Neljas meditatsioon

Descartes'i filosoofiatraktaat

Neljas meditatsioon on René Descartesi teose "Meditatsioonid esimesest filosoofiast" neljas peatükk.

Eestikeelne tekst (tõlge 1641. aasta ladinakeelsest väljaandest) muuda

Neljas meditatsioon

Tõesusest ja väärusest

Nõnda olen ma neil päevil harjutanud vaimus meeltest ära pöörduma ning olen nii täpselt tähele pannud, et väga vähe on seda, mida kehaliste asjade kohta tõeselt tajutakse ja palju rohkem seda, mida inimvaimu kohta, ja veel palju rohkem, mida Jumala kohta taibatakse, et praegu ma pööran mõtte ilma mingi raskuseta kujuteldavatelt asjadelt asjadele, mis on üksnes mõeldavad ning on igasugusest mateeriast eraldatud. Ja muidugi on mul palju aredam idee inimvaimust, niivõrd kui ta on mõtlev asi, mis ei ole ulatuv pikkusesse, laiusesse ja sügavusse ja millel ei ole mitte midagi muud kehast – kui mingi kehalise asja idee, mis mul on. Ja kui ma panen tähele, et ma kahtlen ehk olen ebatäiuslik ja sõltuv asi, nii et mulle tuleb mõttesse selge ja are idee sõltumatust ja täiuslikust olendist (entis), see on Jumalast, ja ainuüksi sellest, et niisugune idee minus on, või et mina, kellel see idee on, eksisteerin, siis järeldan ma nii silmanähtavalt, et ka Jumal eksisteerib ning temast sõltub üksikhetkedel kogu minu eksisteerimine, et ma olen kindel, et inimmõistus (humano ingenio) ei saa midagi taibata (cognosci) ilmsemalt ja kindlamalt. Ja paistab, et nüüd ma näen mingit teed, mida mööda jõutakse sellelt kontemplatsioonilt tõelise Jumala kohta, kelles kindlasti on peidus kõik teaduste ja tarkuse aarded, teiste asjade tunnetamiseni.

Sest kõigepealt (in primis) ma tunnen ära (agnosco), et ei saa olla, et ta mind millalgi petaks; sest igasuguses pettuses leidub midagi ebatäiuslikkusest; ja kuigi tundub, et petta suutmine on mõni tõend teravmeelsusest (acuminis) või väest, annab petta tahtmine kahtlemata tunnistust kas salakavalusest või nõrkusest ega sobi seetõttu Jumalale.

Edasi, ma kogen (experior), et minus on mingi otsustamise (judicandi) võime, mille ma kindlasti, nagu ka kõik ülejäänu, mis minus on, olen saanud Jumalalt; ning kuna ta ei taha mind petta, siis kindlasti ta ei andnud niisugust, et ma võiksin millalgi eksida, kui ma seda õigesti kasutan.

Ja selles asjas ei jääks mingit kahtlust, kui ei paistaks, et sellest järeldub, et ma ei saa seega mitte kunagi eksida; sest kui kõik, mis minus on, on mul Jumalalt ja ta ei ole andnud mulle mingit eksimise võimet, siis paistab, et ma ei saa millalgi eksida. Ja nõnda edasi, niikaua kui ma mõtlen ainult Jumalast ja pööran end üleni tema poole, ei märka ma mitte mingit eksituse või vääruse põhjust; aga hiljem end enda poole tagasi pööranud, kogen, et olen ometi süüdi arvutustes eksitustes, mille põhjust otsides märkan, et mulle ei ilmu üksnes Jumala ehk ülimalt täiusliku olendi reaalne ja positiivne idee, vaid ka nii-öelda eimillegi mingi negatiivne idee ning et ma olen millegi vahepealsena Jumala ja eimillegi vahel ehk ülima olendi ja olematu vahel loomult selline (ita constitutum), et niivõrd kui ma olen ülima olendi loodud, ei ole minus küll mitte midagi, mille läbi ma eksiksin või eksitusse satuksin, aga niivõrd kui ma kuidagi osalen eimilleski ehk olematus, see on, kuivõrd ma ei ole ise ülim olend ja mul puudub väga palju asju (quam plurima), niivõrd ei ole imelik, et ma eksin. Ja nõnda ma taipan (intelligo), et eksitus, kuivõrd ta on eksitus, ei ole midagi reaalset, mis sõltuks Jumalast, vaid üksnes puudus; ning et seepärast ei ole mul eksimiseks tarvis mingit võimet, mille Jumal oleks selleks otstarbeks andnud, vaid see, et ma eksin, juhtub sellepärast, et otsustamise võime, mis mul temalt on, ei ole minus lõpmatu.

Kuid see ei ole veel täiesti rahuldav; eksitus ei ole ju puhas eitus, vaid ilmaolek mingist tunnetusest, mis minus kuidagi peaks olema; ja sellele, kes paneb tähele Jumala loomust, paistab, et ei saa olla, et ta paneks minusse mingi võime, mis ei oleks omas laadis täiuslik ehk mis oleks ilma mingist täiuslikkusest, mis tal peab olema. Kui ju mida oskuslikum (peritior) on käsitööline, seda täiuslikumad teosed temast pärinevad, siis mida saab olla teinud kõikide asjade rajaja, mis poleks igas suhtes absoluutne? Ja pole kahtlane, kas Jumal oleks saanud mind luua niisuguseks, et ma kunagi ei eksiks; ega pole ka kahtlane, kas ta tahab alati seda, mis on kõige parem: kas siis on parem, et ma eksiksin, kui et ma ei eksiks?

Kui ma seda hoolikamalt kaalun, siis tuleb kõigepealt mõttesse, et mul ei tule imestada, kui Jumal teeb midagi niisugust, mille põhjendeid ma ei taipa; ning et sellepärast ei tule veel kahelda tema eksisteerimises, et ma võib-olla kogen, et on miski muu, mille puhul ma ei taipa (comprehendo), kuidas või mil viisil ta selle on teinud. Sest kui ma juba tean, et minu loomus on väga nõrk (infirmam) ja piiratud, Jumala loomus aga on mõõtmatu, arusaamatu (incomprehensibilem), lõpmatu, ning ma ka tean selle kohta küllaldaselt, et ta võib teha lugematuid asju, mille põhjusi ma ei tea; ja ainuüksi sellepärast arvan, et kogu sellest põhjuste soost, mis tavaliselt nõuab eesmärki, [ lõpp-põhjustest ehk eesmärkpõhjustest] ei ole füüsika asjades mingit kasu; ilma hulljulguseta ma ju ei arva, et saan välja uurida Jumala eesmärke.

Samuti tuleb mõttesse, et iga kord kui me uurime, kas Jumala teosed on täiuslikud, ei tule meil vaadelda mingit ühte loodut eraldi, vaid kõikide asjade kogusust (universitatem); sest see, mis võib-olla mitte teenimatult paistaks ebatäiuslik, kui ta oleks üksinda, on osana maailmas ülimalt täiuslik; ja kuigi selle põhjal, et ma tahtsin kõiges kahelda, ei saanud ma veel kindlalt teada millegi muu kui enda ja Jumala eksisteerimist, ei saa ma ometi selle põhjal, et ma märkasin Jumala mõõtmatut vägevust, eitada, et ta on teinud palju muud, või vähemalt võib teha, nii et mina olen osa asjade kogususes.

Edasi, endale lähemale tulles ja uurides välja, millised on minu eksitused (mis ainsana tõendavad mingit ebatäiuslikkust minus), panen ma tähele, et nad sõltuvad kahest põhjusest, mis samal ajal kokku langevad: kindlasti tunnetamisvõimest, mis minus on, ja valimisvõimest ehk otsusevabadusest, see on, arust ja samal ajal tahtest. Sest ainuüksi aru läbi tajun ma üksnes ideesid, mille kohta ma võin otsustusi teha, ja täpselt nii vaadatuna ei leidu selles mingit eksitust õiges mõttes (proprie dictus); sest kuigi võib-olla eksisteerivad arvutud asjad, millest minus ei ole mingeid ideesid, ei tule ometi öelda, et ma olen neist õieti ilma, vaid üksnes negatiivselt maha jäetud, sest kindlasti ei saa ma tuua mingit põhjendit, millega tõendada, et jumal oleks pidanud andma mulle andma suurema tunnetamisvõime, kui ta andis; ja kui tahes oskuslik ma ka mõtlen käsitöölise olevat, ei arva ma sellepärast ometi, et ta oleks pidanud oma igasse üksikusse teosesse panema kõik täiused, mis ta võib panna mõnesse neist. Ja ma ei saa tõesti ka kaevata, et ma ei ole Jumalalt saanud küllaldaselt suurt ja täiuslikku tahet ehk otsusevabadust; sest igatahes kogen ma, et seda ei ümbritse mitte mingid piirid. Ja mis mulle tundub väga märkimisväärne – miski muu minus ei ole nii täiuslik või nii suur, et ma ei saaks aru, et see saab olla veel täiuslikum või suurem. Sest kui ma vaatlen näiteks arusaamise võimet, siis ma tunnen kohe ära (agnosco), et minus on see väga vähene ja väga lõplik, ja samal ajal ma kujundan mingi teise palju suurema, tõesti ülimalt suure ja lõpmatu [arusaamisvõime] idee, ja sellesama põhjal, et ma saan selle idee kujundada, tajun ma, et ta kuulub jumala loomusesse. Samal põhjusel, kui ma uurin meenutamise või kujutlemise võimet või mis tahes muid võimeid, siis ma ei leia üldse midagi, millest ma ei saaks aru, et ta minus on nõrk ja piiratud, Jumalas mõõtmatu. Ainult tahet ehk otsusevabadust kogen ma eneses nii suurena, et ma ei taipa mitte millegi suurema ideed; nii et esmajoones see ongi see, mille pärast ma saan aru, et minus on mingi Jumala kuju ja sarnasus. Sest kuigi tahe on Jumalas võrreldamatult suurem kui minus, nii tunnetuse ja vägevuse tõttu, mis talle lisanduvad ning teevad ta kindlamaks ja tõhusamaks, kui objekti tõttu, sest ta laieneb rohkematele asjadele, ei paista ta ometi iseeneses formaalselt ja täpselt vaadelduna suuremana; sest ta seisneb ainult selles, et me võime üht ja sama asja teha või mitte teha (see on, jaatada või eitada, järgida või vältida), või õigemini ainult selles, et selle poole, mida aru paneb meile ette jaatamiseks või eitamiseks või järgimiseks või vältimiseks, me kandume nõnda, et me ei tunne, et mingi väline jõud, meid sellele määraks. Ja selleks, et ma oleksin vaba, ei ole ka tarvis, et ma saaksin kanduda mõlemale poole, vaid vastupidi, mida rohkem ma kaldun ühele poole, kas sellepärast, et ma selles ilmsesti taipan tõesuse ja hüve põhjendit, või sellepärast, et Jumal minu mõtte sisemuse nõnda korraldab, seda vabamalt ma ta valin; ja Jumala arm ega loomulik tunnetus ei vähenda tõesti millalgi vabadust, vaid pigem suurendavad ja tugevdavad. Aga see ükskõiksus, mida ma kogen, kui mitte mingi põhjend ei tõuka mind pigem ühele kui teisele poole, on vabaduse kõige alumine aste, ega anna selles tunnistust mitte mingist täiusest, vaid ainult puudusest tunnetuses või mingist eitusest; sest kui ma alati selgesti näeksin, mis on tõene ja hea, siis ma mitte kunagi ei kaalutleks, millist otsustust teha või mida valida; ja nõnda ma ei saaks mitte kunagi olla ükskõikne, kuigi ma oleksin täiesti vaba.

Selle põhjal aga ma tajun, et tahtmise jõud, mis mul Jumalalt on, ei ole iseenesest võetuna minu eksituste põhjus, sest ta on ülimalt suur ja omas laadis täiuslik; ning et mitte ka arusaamise jõud, sest millest iganes ma aru saan, sellest ma saan kahtlemata õigesti aru, sest see, et ma aru saan, on Jumalast, ja ei saa olla, et ma selles eksiksin. Kust siis tekivad minu eksitused? Kindlasti ainult sellest, et kuna tahe ulatub kaugemale kui aru, ei hoia ma teda samades piirides, vaid laiendan ka sellele, millest ma aru ei saa; et tahe on selle vastu ükskõikne, kaldub ta kergesti tõesest ja heast kõrvale, ja nõnda ma eksin ja patustan.

Näiteks kui ma neil päevil uurisin, kas maailmas midagi eksisteerib, ja märkasin, et sellestsamast, et ma seda uurin, ilmsesti järeldub, et mina eksisteerin, ei saanud ma jätta tegemata otsustust, et see, millest ma nii selgesti aru saan, on tõene; mitte et mingi väline jõud oleks mind selleks sundinud, vaid sellepärast, et suurele valgusele arus järgnes kalduvus tahtes ja nõnda ma uskusin seda seda rohkem iseenesest ja seda vabamalt, mida vähem ma olin selle vastu ükskõikne. Praegu aga ma mitte ainult ei tea, et ma eksisteerin, kuivõrd ma olen mingi mõtlev asi, vaid peale selle hõljub mu silme ees ka mingi kehalise loomuse idee ja juhtub, et ma kahtlen, kas mõtlev loomus, mis minus on, või õigemini, see, mis ma ise olen, on midagi muud kui see kehaline loomus või on mõlemad üks ja seesama; ja ma oletan, et minu arusse ei tule veel ühtegi põhjendit, mis veenaks mind rohkem ühes kui teises. Sellesama põhjal olen kindlasti ükskõikne jaatamise või eitamise või ka selle asja kohta mitte mingi otsustuse tegemise suhtes.

Ja isegi kui see ükskõiksus ka ei laiene ainult neile asjadele, millest aru ei taipa (cognoscit) üldse mitte midagi, vaid üldiselt kõigele, mida ta küllalt selgelt ei taipa sel ajal, kui tahe neid kaalutleb, siis kui tahes usutavad oletused mind ka ei veaks ühele poole, piisab ainuüksi äratundmisest, et need on üksnes oletused, mitte aga kindlad ja kaheldamatud põhjendid, et tõugata mind nõustumisele vastupidisega. Seda olen ma neil päevil küllalt kogenud, kui ma oletasin, et kõik see, mida ma varem olin uskunud olevat nii tõene kui võimalik, on täiesti väär – ainuüksi selle tõttu, et ma olin märganud, et saan selles kuidagi kahelda.

Aga kui ma ei taju küllalt selgelt ja aredalt, et miski on tõene, ning hoidun otsustuse tegemisest, siis on selge, et ma toimin õigesti ega eksi. Aga kui ma jaatan või eitan, siis ma kasutan otsusevabadust ebaõigesti; ja kui ma pööran end sinnapoole, mis on väär, siis ma eksin täiesti; kui aga võtan vastu teise poole, siis ma küll juhuslikult satun tõele, kuid ei ole sellepärast ilma süüta, sest loomulikus valguses on silmanähtav, et tahte piiristamisele peab alati eelnema aru taju. Ja sellele vaba tahte (arbitrii) ebaõigele kasutamisele on omane see ilmaolek, mis moodustab eksituse vormi: ilmaolek, ütlen, on selles toimingus endas, niivõrd kui see lähtub minust, mitte aga võimes, mille ma Jumalalt sain, ega ka toimingus, niivõrd kui see sõltub temast.

Mul ei ole ju ka mingit põhjust kurta, et Jumal ei ole mulle andnud suuremat arusaamise jõudu või suuremat loomulikku valgust, kui ta andis, sest lõplikule arule on omane, et ta paljust ei saa aru, ja loodud arule on omane, et ta on lõplik; ja mul tuleb tänada teda, kes ei ole mulle kunagi midagi võlgnenud, selle eest, mida rikkalikult on, mitte aga arvata, et ta on mind ilma jätnud sellest, mida ta ei andnud, või selle minult ära võtnud.

Mul ei ole ka põhjust kurta, et ta on andnud mulle tahte, mis ulatub kaugemale kui aru; et ju tahe seisneb ainult ühes asjas, ja otsekui jagamatus, siis paistab, et tema loomusest ei kannata midagi ära võtta; ja tõesti, mida suurem ta on, seda rohkem olen ma tema andjale tänu võlgu.

Ja lõpuks, ma ei pea ka kurtma, et Jumal aitab (concurrat) mul sooritada (eliciendos) neid tahteakte või teha neid otsustusi, milles ma eksin: need aktid on ju täiesti tõesed ja head, niivõrd kui nad Jumalast sõltuvad, ja minus on kuidagi suurem täius, et ma saan neid sooritada ja teha, kui et ma ei saaks. Aga ilmaolek, ainuüksi milles seisneb vääruse ja süü formaalne loomus (ratio), ei nõua mingit Jumala kaasaaitamist (concursu), sest ta ei ole asi ega suhtu temasse nagu ilmaolek põhjusesse, vaid teda tuleb nimetada ainult eituseks. Sest Jumalas ei ole tõesti mingit ebatäiuslikkust, et ta andis mulle vabaduse nõustuda või mitte nõustuda millegagi, mille selget ja aredat taju ta minu arusse ei pannud; vaid kahtlemata on minus ebatäiuslikkus, et ma seda vabadust hästi ei kasuta ning teen otsustuse selle kohta, millest ma õigesti aru ei saa. Näen ometi, et Jumal oleks võinud kergesti teha nii, et kuigi ma jääksin vabaks ja lõpliku tunnetusega, ma ometi kunagi ei eksiks: kindlasti kui ta oleks minu arusse sisse pannud selge ja areda taju kõigest, mida ma kunagi hakkan kaalutlema; või ainult kui ta oleks nii kindlalt mällu vajutanud, et kunagi ei tohi otsustust teha asja kohta, millest ma selgelt ja aredalt aru ei saa, et ma ei saaks seda kunagi unustada. Ja ma saan kergesti aru, et niivõrd kui mul on mingi terviku loomus (ratio), oleksin ma täiuslikum, kui ma praegu olen, kui Jumal oleks teinud mind niisuguseks. Kuid ma ei saa eitada, et asjade kogu kogususes on kuidagi suurem täiuslikkus, et mõned selle osad ei ole eksitustest puutumata, teised aga on, kui et kõik oleksid täiesti sarnased. Ja mul ei ole mingit õigust kurta, et Jumal on tahtnud, et ma mängiksin maailmas seda osa, mis ei ole kõige erilisem ja kõige täiuslikum.

Ja peale selle, kuigi ma ei saa eksitustest hoiduda sel eelmisel moel, mis sõltub selle kõige ilmsest tajumisest, mida tuleb kaalutleda, saan ma seda ometi sellel teisel moel, mis sõltub ainult sellest, et ma mäletaksin, et iga kord kui asja tõde ei ole selge, tuleb otsustuse tegemisest hoiduda; sest kuigi ma kogen, et minus on see nõrkus, et ma ei saa ühe ja sellesama tunnetuse juurde alati püsima jääda, saan ma ometi hoolika ja sagedamini korratud meditatsiooni abil teha nii, et ma iga kord, kui vajadus nõuab, seda mäletaksin ning nõnda omandaksin mingi harjumuse (habitum) mitte eksida.

Et selles seisnebki inimese suurim ja eriline täiuslikkus, siis ma arvan, et ma ei ole tänase meditatsiooniga mitte vähe saavutanud, et ma eksituse ja vääruse põhjuse välja uurisin. Ja see ei saa tõesti olla miski muu kui see, mis ma esitasin; sest iga kord kui ma tahet otsustuste tegemisel nõnda ohjeldan, et ta küünib ainult selleni, mida aru talle selgelt ja aredalt näitab, siis ei saa sugugi olla, et ma eksin, sest igasugune selge ja are taju on kahtlemata miski ega saa sellepärast olla eimillestki, vaid paratamatult on tal autoriks Jumal – Jumal, ütlen, see ülimalt täiuslik, kelle puhul petis-olemine on vastuolu; ja seega on [selline taju] kahtlemata tõene. Ja täna ma ei õppinud ainult seda, et ma pean hoiduma kunagi eksimast, vaid samal ajal ka seda, mida teha, et jõuda tõeni; nimelt jõuan ma selleni kindlasti, kui ma ainult panen küllaldaselt tähele kõike, millest ma täielikult (perfecte) aru saan, ning eraldan selle ülejäänust, mida ma taipan (apprehendo) segasemalt ja ähmasemalt. Sellele ma pühendun edaspidi hoolikalt.

Vaata ka muuda

Välislingid muuda