73

2
11
32
18
8
2
Ta
180,948
Tantaal

Tantaal (sümbol Ta) on keemiline element järjekorranumbriga 73. Tantaal on haruldane kõva korrosioonikindel sinakashall siirdemetall, mida kasutatakse laialdaselt sulamites väikestes kontsentratsioonides.

Tantaal on nimetuse saanud Kreeka mütoloogia pahalase Tantaluse nime järgi. Tänu keemilisele inertsusele on see väärtuslik aine laboriseadmetes ja plaatina asendajana. Tantaali peetakse tehnoloogiakriitiliseks elemendiks selle põhilisel kasutusalal – tantaalkondensaatorites, mida kasutatakse mobiiltelefonide, arvutite jmt elektroonikaseadmete komponendina. Tantaal esineb looduses alati koos keemiliselt sarnase nioobiumiga tantaliidi, kolumbiidi ja koltani mineraaligruppides.[1]

Tantaal esineb looduses kahe isotoobina: stabiilne isotoop massiarvuga 181 ja radioaktiivne isotoop poolestusajaga 1200 miljardit aastat massiarvuga 180. Tantaali avastas 1802. aastal Anders Ekeberg Soomest ja Rootsist pärit mineraaliproovidest.[2][3] Aasta varem oli Charles Hatchett avastanud nioobiumi (varasema nimetusega kolumbium)[4] ning 1809. aastal võrdles selle oksiidi, kolumbiiti tihedusega 5,918 g/cm³, tantaaliga tihedusega 7,935 g/cm³. Ta mõistis, et need kaks oksiidi, vaatamata erinevale tihedusele, on identsed, ning nimetas neid ühiselt tantaaliks.

Tantaali tihedus normaaltingimustel on 16,65 g/cm³, sulamistemperatuur on 3290 K (3017 °C) ja aurustumistemperatuur 5731 K.

Viited muuda

  1. "Mindat.org - Mines, Minerals and More". www.mindat.org.
  2. Ekeberg, Anders (1802). "Of the Properties of the Earth Yttria, compared with those of Glucine; of Fossils, in which the first of these Earths in contained; and of the Discovery of a metallic Nature (Tantalium)". Journal of Natural Philosophy, Chemistry, and the Arts. 3: 251–255.
  3. Ekeberg, Anders (1802). "Uplysning om Ytterjorden egenskaper, i synnerhet i aemforelse med Berylljorden:om de Fossilier, havari förstnemnde jord innehales, samt om en ny uptäckt kropp af metallik natur". Kungliga Svenska Vetenskapsakademiens Handlingar. 23: 68–83.
  4. Griffith, William P.; Morris, Peter J. T. (2003). "Charles Hatchett FRS (1765–1847), Chemist and Discoverer of Niobium". Notes and Records of the Royal Society of London. 57 (3): 299–316. DOI:10.1098/rsnr.2003.0216. JSTOR 3557720.