Sotecle linnus
Sotecle linnus oli 13.–14. sajandil Tālavas, tänapäeva Põhja-Lätis asunud linnus.
Soteclet on esmamainitud Henriku Liivimaa kroonikas, mille järgi see oli 13. sajandi alguses latgali üliku Russini elupaigaks ja ilmselt ka Sotecle linnusepiirkonna keskus. Teist ja viimast korda mainitakse seda 1318. aastast pärinevas dokumendis.[1][2][3]
Kuna kumbki allikas linnuse täpsemat asukohta ei avalda, siis on erinevad autorid paigutanud seda paljudele erinevatele linnamägedele. Levinuim on arvamus, et see asus Kvēpene linnamäel Raiskumsi lähedal. Sellele vaidleb vastu Läti ajaloolane Ēvalds Mugurēvičs, kes juhib tähelepanu asjaolule, et kroonika ja 14. sajandi dokumendi teksti tõlgendades võib väita, et linnus pidi asuma Koiva vasakul kaldal, kuna Sotecles elanud Russinit on vastandatud jõe parema kalda latgalitele ja liivlastele, ja hilisemal Riia peapiiskopi maal. Kvēpene linnamägi neile kriteeriumitele ei vasta. Mugurēvičsi arvates on kõige tõenäolisem Sotecle linnuse koha kandidaat Rauna Tanīsa linnamägi. Selle kasuks räägivad ka arheoloogilised leiud, mille kohaselt oli tegemist 13.–14. sajandil kasutuses olnud latgali elanikkonnaga kindlusega. Samuti asub see suhteliselt lähedal Võnnule, mis seletab Russini tihedaid sidemeid sealse komtuuri Bertoldiga, ja samas eemal peamisest liiklussoonest Riia–Pihkva teest, mis seletab, miks kroonikas Soteclet nii vähe mainitakse.[1][2]
Veel mõned usutavamad linnuse asupaiga spekulatsioonid seostavad seda Nītaure linnamäega, kus samuti leiduvad 13.–14. sajandist pärinevad latgali asustusele viitavad leiud, kuid tegemist on hilisemal ordumaal ja Võnnust kaugemal asunud kohaga. Vecpiebalga lähedane Ineši valla Lejasburkāni linnamägi jääb Võnnust veel kaugemale ja on õhukese kultuurikihiga. Vijciemsi Celītkalns ja Kauguri Pekaskalns asuvad samuti ordu territooriumil. Mõned varasemad autorid on Soteclet paigutanud näiteks ka Urga mõisa kohale Aloja lähedal (13. sajandi kindlustused puuduvad ja jääb liivlaste asualale), Plāņi mõisa lähedale (latgali asustus puudus) ja isegi Tartu lähistele.[1][2]
Vaata ka muuda
Viited muuda
- ↑ 1,0 1,1 1,2 Indriķa hronika. Läti keelde tõlkinud Ā. Feldhūns; eessõna ja kommentaarid Ē. Mugurēvičs. Rīga: Zinātne, 1993. XII, kommentaar 12, 14
- ↑ 2,0 2,1 2,2 Henriku Liivimaa kroonika = Heinrici chronicon Livoniae. Ladina keelest tõlkinud Richard Kleis, toimetanud ja kommenteerinud Enn Tarvel. Tallinn: Eesti Raamat 1982. Lk 89, kommentaar 4
- ↑ Lang, Valter. Baltimaade metalliaeg. Õppematerjale. Tartu, 2003. Lk 125