Ava peamenüü

AjaluguRedigeeri

Loded ja TödwenidRedigeeri

Tuhala küla mainitakse esmakordselt 1241. aastal Taani hindamisraamatus (Tohal, par. Kolkis); see kuulus Taani kuninga valduste hulka.[1] Pärast Taani võimuperioodi lõppu (1346) läks piirkond Saksa Ordu kätte ja see allus Tallinna komtuurkonnale.[2] Mõisa kohta on teateid 1468. aastast, küla oli selleks ajaks kadunud. Mõisa esimene teadaolev mõisnik oli võimsast vasallisuguvõsast pärit Otto Lode (suri pärast 1468).[3] Kuna tal meessoost pärijad puudusid, siirdus mõis tema õe Brigitte kaudu Lodede Ereda liini kätte. 1477. andis Reinhold Lode selle kohtulikult üle Bertold Tödwenile.[4] Tema käest läks mõis 1494. aastal tema sugulasele Ewert Tödwenile,[5] kellelt omakorda päris selle 1517. aastal tema väimees Ewert Delwig (suri 1554).[6]

Tuhala Delwigite ajalRedigeeri

Delwigite kätte jäi Tuhala ligi 150 aastaks, mõisa valdas järjestikku viis põlvkonda. Esimene omanik Ewert Delwig oli Vestfaalist Liivimaal siirdunud 1496. aastal. Abielusidemete kaudu õnnestus tal omandada maavaldus ja ta valiti Eestimaa maanõunikuks. Tema poeg Ewert II Delwig (suri 1560) oli samuti maanõunik. Ta hukkus Liivi sõjas venelaste vastu võideldes. Ka poeg Ewert III Delwigist sai maanõunik. 1581. aastal oli ta Koluvere linnusepealik. 1600. aastal juhtis ta Södermanlandi hertsogi Karli alluvuses 500-mehelist väesalka. Tema poja Ewert IV Delwigi tütar Maria naitus Lohu mõisniku Willhelm von Ulrichiga, kellele mõis abielu kaudu kandus.[7]

Ulrichid ja WrangellidRedigeeri

Wilhelm von Ulrich põlvnes Brandenburgi raeperekonnast. Suguvõsa sotsiaalsele tõusule pani alguse tema isa Johann Ulrich (1572–1642), kes valiti 1622. aastal Riia bürgermeistriks. 1624. aastal tõsteti ta Rootsi aadliseisusse. Ostu ja läänistuste kaudu õnnestus tal omandada märkimisväärne maavaldus.[8] Tema poeg Wilhelmi nimetatakse Tuhala omanikuna 1649. aastal. Viimase poeg Jobst Friedrich von Ulrich (suri enne 1707) müüs mõisa 1676. aastal Wrangellidele. Uue omaniku Johann (Hans) von Wrangelli ajal leidis Eestimaal aset reduktsioon, kuid Tuhala jäi sellest puutumata. Tema pärijad müüsid mõisa 1693. aastal.[9]

Krahvid Mellinid ja TuhalaRedigeeri

Mõisa ostis Rootsi sõjaväelane (tõusis lõpuks kindralmajoriks) krahv Bernhard Johann von Mellin (1659–1733), kes olid feldmarssal krahv Jürgen von Mellini vanem poeg. Tema järeltulijad valdasid mõisa 1868. aastani. Mõis jäi pikemaks ajaks perekonna Eestimaa valduste keskuseks. Bernhard Johannile järgnes mõisnikuna tema poeg krahv Karl Johann von Mellin (1707–1775), seejärel pojapoeg krahv Georg Johann von Mellin (1748–1806) ja lõpuks viimase poeg krahv Ernst Ferdinand von Mellin (1795–1863). Tema tütar krahvinna Karoline Charlotte Natalie Elwire von Mellin (1833–1904) naitus 1858. aastal Kuramaa kuberneri Paul von Lilienfeldiga ja sai mõisa 1868. aastal oma nimele.[10]

Viimased omanikud LilienfeldidRedigeeri

Lilienfeldid said 1883. aastal senati ukaasiga Tuhala mõisa järgi oma perekonnanimeks Lilienfeld-Toal. Nende ajal 1881. aastal ehitati mõisa häärber historitsistlikus stiilis ümber.[11] Kuberneriproua Karoline von Lilienfeld-Toal moodustas mõisast mittemüüdava fideikomissi ja loovutas mõisa 1899. aastal oma pojale Otto Ferdinand Paul von Lilienfeld-Toalile (1860–1902). Pärast tema peatset surma kirjutati mõis 1903. aastal tema poja Paul Hans Alexander von Lilienfeld-Toali (1897–1977) nimele, ehkki viimane oli tollal vaid kuueaastane. Tegelikult oli mõis pärijate valduses. Paul von Lilienfeld-Toal oli ka viimane Tuhala omanik.[12] Peagi pärast mõisa võõrandamist siirdus viimane mõisnik USA-sse, kus ta omandas politoloogiadoktori teadusliku kraadi ja töötas Pennsylvanias Greenville´is Thiel College´i professorina. Tema otsesed järeltulijad elavad siiani Saksamaal.[13]

Tuhala mõis 1905. aastalRedigeeri

1905. aasta tormilised sündmused ei jätnud puudutamata ka Tuhalat. Sama aasta detsembris põletati mõis maha. Hiljem hinnati tekitatud kahjusumma ligi 67 000 rublale.[14] Mihkel Aitsam kirjeldas mõisa põletamist järgnevalt:

„14. detsembril [1905] ilmus von Lilienfeldi Tuhala mõisa umbes 30-meheline salk. Esiteks purustati mõisa sisustus, selle järel pandi mõisale tuli otsa.“

Pärast põlengut mõisa häärberit täielikult ei taastatudki.[15]

MõisnikudRedigeeri

Mõisa suurusRedigeeri

1586. aasta revisjoni andmetel oli Tuhala suuruseks arvestatud 67 adramaad;[16] tegemist oli suure mõisaga. 1914. aastal kuulus mõisa koosseisu 1869,3 ha mõisamaad, Oru mõis, Kata ja Tuhala küla, üks talu, 17 lahustükki.[17]

VariaRedigeeri

Mõisas sündis kuulus kartograaf ja Liivimaa esimese atlase autor krahv Ludwig August Mellin (1754–1835).

ViitedRedigeeri

  1. Johansen, Paul. Die Estlandliste des Libers Census Daniae. II Halbband. Kopenhagen-Reval, 1933, lk 621.
  2. Baltisches historisches Ortslexikon. Teil 1. Estland (einschließlich Nordlivland). - Quellen und Studien zur baltischen Geschichte, lk 597.
  3. Johansen, Paul. Die Estlandliste des Libers Census Daniae. II Halbband. Kopenhagen-Reval, 1933, lk 621.
  4. Bfl. I, 318.
  5. Bfl. I, 465.
  6. Bfl. I, 847.
  7. EAA, f. 1674, n. 2, s. 53, L 3-3p.
  8. EAA, f. 1674, n. 2, s. 203. Pagineerimata.
  9. Ajalooarhiivi Kinnistute register. Nr 288. Tuhala.
  10. Ajalooarhiivi Kinnistute register. Nr 288. Tuhala.
  11. Eesti mõisaportaal. Tuhala mõis. http://www.mois.ee/harju/tuhala.shtml.
  12. Ajalooarhiivi Kinnistute register. Nr 288. Tuhala.
  13. Genealogisches Handbuch des Adels. Adelige Häuser A. Band XIV. Limburg an der Lahn: C. A. Starke Verlag, 1981. Lk 387-8.
  14. Aitsam, Mihkel. 1905. aasta revolutsioon ja selle ohvrid Eestis. Tartu: "Ilmamaa", 2011. Lk 122, 283.
  15. Eesti mõisaportaal. Tuhala mõis. http://www.mois.ee/harju/tuhala.shtml.
  16. Koit, Jakob. Die Musterregister der Estländischen Adelsfahne von 1584 und 1586 (fortsetzung). – Eesti Teadusliku Seltsi Rootsis aastaraamat. Societatis Litterarum Estonicae in Svecia. VI. 1970 – 1973. Stockholm: 1975. Lk 3-63. Siin: lk 21.
  17. Baltisches historisches Ortslexikon. Teil 1. Estland (einschließlich Nordlivland). - Quellen und Studien zur baltischen Geschichte, lk 597.