Teine meditatsioon

Descartes'i filosoofiatraktaat

Teine meditatsioon on René Descartesi teose "Meditatsioonid esimesest filosoofiast" teine peatükk.

Eestikeelne tekst (tõlge ladina keelest) muuda

Teine meditatsioon

Inimvaimu loomusest: et ta on tuttavam kui keha

Eilne meditatsioon on paisanud mind nii suurtesse kahtlustesse, et ma ei suuda enam neid unustada ega näe sedagi, millisel viisil neid hajutada; vaid just nagu oleksin äkitselt libisenud sügavasse veekeerisesse, olen sedavõrd segaduses, et ei saa jalga kindlalt põhja panna ega ka pinnale välja ujuda. Pingutan siiski ja katsetan uuesti sama teed, mida ma eile käima hakkasin, nimelt proovin kõrvaldada kõik selle, mis võimaldab vähimatki kahtlust, täpselt samamoodi nagu juhul, kui ma oleksin teada saanud, et see on täiesti väär; ja jätkan seni, kuni saan teada midagi kindlat, või kui mitte midagi muud, siis saan vähemalt seda kindlalt teada, et pole midagi kindlat. Selleks et kogu Maad paigalt nihutada, ei palunud Archimedes muud kui ühte punkti, mis oleks kindel ja liikumatu; samamoodi on suuri asju loota, kui ma leian vähimagi asja, mis on kindel ja vankumatu.

Oletan niisiis, et kõik, mida ma näen, on väär; usun, et mitte miski sellest, mida petlik mälu esitab, pole kunagi eksisteerinud; et mul ei ole üldse mingeid meeli; et keha, kuju, ulatuvus, liikumine ja koht on kimäärid. Mis on siis tõene? Võib-olla üksnes see, et pole midagi kindlat.

Aga kust ma tean, et pole midagi erinevat kõigist neist asjust, mis ma äsja ükshaaval läbi käisin; nimelt midagi, milles pole vähematki põhjust kahelda? Kas ei ole ometi mingi Jumal – või mis nimega ma teda ka ei kutsu –, kes mulle just needsamad mõtted saadab? Aga milleks seda arvata, kui ma võin ehk ise olla nende autor? Kas ei ole siis ometi mina miski? Aga äsja ma eitasin, et mul oleks mingid meeled ja mingi keha. Kõhklen siiski; sest mis siis? Kas ma olen keha ja meeltega niimoodi seotud, et ma ilma nendeta ei saa olla? Kuid ma panin end uskuma, et maailmas ei ole üldse mitte midagi, ei mingit taevast, ei mingit maad, ei mingeid vaime, ei mingeid kehi; kas siis ka, et mind ei ole? Mina ju ikkagi olin, kui ma end seda uskuma panin. Kuid on üks petis – ma ei tea kes, ülimalt võimas, ülimalt kaval, kes tahtlikult mind alati petab. Pole kahtlust, et kui ta mind petab, siis olen ka mina; ja petku ta palju tahes, ometi ei saa ta kunagi teha nii, et ma oleksin eimiski, nii kaua kui ma mõtlen, et ma olen miski. Nii et kui kõik enam kui küllalt läbi mõelda, tuleb lõpuks uskuda, et see lause (pronuntiatum) – Mina olen, mina eksisteerin – on paratamatult tõene, millal iganes ma seda lausun (profertur) või vaimus mõtlen (concipitur).

Ma ei saa veel piisavalt aru, kes see mina siis olen, kes ma nüüd paratamatult olen; ja edasi pean ma vaatama, et ma juhuslikult ettevaatamatult ei peaks endaks midagi muud, ja nõnda ei eksiks kõrvale ka selles tunnetuses (cognitione), mida ma kinnitan olevat kõikidest kõige kindlam ja ilmsem. Sellepärast ma mõtlen nüüd uuesti läbi selle, mis ma end kunagi uskusin olevat, enne kui need mõtted mulle pähe tulid; seejärel ma kõrvaldan sellest kõik, mida toodud põhjendid vähimalgi määral võivad ebakindlaks teha, et nõnda jääks alles üksnes see, mis on kindel ja vankumatu.

Mis ma siis varem arvasin ennast olevat? Muidugi inimene. Aga mis on inimene? Kas ütlen, et mõistusega elukas (animal rationale)? Ei, sest edasi tuleks uurida, mis siis on elukas (animal) ja mis on 'mõistusega', ja nõnda ma libiseksin ühest küsimusest mitmesse keerukamasse; ja mul ei ole praegu nii palju jõudeaega, et seda raisata säärastele peensustele (subtilitates). Vaid ma pigem panen tähele, mis iseenesest ja loomuse juhtimisel mulle varem mõttesse tuli, iga kord kui ma järele mõtlesin, mis ma olen. Mõistagi tuli kõigepealt pähe, et mul on nägu, käed, küünarvarred ja kogu see ihuliikmete masinavärk, mis on nähtav ka laibal ja mida ma tähistasin keha nimega. Edasi tuli pähe, et ma toitun, kõnnin (incedere), aistin ja mõtlen: need tegevused panin ma hinge arvele. Aga mis see hing on, sellele ma kas ei pööranud tähelepanu või kujutlesin mingit peent (exiguum) ei tea mida, nagu näiteks tuult, tuld või eetrit, mis on valgunud minu jämedamate osade vahele. Keha puhul aga ma isegi ei kahelnud, vaid arvasin aredalt teadvat selle loomust, ja kui ma juhuslikult oleksin püüdnud seda kirjeldada, nagu ma seda mõtlesin (mente concipiebam), oleksin ma seda selgitanud nii: keha all pean ma silmas kõike seda, mida saab piiristada mingi kujuga, ümbritseda kohaga, täita ruumiga nii, et sealt jääks välja iga muu keha; mida saab aistida kompimisega, nägemisega, kuulmisega, maitsmisega või haistmisega, ja mis saab ka mitmel moel liikuda, mitte küll iseenesest, vaid olles kuskile liikuma pandud millegi muu poolt, mis teda puudutab: sest ma ju arvasin, et iseenese liikumapanemise jõud (vis), samuti aistimise või mõtlemise jõud, ei kuulu mitte mingil kombel keha loomusesse; ja pigem isegi imestasin, et niisugused võimed mingitel kehadel leiduvad.

Aga mis [ma arvan ennast olevat] nüüd, mil ma oletan, et mingi ülivõimas ja, kui tohib öelda, kuritahtlik pettur on mind kõigest väest tahtlikult kõiges petnud? Kas ma saan väita, et minul on vähimatki kõigest sellest, mis ma äsja ütlesin kuuluvat keha loomusesse? Ma panen tähele, mõtlen, mõtlen taas järele, mitte midagi ei tule pähe[, mis võiks olla minul]; väsin üht ja sama asjatult kordamast. Kuidas on aga lugu asjadega, mis ma omistasin hingele? Toitumine ja kõndimine? Keha mul enam ju ei ole, nii et needki pole muud kui väljamõeldised. Aistimine? Mõistagi ei ole sedagi ilma kehata, ja unes on mulle näinud väga palju asju, millest ma hiljem olen taibanud, et ma pole neid aistinud. Mõtlemine? Siit ma leian: mõtlemine on; ainult see on minust lahutamatu. Mina olen, mina eksisteerin; see on kindel. Aga kui kaua? Kindlasti nii kaua, kuni ma mõtlen; võib ju ka olla – kui ma igasuguse mõtlemise katkestaksin –, et kohe ma lakkan täielikult olemast. Ma ei mööna praegu midagi peale selle, mis on paratamatult tõene; lühidalt, ma olen seega ainult mõtlev asi, see on, vaim (mens) ehk hing (animus) ehk aru (intellectus) ehk mõistus (ratio) – sõnad, mille tähendust (significationis) ma varem ei teadnud. Aga ma olen tõeline (vera) asi, ja tõeliselt eksisteeriv; aga missugune asi? Ütlesin – mõtlev.

Mis edasi? Kujutan ette: ma ei ole see ihuliikmete ühendus, mida kutsutakse inimkehaks; ma ei ole ka mingi hõre õhk, mis on neisse liikmetesse valgunud, ei tuul, ei tuli, ei aur, ei hingeõhk, ei miski, mida ma välja mõtlen: oletasin ju, et neid ei ole. Jääb püsima positsioon: ometigi mina ikkagi olen miski. Võib-olla aga juhtub, et seesama, mida ma oletan olevat eimiski, sest see ei ole mulle teada, tegelikult (in rei veritate) siiski ei erine sellest minust, keda ma tean? Ei tea, seda ma praegu ei käsitle; ma saan otsustada üksnes selle üle, mis on mulle tuttav. Ma tean, et ma eksisteerin; uurin, kes olen see mina, keda ma tean. On ülikindel, et selle teadmine iseenesest võetuna (sic praecise sumpti) ei sõltu asjadest, mille eksisteerimist ma veel ei tea; seega mitte mingitest asjadest, mida ma ette kujutan (imaginatione effingo). Ka see sõna – ette kujutan (effingo) – tuletab mulle meelde minu viga: ma ju tõepoolest mõtleksin välja (fingerem), kui ma kujutleksin, mis ma olen, sest kujutlemine pole midagi muud kui kehalise asja kuju ehk pildi (imaginem) kontempleerimine. Aga ma tean juba kindlalt, et mina olen, ja samal ajal on võimalik, et kõik need pildid ja üldse kõik, mis puudutab keha loomust, ei ole midagi muud kui unenäod. See märgatud, paistan ma öeldes: "kujutan ette, et aredamalt ära tunda, kes ma siis olen" mitte vähem jampsivat kui siis, kui ma ütleksin: "praegu ma olen küll ärkvel ja näen midagi tõelist, et aga ma ei näe veel küllalt selgesti (evidenter), siis ma jään meelega magama, et unenäod esitaksid sedasama mulle tõelisemalt ja selgemalt". Ja nõnda ma taipan, et mitte miski neist asjadest, mida ma saan kujutluse abil tabada, ei kuulu sellesse teadmisse, mis mul on enda kohta, ja et vaimu tuleb nendest väga hoolsalt eemal hoida, et ta ise oma loomust võimalikult aredalt tajuks.

Aga mis ma siis olen? Mõtlev asi. Mis see on? Muidugi kahtlev, arusaav (intelligens), jaatav, eitav, tahtev, mittetahtev, samuti kujutlev ja aistiv.

Seda pole tõesti vähe, kui kõik see kuulub minu juurde. Aga miks ei peaks kuuluma? Kas ei ole see mina ise, kes ma praegu kahtlen peaaegu kõiges, kes ma ometi saan aru, kes ma selle ühe kohta kinnitan, et see on tõene (verum), muud eitan, himustan rohkem teada, ei taha, et mind petetaks, kujutlen paljut isegi vastu tahtmist, panen ka paljut tähele just nagu meeltelt tulevat? Mis sellest pole sama tõsi (verum) kui see, et mina olen, isegi kui ma alati magan, isegi kui see, kes on mind loonud, teeb kõik, et mind petta? Mis [sellest] erineb minu mõtlemisest? Mille kohta [sellest] võib öelda, et ta on minust lahus? Et see olen mina, kes kahtleb, kes aru saab, kes tahab, on nii silmanähtav, et ei tule pähe midagi, mille kaudu seda selgemalt selgitada. Aga ma olen ka sama mis see, kes kujutleb; sest olgugi et võib-olla – nagu ma oletasin – ei ole üldse ükski kujutletud asi tõeline, kujutlemisvõime ise ometi eksisteerib ning moodustab osa minu mõtlemisest. Sama olen lõpuks ka mina, kes ma aistin ehk kes ma märkan kehalisi asju just nagu meelte kaudu: kindlasti ma praegu näen valgust, kuulen lärmi, aistin soojust. See on väär, ma ju magan. Aga igal juhul mulle näib, et ma näen, ma kuulen, mul on soe. See ei saa väär olla; see ongi õieti see, mida minus kutsutakse aistimiseks; ja see ei ole iseenesest (praecise sic sumptum) midagi muud kui mõtlemine.

Siit saan ma tõesti tunduvalt paremini teada, kes ma siis olen; aga ikka veel näib – ja ma ei saa hoiduda arvamast –, et kehalisi asju, mille pildid mõtteliselt moodustuvad ja mida meeled ise kogevad, tuntakse ära palju aredamalt kui seda ei tea mida minust, mis kujutlusvõime alla ei lange: kuigi oleks tõesti imelik, kui ma taipaksin asju, mida ma märkan olevat kahtlased, tundmatud, mulle võõrad, aredamalt kui seda, mis on tõeline, mis on tuntud, lühidalt – kui mind ennast. Aga ma näen, mis see on: minu vaim armastab kõrvale eksida, ta ei lase veel ennast tõe piiridesse suruda. Olgu siis, ja laseme tal veel kord ratsutid hästi lõdvaks, et ta laseks end kergemini valitseda, kui varsti parajal ajal neid jälle pingutame.

Vaatleme neid asju, mida üldiselt arvatakse käsitatavat (comprehendi) kõige aredamalt: ja nimelt kehasid, mida me puudutame, mida me näeme; mitte küll kehasid üldiselt – need üldised mõisted (perceptiones) on ju tavaliselt tunduvalt segasemad –, vaid ühte eraldi (in particulari). Võtame näiteks selle vaha: ta on äsja kärgedest võetud; tal ei ole veel täielikult kadunud mee maitse; tal on veidi alles nende õite lõhnast, millelt ta on kogutud; tema värvus, kuju, suurus on silmanähtavad; ta on kõva, ta on külm, teda on hõlbus puudutada, ja kui teda sõrmega lüüa, siis ta toob kuuldavale heli; ühe sõnaga on seal olemas kõik, mida näib tarvis olevat, et mingit keha saaks võimalikult aredalt tundma õppida. Aga vaata, sellal kui ma räägin, pannakse ta tule juurde: maitse jäägid kaovad, lõhn haihtub, värvus muutub, kuju hävib, suurus kasvab, ta muutub vedelaks, soojaks, teda saab vaevalt puudutada, ja ta ei too enam kuuldavale heli, kui teda koputada. Kas ta jääb ikka veel sellekssamaks vahaks? Tuleb tunnistada, et jääb; keegi ei eita seda, keegi ei arva teisiti. Mis selles siis oli, mida nii aredalt käsitati? Kindlasti mitte midagi sellest, mida ma meeltega haarasin (attingebam); sest kõik, mis maitsmise või haistmise või nägemise või kompimise või kuulmise alla sattus, on nüüd muutunud: vaha on alles. Võib-olla oli see see, mida ma praegu mõtlen: vaha ise muidugi ikkagi ei olnud see mee magusus ega õite aroom ega see valgesus ega kuju ega heli, vaid keha, mis mulle natukese aja eest paistis neil viisidel, mis nüüd on muutunud. Mis see aga õieti on, mida ma niiviisi kujutlen? Oleme tähelepanelikud ja vaatame, mis jääb järele, kui eemaldada kõik, mis vaha juurde ei kuulu: kindlasti mitte midagi muud kui midagi ulatuvat, paindlikku, muutlikku. Aga mis on see paindlik, muutlik? Kas see, et ma kujutlen, et see vaha võib muutuda ümmargusest ruudukujuliseks või sellest kolmnurkseks? Sugugi mitte; ma ju käsitan teda olevat võimeline loendamatuteks säärasteks muutusteks, ja ometi ei saa ma kujutledes loendamatut läbi vaadata; seega ei teosta seda käsitamist kujutlemisvõime. Mis on ulatuv? Kas mitte ka tema ulatus (extensio) ei ole teadmata? Sulavas vahas ta ju muutub suuremaks, veel suuremaks kuumas ja veelgi suuremaks siis, kui kuumus suureneb; ja ma ei otsustaks õigesti selle üle, mis vaha on, kui ma ei arvaks, et ta lubab ka rohkem vaheldumist ulatuse poolest, kui ma kujutledes iial oleksin haaranud. Nii et jääb üle tunnistada, et ma isegi ei kujutle, mis on see vaha, vaid tajun (percipere) seda ainult vaimuga; räägin eraldi sellest [vahast], vaha kohta üldiselt on see ju [veel] selgem. Aga mis siis on see vaha, mida ei tajuta teisiti kui vaimuga? Kindlasti seesama, mida ma näen, mida ma puudutan, mida ma kujutlen, ühesõnaga seesama, mis ma teda algusest peale arvasin olevat. Ometi tuleb märkida, et tema tajumine ei ole – ega pole kunagi olnud – nägemine ega kompimine ega kujutlemine, kuigi varem niimoodi näis, vaid palja vaimu vaatlemine (inspectio), mis võib olla kas ebatäiuslik ja segane, nagu ta varem oli, või selge ja are, nagu ta nüüd on, vastavalt sellele, kas ma panen vähem või rohkem tähele seda, millest ta koosneb.

Ometi aga panen imeks, kui väga minu vaim kaldub eksitustesse; sest kuigi ma vaatlen seda endamisi (apud me) vaikides ja hääletult, takerdun ma ometi sõnadesse endisse ja mind peaaegu petab seesama kõnepruuk. Me ju ütleme, et näeme vaha ennast, kui ta kohal on, mitte et otsustame värvuse või kuju põhjal, et ta on kohal. Sellest ma oleksin kohe järeldanud: järelikult tunnetatakse (cognosci) vaha silmanägemisega, mitte palja vaimu vaatlemisega; kui ma poleks juhuslikult aknast näinud tänaval mööda minevaid inimesi, kelle endi kohta ütlen ma, et ma neid näen, mitte vähem harjumuspäraselt kui vaha kohta. Aga mida ma näen peale kübarate ja rõivaste, mille all võivad peituda automaadid? Aga ma pean neid inimesteks. Ja nõnda ma käsitan seda, mida arvasin silmadega nägevat, palja otsustusvõimega (judicandi facultate), mis on minu vaimus.

Aga häbenegu see, kes tahab teada rohkem kui rahvahulk, et ta on otsinud kahtlust kõnevormidest, mis rahvahulk on leiutanud; ja mingem siis edasi, pannes tähele, kas ma täielikumalt ja selgelt tajusin, mis vaha on, kui ma teda esimest korda silmasin ja uskusin, et ma tunnetan teda sellesama välismeelega või vähemalt ühismeelega, nagu seda kutsutakse, see on kujutlemisväega (potentia imaginatrice), või siis pigem nüüd, olles hoolsamalt uurinud nii seda, mis ta on, kui ka seda, kuidas teda tunnetatakse? Selles asjas kahelda oleks muidugi rumal; sest mida aredat oli esimeses tajumuses? Mida [seal oli], mida nähtavasti poleks osanud mis tahes loom? Kui ma aga vaha eristan välistest vormidest ja vaatlen teda just nagu riidest lahti võetuna ja alasti olevana, siis nõnda ma ei saa tõepoolest teda ikkagi tajuda ilma inimvaimuta, kuigi minu otsustuses (iudicio) võib veel olla viga.

Mida ma aga ütlen selle vaimu enese kohta ehk iseenda kohta? Ma ei mööna ju veel eneses olevat muud peale vaimu. Ütlen: mis [olen] mina, kes ma seda vaha nii aredalt tajun? Kas ma ei tunneta iseennast mitte ainult palju tõesemalt (verius), palju kindlamalt, vaid ka palju aredamalt ja selgemalt (evidentiusque)? Sest kui ma selle põhjal, et ma vaha näen, otsustan, et ta eksisteerib, siis kindlasti palju ilmsemalt järeldub sellestsamast, et ma teda näen, see, et ka mina ise eksisteerin. Võib ju olla, et see, mida ma näen, ei ole tõeliselt vaha; võib olla, et mul pole silmigi, millega midagi näha; aga kui ma näen või (mida ma praegu ei erista) kui ma mõtlen, et näen, siis kindlasti ei saa olla, et mõtlev mina ise ei ole miski. Sarnasel põhjusel, kui ma selle põhjal, et ma vaha puudutan, arvan, et ta on, siis järeldub jällegi sama, nimelt et mina olen. Kui selle põhjal, et ma kujutlen, või mis tahes muul põhjusel, siis muidugi (plane) sama. Aga sedasama, mida ma täheldan vaha puhul, võib kohaldada (applicare) kõigele ülejäänule, mis asetseb väljaspool mind. Ja edasi, kui vaha taju näis aredam, kui ta oli mulle ilmnenud (innotuit) mitte ainult nägemisest või kompimisest, vaid paljudest põhjustest, siis kui palju aredamalt tuleb tunnistada mind nüüd tunnetavat iseennast, sest et pole mingeid põhjendeid, mis võiksid aidata tajuda kas vaha või mingit muud keha ega tõendaks kõik paremini minu vaimu loomust! Aga peale selle on vaimus endas nii palju muidki asju, millest temaga tuttavolek võib tulla aredamalt, et see, mis kehast lähtudes selle kohta selgub, näib vaevalt loetlemisväärne.

Ja näe, ma olen lõpuks iseenesest jõudnud tagasi sinna, kuhu tahtsin; sest kuna mulle on nüüd teada, et kehasidki ei tajuta õieti meeltega ega kujutlemisvõimega, vaid palja aruga, ega tajuta selle põhjal, mida puudutatakse või nähakse, vaid ainult selle põhjal, mida mõeldakse (intelligantur), siis ma tunnetan ilmsesti (aperte), et mina ei saa midagi tajuda hõlpsamini ega selgemalt (evidentius) kui oma vaimu. Et aga nii ruttu ei saa loobuda vana arvamuse harjumusest, siis ma arvan heaks siin peatuda, et meditatsiooni pikaajalisus kinnistaks selle uue tunnetuse (cognitio) sügavamalt minu mällu.

Algus muuda

Jätk muuda

Kirjandus muuda

  • René Descartes. Meditatsioonid esimesest filosoofiast (katkendid), tõlkinud Marju Lepajõe. – Akadeemia, 1996, nr 8, lk 1642–1665.

Välislingid muuda