]

Aleksei Bobrinski muuda

 
Krahv Aleksei Grigorjevitš Bobrinski (1762–1813)

Lauw surma järel omandas Vana-Põltsamaa mõisa 242 550 hõberubla eest Aleksei Bobrinski (1762–1813)[1]. Bobrinski, kes oli Katariina II ja Grigori Orlovi vallaspoeg, sai emalt korralduse Põltsamaale asuda, kuna oli oma kõlvatute elukommetega Pariisis elades suured kaardimänguvõlad kogunud.[12]

Bobrinski ehitas lossitorni observatooriumi ning uuendas oma üheksa Põltsamaal elatud aasta jooksul lossi sisustust.[11]

Krahv Aleksei Bobrinski kogus Põltsamaale suure raamatukogu, millest on siiani säilinud mitusada raamatut.[13]

Bobrinski määras 22. veebruaril 1812 koostatud testamendis Põltsamaa mõisa pärijaks oma lese Anna (sündinud vabapreili von Ungern-Sternberg).[6]

Gagarinid muuda

 
Vaade lossile 19. sajandil.
Autor: Wilhelm Tusch

24. märtsil 1816 loovutas krahvinna Anna Bobrinskaja Põltsamaa mõisa oma tütrele, vürstinna Maria Gagarinale.[1]

Aleksei Bobrinskilt päris mõisa tema tütar Maria, kes oli abielus vürst Nikolai Sergejevitš Gagariniga (1784–1842). 1849. aastal omandas mõisa 200 000 hõberubla eest nende poeg, vürst Lev Nikolajevitš Gagarin (1828–1868).[6] Lev ja tema ainuke poeg Vladimir (1851–1868) hukkusid traagiliselt 22. juulil 1868[14], misjärel omandas Põltsamaa mõisa tema vend Nikolai Nikolajevitš Gagarin (1822–1902)[6].

Põltsamaa mõisa viimane võõrandamiseelne omanik oli Nikolai Nikolajevitš Gagarin (1861–1918[15]).[16]

Mõisakompleks muuda

 
Põltsamaa loss enne Esimest maailmasõda
 
Marmorsaal 19. ja 20. sajandi vahetusel
 
Medaljonituba 19. ja 20. sajandi vahetusel
  Pikemalt artiklis Põltsamaa loss

Põltsamaa mõisakompleks kujunes keskaegse Põltsamaa ordulinnuse ümber. Kui Herman Wrangel Põltsamaa peremeheks sai, asus ta vana linnust renessanss-stiilis lossiks ümber ehitama. Konvendihoone ehitati kõrgemaks, kitsad aknad raiuti laiemaks ning kaunistati renessansile iseloomulike kolmnurkfrontoonidega. Idakülge rajati paraadvärav.[16] 1630. aastatel rajati linnusemüüride osale Põltsamaa kirik[5].

1703. aasta augustis põletasid Vene väed maha kogu Põltsamaa. Ka loss jäi varemeisse.[7]

Suured taastamistööd algasid Põltsamaa lossis siis, kui mõisnikuks sai Heinrich von Ficki väimees Johann Woldemar von Lauw. Ta lasi linnuse konvendihoone varemed ümber ehitada uhkeks barokklossiks. Kui lossimüürid ning uste ja akende paigutus säilitasid 17. sajandi ilme, siis lossi sisekujundus valmis esinduslikus rokokoostiilis.[16]

Lossi stukitööd tegi Saksa päritolu Johann Michael Graff, kes oli töötanud ka Rundale lossi kujunduse juures. Gottlieb Welté maalis suured ovaalsed seinamaalid ning Friedrich Hartmann Barisien valmistas maastikumaalid ja valitsejate portreed. Palee kõige esinduslikumad ruumid olid Louis XV stiilis marmorsaal ja Louis XVI stiilis rokokoosaal.[9]

Koos lossiga renoveeriti ka hooviehitised.[16]

Põltsamaa jõe Pleeksaarele rajati park, mis sidus omavahel Vana- ja Uue-Põltsamaa mõisasüdame.[9]

Lauw järel mõisaomanikuks saanud Aleksei Bobrinski rajas lossitorni observatooriumi, kus asus väike teleskoop.[16]

Esimese maailmasõja ajal lammutati sõjalistel kaalutlustel torni puitosad. Vabadussõja ajal põlesid lossis mõned toad.[17]

1930. aastatel lasi Põltsamaa linnavalitsus lossi mitmel korral korrastada. Vahetati torni katus, rajati trepid katusele pääsemiseks ning remonditi marmorsaali.[17]

Teise maailmasõja eel kasutati lossiruume koosoleku- ja seltsiruumidena, samuti muuseumina. Seal etendas Põltsamaa töölisteater näidendeid ja näidati kino. 1934. aastal külastas lossi umbes 3000 huvilist, kusjuures piletihind täiskasvanuile oli 10 ja õpilastele 5 senti.[17]

Põltsamaa sai tugevasti kannatada Teise maailmasõja ajal Saksa ja Nõukogude vägede vahelises sõjategevuses. 14. juulil 1941 süttis lõuna paiku Saksa vägede lastud mürsust kiriku torn, mis kell 19:02 kirikule langes ning selle süütas. Kirikust levis tulekahju lossi.[18] Teistel andmetel sai mürsutabamuse aga lossitorn, kus asus Punaarmee tulejuht.[17]

Kirikuõpetaja Herbert Kuurme (1911–2005) eestvõttel korrastati peagi kirik, mis pühitseti 1952. aastal ning sai kirikutorni 1969. aastal. 1970. aastatel alustati ka ülejäänud linnusekompleksi taastamist.[16]

Tänapäeval on restaureeritud mitmeid kõrvalhooneid ning linnuseõuel korraldatakse vabaõhuüritusi. Ordulinnuse konvendihoone ehk hilisem loss on varemeis, kuigi 2001. aastal alustati konserveerimistöid.[16]

Pildigalerii muuda

  •  
    Vaade hoovist lossivaremeile
  •  
    Lossivaremed
  •  
    Lossivaremed
  •  
    Allee

Viited muuda

  1. ↑ 1,0 1,1 1,2 Heinrich von Hagemeister, "Materialien zu einer Geschichte der Landgüter Livlands...". Eduard Frantzen's Buchhandlung, Riia 1836, lk 190–192
  2. ↑ Kuurme, lk 9
  3. ↑ Kuurme, lk 6, 10
  4. ↑ 4,0 4,1 4,2 4,3 Roots, Tänav, lk 28–29
  5. ↑ 5,0 5,1 Kuurme, lk 10
  6. ↑ 6,0 6,1 6,2 6,3 6,4 6,5 6,6 Leonhard von Stryk, "Beiträge zur Geschichte der Rittergüter Livlands. Erster Teil, Der ehstnische District...". C. Mathiesen, Tartu 1877, lk 379–381
  7. ↑ 7,0 7,1 Roots, Tänav, lk 30
  8. ↑ Roots, Tänav, lk 31
  9. ↑ 9,0 9,1 9,2 9,3 Roots, Tänav, lk 32–33
  10. ↑ Roots, Tänav, lk 34–35
  11. ↑ 11,0 11,1 Roots, Tänav, lk 39–41
  12. ↑ Põltsamaa lossi ajalugu[alaline kõdulink]
  13. ↑ Siiri Õunap "Põltsamaa lossiraamatukogu". Vali Uudised, 23. oktoober 2003
  14. ↑ Гагарин князь Лев Николаевич
  15. ↑ Николай Николаевич Гагарин р. 1861 ум. 1918
  16. ↑ 16,0 16,1 16,2 16,3 16,4 16,5 16,6 Põltsamaa mõisast Eesti mõisaportaalis
  17. ↑ 17,0 17,1 17,2 17,3 Raivo Suni "Põltsamaa lossi viimased päevad"[alaline kõdulink]. Vooremaa, 18. juuni 2011
  18. ↑ Kuurme, lk 195

Kirjandus muuda

Välislingid muuda

Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Põltsamaa_mõis&oldid=6617707"