Tanu
Tanu on ajalooline abielunaise valgest linasest või puuvillasest kokkumurtud riidetükist mütsitaoline peakate.
Paul Raud, "Ema käiste ja kirjatud tanuga" (1903 ja 1905 vahel)
Euroopas oli kasutusel keskajast, Eestis 17. sajandist.
Tanutamine, ka linutamine, oli pulmas pruudile abielunaise peakatte (tanu) pidulik pähepanemine. See oli eesti pulmakommete keskne rituaal, mis muutis pruudi noorikuks. Tanul oli palju kohalikke vorme, see oli kaunistatud tikandite, pitside ja lintidega.[1][2]
Tüdruk ei tohtinud tanu kanda. Abielunaine aga ei tohtinud minna põlleta põllule ega tanuta külatänavale (Rannu), tanuta ei tohtinud leibagi kasta (Juuru, Kodavere), üle põranda astuda (Põltsamaa), last imetada (Rannu, Helme), lauas süüa (Kanepi).[3]
Vaata kaRedigeeri
- argitanu
- harjutanu
- kanahändtanu
- kikktanu
- kukehändtanu
- lihttanu
- lilltanu
- linik
- linuk (sabaga tanu)
- otsiktanu
- saksatanu
- tanutamine (linutamine)
- torutanu
ViitedRedigeeri
- ↑ Eesti rahvakultuuri leksikon (3. trükk). 2007. Koostanud ja toimetanud Ants Viires. Eesti Entsüklopeediakirjastus. Lk 301
- ↑ Eesti etnograafia sõnaraamat. 1996. Koostanud Arvi Ränk. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus. Lk 210
- ↑ Ülo Tedre. Pulmasõnastik III
VälislingidRedigeeri
 |
Tsitaadid Vikitsitaatides: Tanu |