Vikipeedia

Volmari ordulinnus

(Ümber suunatud leheküljelt Valmiera ordulinnus)
 See artikkel on linnusest; mõisa kohta vaata artiklit Volmari mõis.

Kaart

Volmari ordulinnus (saksa Wolmar, läti Valmiera, ladina Woldemaria) oli Liivi ordule kuulunud suurlinnus, mis asub Lätis Volmari linnas[1] Raatesi oja, (Piiskopi kraav, Rates upite, Ratsupe, Mühlbach, Rathe fluss, Bischof Graben[2]) looke ja linnusest lõuna poolt mööda voolava Koiva jõe vahelisel kõrgel kaldaneemikul.

Volmari vana apteek linnusevaremetes, kus nüüd asub Volmari muuseum
Linnusevaremed hilisõhtul

Linnusest lääne poole jäi keskajal hansalinn Volmari ja praegu jääb sinna Volmari kesklinn. 6 km linnast lõuna poole suubub Koivasse (läti Gauja, saksa Aa või ka Treyden) ka Ümera (läti Jumara) jõgi.

Linnuses asuva muuseumi aadress on Volmar, Bruninieku 2.[3]

Nimekujud muuda

 
I eeslinnuse loodekülje mantelringmüür
 
Volmari plaan XVII sajandist, Stockholmi Sõjaväearhiiv
  • 1365 – Woldemer
  • 1375 – Woldemar
  • 1397 – Wolmar
  • 1414 – Wolmer
  • 1454 – Woldmar
  • 1539 – Velmar[4]
  • 1602 – Volmaria[5]
  • Waldemer
  • Wolmahr
  • Vladimirec

Kohanimel Volmari võib olla seos Pihkva vürsti Vsevolod Mstislavitšiga, kes oli Riia piiskopi Alberti venna Theoderichi äi ja keda sakslased kutsusid Woldemariks. Vahepeal pagenduses Liivimaal olles pidas 1214. aasta paiku Autine lätlaste ja hiljem ka teiste lätlaste Idumea foogti ametit. Hiljem, 1218 võitles küll ristisõdijate vastu Koival.[6] Kohalikud lätlased olevat olnud Pihkva vürstide maksualused. Ka lätlaste ühe versiooni järgi tuleb paiga nimi Pihkva vürsti järgi: Vladimirs – Valdemārs – Wolmar – Valmiera. Teine variant räägib, et lossile pandi nimi Taani kuninga Valdemar II auks, kes 1221. aasta paiku ja hiljemgi oli Mõõgavendade ordu liitlane. 1220 viibis Valdemar II Liivimaal ning olevat külastanud ka seda paika, võitnud seal paganaid ja pööranud neid ristiusku - hiljem hakatud seda kohta Volmariks nimetama.[7]

Ajalugu muuda

Linnuse algusest Liivi sõjani muuda

 
I eeslinnuse edelapoolse mantelmüüri sisekülg
 
Eeslinnuse kaitsemüür enne konserveerimist

1224 – läti ajaloolased oletavad, et linnuse ehitus algas varsti pärast latgalite maade minekut Riia piiskopi käest Mõõgavendade ordu alla samal aastal. Tõenäoliselt võis Volmaris asuda lätlaste Beverini linnus,[8] sest seda suuremat lätlaste keskust ründasid eestlased kõige sagedamini ja selleks ei tulnud Koiva jõge ületada. Beverini samastamiseks Volmariga leidub ka kaudseid tõendeid.[9] On arvatud ka Sotecle või Autine linnuse paiknemist Volmaris, kuid need peaks asuma siiski mööda Koivat edasi Riia poole. Viimased väljakaevamised Riia arheoloogi Tatjana Berga juhtimisel kinnitavad, et enne kivilinnust asus sel kohal puitlinnus, mis oli küll samuti ristirüütlite ehitatud ja viitab sellele, et sakslased piirdusid algul puitlinnusega.[10]

1281 asutasid Liivi ordumeister ja Riia peapiiskop koos Volmari kiriku,[11] mis keskajal ka linna kaitsesüsteemi kuulus.

1283, nagu väidavad baltisaksa ajaloolased[12]ja on kirjas ka 14. sajandi alguses kirjutatud Hermann Warthberge kroonikas, alustati ordumeistri Wilhelm von Schauerburgi (Williken de Endorp) poolt Volmarisse latgalite muinaslinnuse asukohale kivilinnuse ja koostöös peapiiskop Johann de Lunega Püha Simeoni kiriku ehitust. Schauerburg olevat rajanud ka Asti ja Trikata ordulinnuse.[13] Nimetatud ordumeister tegeles üsna usinalt Liivi ordu keskmaa kindlustamisega, andes näiteks samal aastal ka Viljandile Riia linnaõigused.

Ehituseks sobivat põllukivi on neist paigust raske leida. Seepärast olevat legendi järgi minema veetud kõik, mis kätte saadi ka lätlast hiie- ja kultuskohtadest ning kääbastest.[14]

1323. aastal on linnust esimest korda kroonikas mainitud. Hilisematel sajanditel räägitakse linnusest juba üsna tihti. Samal aastal anti asulale linnaõigused.

1413 reisis Flandria ja Prantsusmaa senjöör Guilbert de Lannoy mööda Liivimaad ja kirjeldas Volmarit, kui kindlustatud linna, kus asus ka Liivi ordu peakorter.[15]

30. märtsil 1491 sõlmiti Volmari kokkulepe, mis lõpetas ametlikult kümmekond aastat kestnud vastasseisu ja sõjategevuse Liivi ordu ja Riia peapiiskopi vahel ning Riia linna vahel. Alla kirjutasid ordumeister Johann Friedrich von Loringhofen, peapiiskop Michael Hildebrandt ja Riia linna esindajad.

1539 anti Veneetsias välja rootsi piiskopi Olaus Magnuse Põhja-Euroopa maakaart "Carta marina", millel Volmarit (Velmar) on kujutatud suure kindlusetingmärgiga tähtsa keskusena.

Linnus Liivi sõjas muuda

1546 oli Volmaris maapäev, kus Liivimaa seisused otsustasid, et koadjuutoriametisse (ordumeistri asetäitjaks ja hilisemaks mantlipärijaks) võib välismaa vürstidünastiate liikmeid valida ainult kõigi seisuste ja maaisandate üksmeelsel nõusolekul.

 
Esimese eeslinnuse loodetiiva mantelmüür seestpoolt

1556 toimus Volmaris ordumeister Heinrich von Galenile asetäitja ehk koadjuutori valimine. Vanade tavade vastaselt sai selleks orduvastases tegevuses kahtlustatava maamarssali Jasper von Munsteri asemel hoopis Viljandi komtuur Wilhelm von Fürstenberg. Kuna viimane oli Daugavpilsi komtuuriks oleku ajal korraldanud rüüsteretki Poolale kuuluva Leedu aladele, siis ärritas see asjaolu ja ka ordu Poola vastasus eriti Poola kuningat Zygmunt II Augustit. Oli alanud Liivimaa sõja eelmäng. Sama aasta juunis vallutas ordu Riia Peapiiskopkonna linnused ja vangistas Riia peapiiskopi markkrahv Wilhelmi. Kuna Poola kuningal oli peapiiskopkonna suhtes protektsiooniõigus, siis ähvardas ordut sõda Poolaga. Juulis saabusid Volmarisse rahuvahendajateks Rooma paavsti ja Saksa kuninga saadikud. 12. augustil koostati seal rahuleping.[16]

1558. aasta 13. märtsil peeti Volmaris Liivimaa maapäeva, kus arutati, kuidas maad venelaste eest kaitsta. Moskva tsaari juurde otsustati saata saatkond tribuudiga. Tartu piiskopi Hermanni reeturlikkuse tõttu missioon ebaõnnestus[viide?].

Septembri lõpus läks ordumeistri koadjuutor Gotthard Kettler Volmarist vägedega vahepeal venelaste vallutatud Tartu Piiskopkonda neilt tagasi võtma. Novembri keskpaigaks aktsioon takerdus, koadjuutor sai vigastada ja osa vägedest naasis Volmarisse talvelaagrisse.[17]

 
Vaade kirdest I eeslinnuse väravaavale. Tagaplaanil Püha Simeoni linnakirik ja Volmari kesklinn

1560. aasta veebruari algul ründas Volmari linnuse varustusülem Bernt van Hoevel ümbruskonnas ringiluusivaid venelaste salkasid ratsaväega. Juuni lõpus kogunesid ordu Kuramaa väed, maamarssal, Sigulda komtuur ja peapiiskopi väed Volmarisse, liikusid sealt edasi Trikātasse ja kavatsesid Poola kuninga poolt appi saadetud leedulastega Venemaale vastusõjakäigule suunduda, kuid hertsog Magnuse vahelesegamise tõttu jäi see ära. Juulis kavatsesid venelased Tartust Volmarit rünnata, kuid kuna ordu peaväed asusid Trikata lähedal, siis lükati sõjakäiku edasi. 2. augustil, Härgmäe lahingus, hävines ordu sõjaline juhtkond puuduliku luureinfo tõttu kokkupõrkes vene ülemjuhataja vürst Šuiski peajõududega täielikult. Seejärel 18.–19. augusti paiku röövisid ja põletasid Vene väed 40 000 mehega Pihkva vürsti Pjotr Ivanovitš Šuiski juhtimisel küll Volmari ümbruses, kuid linna ja linnust vallutada ei suutnud. Sealt suunduti Võnnu peale. Novembris oli ordumeister sunnitud mitmed ordu keskmaa-linnused, sealhulgas pealinnused Võnnu ja Volmari Poola kuningale pantima.[18]

1561. aasta 28. novembril alistusid Volmari ja Võnnu linnad ühes Liivi ordumeistri ja orduaadli esindajate ning Riia peapiiskopiga Vilniuses Poola kuningale.

1562 laamendasid Vene väed jälle linna ümbruses, kuid tormijooksuga linnust ja linna vallutada ei õnnestunud.[10]

1562. aasta 10. juunil läänistas Poola kuningas Zygmunt II August Volmari linnuse ülemaks tõusnud Bernhard von Hoewelnile tänutäheks truuduse eest ulatuslikud maavaldused Volmarist Valga poole jäävas Évele (Wohlfahrt) kihelkonnas. Bernhard suri 1566.[19]

 
Vaade eeslinnuse õuelt kagusse, mantelringmüüri siseküljele. Risti läbi mõisaaegse abihoone läks kunagi pea- ja I eeslinnust eraldav müür

Linnus Poola võimu ajal muuda

 
Vaade Volmari kirikule ja linnusele edelast 1795. Brotze

1564–1576 oli Volmaris staarostiks Aleksander Połubiński, üks Poola väejuhte Liivimaal.[20]

1577. aasta juunis andsid Volmari aadlikud linnuse hertsog Magnuse vägede kätte. Detsembri keskel piiras Ivan Groznõi oma vägedega Volmari sisse ja vallutas selle Magnuse meeste äraandlikkuse tõttu kergesti. Staarost Połubiński võeti kinni ja viidi Venemaale.[21] Eri aegadel viibisid linnuses ka Vene tsaar Ivan Groznõi ja vürst Andrei Kurbski.

Oktoobris 1578, pärast Poola-Rootsi vägede suurt võitu Võnnu all, langes Volmari linnus tagasi poolakate kätte. Lahkudes lõhkusid venelased linnust.[22]

1582 lõi kuningas Stefan Bathory Liivimaale Võnnu piiskopkonna, millele allutas ka Volmari. 1588. aastast oli Võnnu piiskopiks Otto Schenking, kes ehitas Volmari linnusesse uue torni, mille poolakad 1601. aastal rootslasi piirates puruks pommitasid.[23]

1600. aasta detsembri lõpus piirasid rootslased Volmari sisse. Suurtükkideta ähvardamine ja piiramine lõppes edutult. 24. detsembril oli Jacob von der Pahlen Astist (Burtnieki) rootslastele teatanud, et poolakad on Volmari evakueerinud ja et ühe ööpäevaga suudetaks linnus ära võtta. Teade ei olnud siiski päris tõene.[24]

Jaanuaris 1601 (8. detsembril 1600) lõhkusid rootslased suurtükitulega osa müüre, vallutasid kõigepealt linna ja siis linnuse.[25] Teistel andmetel toimus see pärast 29. jaanuari 1601.[24]

18. oktoobril 1601 (vana kalendri järgi) jõudis poolakate 15 000-meheline vägi kuningas Zygmunt III ja suurkantsler Jan Zamoyski juhtimisel Volmari alla. Algul polnud piiramissuurtükke ja poolakad ei suutnud suurt midagi korda saata. Lõpuks need saabusid ja 18. detsembril, pärast kuuepäevast pommitamist alistus linn ja päev hiljem linnus. Rootsi 300-mehelisel garnisonil lubati linnusest lahkuda, vangistati ainult väeülemad Karl Gyllenhielm ja Jakob Pontus De la Gardie.[26]

1607. aasta juunis tungisid Rootsi väed saksa krahvi Joachim Friedrich von Mansfeldi juhtimisel poolakate valduses olevale Liivimaale ning kuna Poola sõjavägi oli Leedus laagris, hõivasid mõned linnused, sealhulgas Volmari. Krooniku väitel oli rootslastel mehi 2000 ringis, poolakatel oli linnuses ainult 15 meest. 11. novembril ehk Püha Martini päeval vallutas 1000-meheline Poola väeüksus hetman Jan Karol Chodkiewiczi juhtimisel linnuse 300 saksa ratsamehe käest tagasi. Eelmisel ööl olid nad vallutanud linna.[27]

1608. aasta teisel poolel tulid rootslased uuesti Mansfeldi juhatusel luhtunud Tartu piiramiskatselt Volmari alla. Ei suutnud aga linnust vallutada, kuna Ruhja ja Tarvastu staarost Wolmar Fahrensbach (1586–1633) seal end oma meestega visalt kaitses. Rootslased suundusid edasi Kirumpää peale.[28]

 
Ümber- või juurdeehitis I eeslinnuse lõunapoolse edelatiiva õuepoolsel küljel. Sellest ettepoole jääb ka I eeslinnuse kaev

1613 asutas poolakate poolt Volmari kirikusse ametisse pandud katoliku preester Welkenhof linnusesse kirikumõisa, mida hakati kutsuma Wolmar – Wolmarshofiks.

Linnus Rootsi võimu ajal muuda

4. jaanuaril 1622 vallutasid rootslased Volmari lõplikult poolakate käest.[29] Rootsi kuningas Gustav II Adolf annetas linnuselääni riigikantsler Axel Oxienstiernale. Hiljem langes valdus reduktsiooniga jälle riigile tagasi. Volmari linnuselääni kuulusid algselt Kaugershofi, Zempeni ja Muremoise mõis ning Kokenhofi ja Palmhofi vakus,[30] kuid Oxienstierna sai omale suured maavaldused 13 mõisa ja 2 linna – Võnnu ja Volmariga. 1623–1625 laastas linna katk, maa oli töökätest tühjenenud ja Volmari lähedale toodi asunikeks suur hulk soomlasi.[10]

 
Mõisaaegne abihoone ja mantelmüüri lõik jäävad juba pealinnuse alale. Vanas restaureeritud hoones on kena kohvik

1633 külastas Volmarit Adam Olearius, kes oma reisikirjas märkis, et linnuses olid veel paljud avarad ruumid täiesti kasutuskõlbulikud ja delegatsiooni võttis vastu kohalik komandant. Linn aga olevat olnud tugevalt purustatud.[10]

1634. aastast pärineval ja Stockholmi Sõjaarhiivis asuval linnuse ja linna plaanil veel väljaehitatud bastionaalsüsteemi märgata pole, on ainult paar väikest muldkindlustust Riia ja Tartu värava juures. Edaspidi koostati linnuse plaane veel 1649., 1669., 1673., 1680. ja 1688. aastal. Kuna viimasel, Eberhard Tolcki koostatud plaanil[31] on juba märgitud 2 bastioni linnuse ja 4 bastioni linna ümber, siis võib öelda, et XVII sajandi II poolel kindlustati linnust, kuhjati muldvallid ja ehitati bastionid. Ühel rootsiaegsel linnuseplaanil on näha, et tollastel võimudel olid suured kavad: linna plaaniti laiendada Raatesi oru põhjakaldale ja ehitada välja poolkaarekujuliselt ümber linnuse ning ümbritseda see bastionivööndiga. See jäi Põhjasõja tõttu teostamata.

1657 oli linn jälle poolakate valduses. Linn ja linnus käisid käest kätte.

1658 vallutasid linnuse lõpuks rootslased krahv Douglase juhtimisel ja enam poolakatele ei andnud.[10]

1681 – veidi pärast seda aastat tugevdati ja remonditi kindlusemüüre.

13. augustil 1688 inventariseeris revisjonikomissar parun Gustavo von Mengden "kuningliku lossi" Volmaris.[32]

1689 tulekahjus põles Volmari täiesti maha.[7]

Põhjasõja aeg ja hilisem periood muuda

 
Vaade linnale ja Koiva jõele kagust. Paremal Volmari kirik ja linnusevaremed. 1797, Brotze
 
Volmari orduaegne vapp 1524. aastast. Rootsi ajal lisati vapile Oxienstierna härjapea

4. septembril 1702 Põhjasõja ajal hõivasid linna ja linnuse Peeter I väed Boriss Šeremetevi juhtimisel. Linnus lõhuti ja enam seda ei taastatud.[5]

1703 põletasid venelased linna ja linnuse maha.[33]

1772 ja 1774 olid linnas suured tulekahjud, pärast mida hakati linnust ehitusmaterjali saamiseks ja linna kivimajade ehitamiseks lammutama. 1783 sai Volmari maakonnalinnaks.[10] Linnuse territooriumile XVIII–XX sajandini ehitatud hoonetes asus enne apteek, nüüd on seal muuseum ja restoran.

1791. aastast pärineval joonistusel on näha linnusevaremed juba enam-vähem tänapäevases ulatuses säilinuna.

 
Vaade Volmarile 1791 teiselt poolt Koiva jõge, kagust

1920.–1930. aastatel läti ajaloolased keskaegsete linnuste uurimisega praktiliselt ei tegelenud, kuna neid rajatisi peeti võõra saksa feodaalkultuuri pärandiks. Üksikuid väljakaevamisi tehti teistel eesmärkidel.

1937. aastal linnuseplatool ette võetud väljakaevamistel ei saanud muinaslinnuse olemasolu kinnitust, mis aga küsimust veel lõplikult ei otsustanud, kuna hilisema kivilinnuse ehitusel hävinesid linnamäel enamasti algsed kultuurikihid.[34]

Pärast teist maailmasõda on linnuse ja vanalinna territooriumil aeg-ajalt kaevatud, ikka eesmärgiga leida otsitavat Beverini maalinna. On leitud küll hulgaliselt relvi ja ehteid, kuid Beverini seni mitte. Riia arheoloog T. Berga on veendunud, et vana latgalite maalinn peab linnuse territooriumil asuma, ainult et see on üsna sügaval. Viimatised kaevamised viidi läbi, kui tekkis vajadus ehitada muuseumile linnusevaremetesse uus hoone, sest muuseumi säilikute arv küündib juba üle 60 000 ühiku. Rajoonijuht Regina Martenberga on rääkinud, et linnusekohta on kutsutud ka ekstrasensse, kes on kinnitanud, et maalinn jääb 4–5 meetri sügavusele ja et osa linnaalast on vajunud või uhutud Koiva jõkke.[10]

Ehitus muuda

 
Vaade põhjast 1799 kunagisele pea- ja eeslinnustealale ning Püha Siimeoni kirikule. Brotze
 
Vasakul linnuseala ja kirik, paremal kunagi samuti kaitsemüüriga ümbritsetud olnud linn. Vaade põhjast 1799, Brotze

Ehitustüübilt on tegemist linnusemäe looduslikku kuju järgiva mantelringmüüriga ümbritsetud laiendatud maja- või tornlinnusega.[35]

 
Kohvikuhoone asetseb otse keset kunagist kaitsemüüri

Linnus asus Raatesi oja ja Koiva jõe sügavate orgude vahele moodustunud kõrgel ja kitsal mäeneemikul, mis lääne-edela poole sujuvalt laieneb ja moodustab edasi linna territooriumi, ning koosnes mantelringmüüriga ümbritsetud pea- ja I eeslinnusest. Linnusekindlustuste hulka loeti ka linnuse ja linna vahele jäänud müüride ja kahe ümara nurgatorniga ümbritsetud ning ülekäigusillaga varustatud vallikraav, mis moodustas II eeslinnuse. Sealjuures planeeriti juba varakult linnuse ette linnaasustust, mis oleks olnud linnusele otsekui "kaitsekilbiks" ja moodustanud III eeslinnuse.[36] Raatesi oja suudme juurde oli rajatud vesiveski, mille poolt üles paisutatud tiik kaitses veel omakorda linnust ida- ja põhjaküljest.[37]

Esimene suurem ehitusperiood jäi XIII sajandi viimasesse veerandisse, kui Volmarisse püstitati kirik ning loss ja linn saadi ühendada ühise kaitsesüsteemiga. Kindluse välismüürid järgisid vana linnuse loodusega seotud kuju. Pealinnuse kiilukujuliselt ahenevas idapoolses otsas asusid pearuumid, kus kõige muu hulgas on XVII sajandil mainitud üht suurt saali, mille võlvid toetusid keskpiilaritele.[38] Selline ruumikujundus oli eriti populaarne XIV sajandil ordu ehitusstiilis. Pea- ja I eeslinnus kokku moodustasid põhiplaanilt ebaregulaarse ristküliku pikkusega u 100 m, laiusega 30–50 m ja müüripaksusega 2,25 m.[39]

Pealinnusest müüridega eraldatuna asus läänes eeslinnus, või nagu nimetavad selles mitte veel eriti kompetentsed protokollijad XVII sajandist, „der Rehmter“.[40] Eeslinnus oli linnast eraldatud kindlustatud müürilõikudega, mille siseküljed olid varustatud rea hoonetega, millel olid alumised korrused palklagedega kaitstud, ülemised korrused olid aga varustatud tellisvõlvidega.[41] 1634 aasta plaanil on I eeslinnuses näidatud poolringis 9 võlvitud ruumi. Kolmekordne väravasüsteem sidus lossi linnaga. Linnapoolse ümartornidevahelise müüri ja I eeslinnuse mantelringmüüri vahel oli 30 m laiune ja 6 m sügavune vallikraav, millest üle viis väravaid ühendav ülestõstetava osaga sild.[39]

Linn kujutas endast kõige väljaspoolsemat kaitsesüsteemi ja moodustas lossile teataval määral suure eeslinnuse. Kogu kompleks – pealinnus, eeslinnused ja linn – on väga iseloomulik vanematele kaitseehitistele, millest enamikku võib Vana-Liivimaal umbkaudu dateerida aastasse 1300. Nagu keskpiilaritega ruumide olemasolu näitab, on ka XIV sajandil lossi täiustatud, ja seda on tehtud veelgi hiljem, mida tõendavad XV sajandist pärinevad müürikõrgendused ja ümartornid.[42] Pärast bastionite rajamist XVII sajandi II poolel kaitses linna lääneküljest ka kuiv vallikraav. Oma roll linna ja linnuse kaitsesüsteemis oli samuti kiriku võimsal ja kõrgel tellistest laotud tornil.

 
See vana hoone asetseb juba väljaspool pealinnuse müüre – põhjapoolse bastioni loodeserval

Praegune seisukord muuda

Tänapäeval on säilinud vaid kohatised lõigud I eeslinnuse loode-, lääne- ja edelapoolsetest müüridest u 2 korruse kõrguselt ning hoonete vundamendid. Pealinnuse müürid võivad olla säilinud maa sees või seal kohal asetsevate hoonete keldrites. Allesjäänud müüriosad on enamjaolt konserveeritud ja kohati ka restaureeritud. Seisukord on üsna rahuldav ja edasise hävinemise oht on väike. Enamjaolt pealinnuse alale jääb arvatavasti kunagise linnamõisa Wolmarshofi hoonestus, mis nüüd kenasti korrastatud ja kus asub praegu Volmari linnamuuseum.

Linnuse idabastioni hakati XIX sajandil nimetama Valteri mäeks (Valterkalninš, Walterhügel) linnas elanud luteri piiskopi Fr. Walteri auks, tänu kellele asutati Cimze õpetajate seminar.[10]

  •  
    I eeslinnuse mantelringmüüri edelapoolne väliskülg
  •  
    Vaade I eeslinnuse läänenurgast edelapoolsele müüritisele
  •  
    Idabastionil olev väike varjualune
  •  
    I eeslinnuse kagupoolse mantelmüüri väliskülg. Vaade Koiva jõe poolt
  •  
    I eeslinnuse lõunanurk
  •  
    Tee, mis viis linna- ja linnusemüüri ning Koiva jõe vahelt Riia väravate juurest vesiveskini Raatesi ojal
  •  
    I eeslinnuse läänenurk
  •  
    Hilisem mõisaaegne eenduv juurdeehitis I eeslinnuse kaitsemüüri loodeküljel. Ka müüriladu viitab hilisemale ehitusajale
  •  
    Jalgsild pealinnuse loodeküljel üle Raatesi oja
  •  
    Vaade Raatesi orgu pealinnusest põhja poole jäävalt bastionilt
  •  
    Vaade Koiva jõega ühes sihis asetsevale jalgsillale, mis viib üle Raatesi oja ja mille ette jäi kunagi vesiveski paisuga. Sillast paremale jääb idapoolse bastioni (Valteri küngas) muldvall
  •  
    Vaade idapoolselt bastionilt Raatesi ojale
  •  
    Vaade "Valteri künkalt" itta Koiva jõele
  •  
    Vaade I eeslinnuse väravaavast loodesse. Näha edelatiiva vundamendid ja paks mantelringmüüri vundament. Esiplaanil paremale jääv müüriosa võib olla poolakate või rootslaste juurdeehitis
  •  
    Valge Volmari linnamuuseumi peahoone asetseb pealinnuse kõige kitsama – loodetiiva kohal
  •  
  •  
  •  
  •  

Viited muuda

  1. ↑ Läti kaart
  2. ↑ "Arhiivikoopia". Originaali arhiivikoopia seisuga 4. aprill 2015. Vaadatud 3. jaanuaril 2013.{{netiviide}}: CS1 hooldus: arhiivikoopia kasutusel pealkirjana (link)
  3. ↑ Volmari kaart
  4. ↑ Olaus Magnus, Carta Marina
  5. ↑ 5,0 5,1 "Travelzone". Originaali arhiivikoopia seisuga 26. august 2013. Vaadatud 26. novembril 2012.
  6. ↑ Henriku Liivimaa Kroonika. Richard Kleis. Tallinn, "Eesti Raamat", 1982 a. lk 278
  7. ↑ 7,0 7,1 Neue Erdbeschreibung, A. F. Büsching, lk 701
  8. ↑ Laakmann, H. Die Ymera, lk 151–154
  9. ↑ Sulev Vahtre, "Muinasaja loojang Eestis", Tallinn, Olion, 1990, lk 69
  10. ↑ 10,0 10,1 10,2 10,3 10,4 10,5 10,6 10,7 Замок Валмиера (Волмар – Volmar)
  11. ↑ lk 517, Materialen zur Kirchengechichte, E. H. von Busch
  12. ↑ http://books.google.ee/books?id=JUECAAAAYAAJ&printsec=frontcover&source=gbs_ge_summary_r&cad=0#v=snippet&q=Kirchspiel%20Wolmar&f=false, lk 119
  13. ↑ Dionysius Fabricius, "Liivimaa ajaloo lühiülevaade 1158–1610", Gustav Bergmann, 1795, Johannes Esto Ühing, 2010, tõlge Jaan Unt, lk 119
  14. ↑ "Валмиера". Originaali arhiivikoopia seisuga 27. aprill 2012. Vaadatud 10. veebruaril 2013.
  15. ↑ http://lv.wikipedia.org/wiki/Valmiera
  16. ↑ Johann Renner, "Liivimaa ajalugu 1556–1561", Olion, Tallinn, 2006 a., tõlge Ivar Leimus, lk 16, 22, 23
  17. ↑ Johann Renner, "Liivimaa ajalugu 1556–1561", Olion, Tallinn, 2006 a., tõlge Ivar Leimus, lk 37, 38, 66, 75
  18. ↑ Johann Renner, "Liivimaa ajalugu 1556–1561", Olion, Tallinn, 2006 a., tõlge Ivar Leimus, lk 118, 141, 143, 153, 162
  19. ↑ Materialien zu einer Geschichte der Landgüter Livlands, Volume 1, Heinrich von Hagemeister, lk 286
  20. ↑ Dionysius Fabricius, "Liivimaa ajaloo lühiülevaade 1158–1610", Gustav Bergmann, 1795, Johannes Esto Ühing, 2010, tõlge Jaan Unt, lk 384
  21. ↑ Dionysius Fabricius, "Liivimaa ajaloo lühiülevaade 1158–1610", Gustav Bergmann, 1795, Johannes Esto Ühing, 2010, tõlge Jaan Unt, lk 239, 241
  22. ↑ http://de.wikisource.org/wiki/Seite:De_Merian_Electoratus_Brandenburgici_et_Ducatus_Pomeraniae_528.png
  23. ↑ Dionysius Fabricius, "Liivimaa ajaloo lühiülevaade 1158–1610", Gustav Bergmann, 1795, Johannes Esto Ühing, 2010, tõlge Jaan Unt, lk 293
  24. ↑ 24,0 24,1 "Rootsi-Poola sõda Liivimaal 1600. a. ja 1601. a. alul". Originaali arhiivikoopia seisuga 8. detsember 2015. Vaadatud 15. jaanuaril 2013.
  25. ↑ Dionysius Fabricius, "Liivimaa ajaloo lühiülevaade 1158–1610", Gustav Bergmann, 1795, Johannes Esto Ühing, 2010, tõlge Jaan Unt, lk 281, 283
  26. ↑ Dionysius Fabricius, "Liivimaa ajaloo lühiülevaade 1158–1610", Gustav Bergmann, 1795, Johannes Esto Ühing, 2010, tõlge Jaan Unt, lk 293, 396
  27. ↑ Dionysius Fabricius, "Liivimaa ajaloo lühiülevaade 1158–1610", Gustav Bergmann, 1795, Johannes Esto Ühing, 2010, tõlge Jaan Unt, lk 317, 319
  28. ↑ Dionysius Fabricius, "Liivimaa ajaloo lühiülevaade 1158–1610", Gustav Bergmann, 1795, Johannes Esto Ühing, 2010, tõlge Jaan Unt, lk 321
  29. ↑ http://books.google.ee/books?id=JUECAAAAYAAJ&printsec=frontcover&source=gbs_ge_summary_r&cad=0#v=onepage&q=Kirchspiel%20Wolmar&f=false, lk. 120
  30. ↑ http://books.google.ee/books?id=JUECAAAAYAAJ&printsec=frontcover&source=gbs_ge_summary_r&cad=0#v=onepage&q=Kirchspiel%20Wolmar&f=false, lk. 121
  31. ↑ Karl von Löwis of Menari tehtud koopia 1909. aastast
  32. ↑ VA, Livl. Ritterschaftsarchiv, S. 230, Liivimaal asuvate kuninglike mõisate inventariseerimine.
  33. ↑ http://books.google.ee/books?id=JUECAAAAYAAJ&printsec=frontcover&source=gbs_ge_summary_r&cad=0#v=onepage&q=Kirchspiel%20Wolmar&f=false, lk 120
  34. ↑ Šnore 98
  35. ↑ Armin Tuulse. Die Burgen in Estland und Lettland. Dorpater Estnischer Verlag. 1942. lk 430.
  36. ↑ Johansen, Hanse 32–33
  37. ↑ 1634 aasta Volmari plaan Stockholmi Sõjaarhiivis
  38. ↑ 1688 aasta 13 augusti inventariseerimine
  39. ↑ 39,0 39,1 "Arhiivikoopia". Originaali arhiivikoopia seisuga 26. august 2013. Vaadatud 26. novembril 2012.{{netiviide}}: CS1 hooldus: arhiivikoopia kasutusel pealkirjana (link)
  40. ↑ Ebendort 218
  41. ↑ Armin Tuulse. Die Burgen in Estland und Lettland. Dorpater Estnischer Verlag. 1942. lk 80.
  42. ↑ Armin Tuulse. Die Burgen in Estland und Lettland. Dorpater Estnischer Verlag. 1942. lk 79–80.

Välislingid muuda

Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Volmari_ordulinnus&oldid=6597745"