Värvisafloor, vanema nimetusega värvohakas, (Carthamus tinctorius) on korvõieliste hulka kuuluv õli- ja värvitaim.

Värvisafloor

Taksonoomia
Riik Taimed Plantaae
Hõimkond Õistaimed Magnoliophyta
Klass Kaheidulehelised Magnoliopsida
Selts Astrilaadsed Asterales
Sugukond Korvõielised Asteraceae
Perekond Safloor Carthamus
Liik Värvisafloor
Binaarne nimetus
Carthamus tinctorius
L.
Illustratsioon raamatust Deutschlands Flora in Abbildungen[1], J. Sturm, 1796
Saflooripall
"Türgi safran" Alanya basaaril on tegelikult värvohaka õied
Safloorõli maalitarvete hulgas

Sõna "safloor" on kasutatud ka värvisafloorist saadava värvaine kohta, millega värvitakse tekstiili ja mida kasutatakse toidule värvi andmiseks[2]. Värvisafloori kasvatatakse ka ilutaimena[3].

Kirjeldus

muuda

Värvisafloor on ohakasarnane 50–120 cm kõrgune kiire kasvuga üheaastane rohttaim, millel on sirged harunenud varred ja tipus kerajad korvõisikud. Õisik on suhteliselt väike, 3–4 cm läbimõõduga, igas õisikus 20–150 oranžkollast putkõit. Lehed on ogalised, pikkusega 10–15 cm ja 2,5–5 cm laiad. Vili on seemnis, see sisaldab kuni 40% õli[4].

Taime looduslik leviala ulatub Egiptusest ja Ees-Aasiast Kesk-Euroopani. Tänapäeval kasvab kultuurtaimena nii Euroopas, Põhja-Ameerikas kui ka Austraalias.

Ilutaimena kasvatatavate värvohakate õisik võib olla ka oranž või punane.

Ajalugu

muuda

Värvisafloor kuulub vanimate kultuurtaimede hulka, olles tuntud juba Vanas Egiptuses, Babüloonias ja Kreeta-Mükeene kultuuris. Mükeenest pärit tekstides on vihjeid sellele, et osati kasutada nii värvisafloori õli kui värvainet. Õli kasutati antiigist alates toiduks ja lambiõlina. Egiptuse 12. dünastia hauakambrite kollaseks ja oranžiks toonitud tekstiilidest on leitud saflooriga värvimise jälgi ja vaarao Tutanhamoni hauast värvohakavanikuid[5]. Alates 16. sajandist hakati ka Põhja-Euroopas kasvatama ja oli värvitaimena laialdaselt kasutusel[6]. Venemaal värviti saflooriga 17.–19. sajandil, kuni 20. sajandi alguseni[7], värvisafloori värvitaimena kasutamine hääbus odavamate ja valguskindlamate sünteetiliste aniliinvärvide ilmumise järel.

Värvisafloori õite toiduvärvina kasutamist nimetuse bastard Saffron all on mainitud juba 16. sajandi raamatutes[8].

Kasutamine

muuda

Õlitaimena

muuda

Õli saamise eesmärgil kasvatati värvohakat juba ammu Hiinas, Iraanis ja Lõuna-Euroopas. Seemnistest pressitud saflooriõli on lõhnata ja maitseta, toiteväärtuselt sarnaneb päevalilleõliga. Kasutatakse kosmeetikas, praadimisõlina, salatikastmena ja margariini koostisainena.

Põllumajanduses eristatakse kaht värvohaka vormi, millest saadakse erinevat tüüpi õli. Üks on rikas monoküllastamata rasvhappeist, nagu oleiinhape, ja teine sisaldab rohkem polüküllastamata rasvhappeid, nagu linoleiinhape. Toiduks soovitatakse tarvitada esimest, teist tüüpi õli kasutatakse näiteks õlimaalis ja õlivärvide koostises linaseemneõli asemel.

Värvitaimena

muuda

Värvi andvaid komponente sisaldavad värvisafloori õielehed, mida kasutatakse nii värskelt kui kuivatatult. Värvohakast tekstiili värvimisel saadavate toonide hulgas on puhas kollane, väga erksad roosad toonid (lõheroosa, magenta) ning pehmed korallpunased[9]. Toon sõltub peitsainest, lahuse pH-st ja värvitavast kiust. Saflooriga on värvitud siidi, lina ja puuvilla.

Toiduvärvina annab safloor kollase tooni.

Vaata ka

muuda

Viited

muuda
  1. "Arhiivikoopia" (PDF). Originaali (PDF) arhiivikoopia seisuga 3. oktoober 2015. Vaadatud 19. detsembril 2018.{{netiviide}}: CS1 hooldus: arhiivikoopia kasutusel pealkirjana (link)
  2. SAFLOOR EHK VÄRVOHAKAS nami-nami.ee
  3. http://pilkaeda.blogspot.com/2018/06/ei-tea.html
  4. http://retseptid.hobid.ee/saflooroli/
  5. https://herbologymanchester.wordpress.com/tag/carthamus-tinctorius/
  6. http://www.elizabethancostume.net/dyes/lyteldyebook/safflower.html
  7. "Eve Järvoja. Välismaised värvained. - Renovatum anno 1991" (PDF). Originaali (PDF) arhiivikoopia seisuga 14. detsember 2018. Vaadatud 19. detsembril 2018.
  8. The Herball, or, Generall historie of plantes /gathered by John Gerarde of London, master in chirurgerie. London, 1597
  9. https://maiwahandprints.blogspot.com/2013/07/natural-dyes-safflower.html

Välislingid

muuda