Türi raadiosaatejaam

Türi raadiosaatejaam oli aastail 1937–1941 Türil töötanud Riigi Ringhäälingu kesklainesaatejaam.

Türi raadiosaatejaama antenn-tornmast

Jaam

Jaama kuulusid

• diiselelektrijõujaam võimsusega 350 kW,
• kahekorruseline raadiosaatjahoone,
• antenn,
• jõujaama jahutusveebassein.

Türil Raadiojaama tänaval on säilinud ehitiste vundamente ning diiselelektrijõujaama ja raadiosaatja kahe 75 kW lõpulambi CAT-12 anoodi jahutusveebasseini betoonservad. Asukohas on autoparkla ja infotahvlitega puhkeala.

Eellugu

20. sajandi alguses oli Eesti ringhäälingu raadiojaamade kuuldavus halbade asukohtade ja vähese saatevõimsuse tõttu kehv. Tallinna saatejaama suur võimsus võimaldas seda kuulata Pariisis ja Londonis, kuid probleem oli halb levi Eestis. Paljud raadiomaksu maksjad polnud heli kvaliteediga rahul. Riik oli probleemidest teadlik ja juba 1930. aasta suvel kehtestas teedeminister määruse, mis keelas Tallinnas ja Tartus ringhäälingu raadiosaatejaamade ümbruses kahe kilomeetri raadiuses püstitada ehitisi ja panna üles aparaate, mis võiksid segada raadiojaamade korralikku tegevust.

1932. aasta 10. veebruaril teatas Postimees, et kõrge raadio abonentmaks ja saatejaama halb kuuldavus on "Iisaku raadiokuulajate peres kutsunud esile palju nurinat". Kriitilistel kõnekoosolekutel, mis toimusid Pärnus, Võrus, Narvas ja Viljandis, nõuti abonentmaksu alandamist poole võrra. Muidu ähvardati raadio kuulamisest loobuda.

Seepärast otsustati rajada uus, oma aja modernseim saatejaam Türile, Eesti geograafilise keskpunkti lähedale.

Raadiosaatejaama asukoha valik

Türil, Paides ja Põltsamaal paikneva raadiosaatjaga uuriti kiirgusvälja tugevust ja kontrolliti eri kohtades raadiovastuvõtu praktilist kvaliteeti.

Pühapäeval, 21. juulil 1935 saabus Paidest Türile Riigi Ringhäälingu tehniline meeskond koos vajalike seadmetega, mida oldi nädal aega juba katsetatud. Eesmärk oli raadiosaatejaamale sobiv asukoht leida. Mõõteseadmed seati üles linna heinamaale. Viieliikmelist tehnilist meeskonda juhtis insener Fred Olbrei, mõõtmistöid juhatas tehnik L. Stürmer. Türi katsetustele järgnesid katsetused Põltsamaal.

Kõigis linnades, kus kuuldavust prooviti, oli see parem kui Tallinnas.

Varem oli Kaitseliidu Järva maleva staabi juures Paides asunud raadiosaatejaama kutsungeid hea asukoha tõttu kuuldud 600 kilomeetri kaugusele merel.

Raadiosaatejaama ehitamine

1936. aasta kevadel sõlmiti leping firmaga Marconi Wireless Telegraph Co. Montaažil ja häälestamisel osalesid firma Marconi Wireless Telegraph Co insenerid H. Cantelo, E. Griess ja P. Vivyan. Saatja väljundvõimsuseks pidi kujunema 50 kW, mida võidi suurendada kuni 120 kW-ni. Tegelikult oli valmis ehitatud raadiosaatja võimeline töötama kuni 200 kW võimsusega.

Türi linnavalitsus otsustas müüa saatejaama maa-ala Riigi Ringhäälingule ruutmeetrihinnaga 4 senti. Maa-ala, mida Riigi Ringhääling Türil kasutas, oli 88 554 ruutmeetrit. Maa hinnaks kujunes 3542,16 krooni.

Antenni konstruktsiooniks valiti äsja USA-s konstrueeritud uuelaadne maapinnast isoleeritud ruumiline terassõrestik tornantenn (poollainevibraator), mis seisis vabaltkandvana elektrilistel isolaatoritel, antenni kiirgusomadusi segavate vantideta kolmel jalal. Torni valmistaja oli firma Truscon Steel & Co Ohio's. Trusconi torn oli täiesti tundmatu Euroopas, konstruktsioon ameerikalikult julge ja omapärane. Tornantenni valmistajad pakkusid selliseid mehaanilisi, raadiotehnilisi ja elektrilisi garantiisid, et paljud neist paistsid utoopilised seni omandatud kogemustega võrreldes.

Saatejaama antenni ehitamise leping sõlmiti firmaga Electric Transmission Ltd. 1936. aasta sügisel saabusid Türile Briti insener ja tehnikud, kes asusid raadiosaatejaama antenni ehitama. Ehitustööd Türil algasid 1936. aasta suvel. 9. juulil 1937 paigaldati poltühendustega antenni 28. ehk viimane, 6,75-meetrine sektsioon. Antenni panid kokku inglasest insener H. M. Wallace (26), eestlased Paul Allas (23) ja Johannes Rohtla (20) ning iirlasest vintsimotorist A. M. Sutherland. Neid abistas kümmekond kohalikku meest.

Detsembris 1936 said mõned antenn-torni sektsioonid mereteel Inglismaalt Tallinna tormi tõttu kannatada, keevitatud roostevaba kattega terassõrestiksektsioonide mõned torud ja flantsid olid paindunud kõveraks. Deformeerunud sõrestiklülisid (sektsioone) kasutati hiljem Ranna Raadiojaama ehitusel Tallinnas Kopli ja Tööstuse tänava ristmiku lähedal. Inglismaalt 7. aprillil 1937 asenduseks toodud uue torni paar sõrestikulüli olid Tallinna sadamas laadimisel samuti kõveraks paindunud, seega koostati Türi tornantenn varasema torni ja asendustorni terveks jäänud 6,75 meetri pikkustest sektsioonidest (lülidest).

Tornantenni kõrgus koos raudbetoonist jalgadega oli 196,6 meetrit. See oli sel ajal kõrgeim ehitis Balti riikides ja Põhjamaades. See oli ka esimene vantideta vabaltseisev õhukeseseinalistest roostevaba kattega terastorudest ruumilise sõrestikkonstruktsiooniga torn Euroopas ning kõrgeim seda tüüpi (isolaatoritele püstitatud) tornantenn kogu maailmas. Oma kõrguse kohta oli torn üllatavalt kerge, vaid 86 tonni (64 tonni).

Augustis 1936 tellis Riigi Ringhääling saatejaamahoone ehitamiseks dr J. Wöhrmanni telliskivivabrikust 210 000 telliskivi. Kuna müüritööle kohapealt töölisi ei leitud, kutsuti nad Tallinnast.

Türi saatejaama ehitust juhtis insener Sööt ning alates 6. augustist tuli Tallinnast töödejuhatajaks insener Nuut. Tööl oli 20 inimest ja saatejaama hoone saadi septembris katuse alla.

Jaama kütte- ja lisapingemasinad telliti Rootsist, anoodpinge elavhõbealaldi Šveitsist, diiselelektrijõujaam Saksamaalt. Raadiojaama rajamine läks maksma ligi 904 000 krooni.

Saated

Türi raadiosaatja töötas lainepikkusel 410,4 meetrit (raadiosagedusel 731 kHz). Saated valmisid Tallinnas ning jõudsid Türi saatejaama telefoniliini kaudu.

Katsesaadetega alustati 15. oktoobril 1937 kell 11.25. Regulaarset tööd alustas Türi saatja 18. detsembril 1937.

Türi raadiosaatja oli Euroopa üks paremaid ja energiasäästlikumaid, kuna selle madalsagedusega moduleeritav lõppaste töötas nn B-klassi vastastaktlülituses. Seda sai regulaarselt kuulata Ungaris, Saksamaal, Tšehhoslovakkias ja mujal Kesk-Euroopas, pisteliselt isegi Kanadas. Hispaania kodusõja päevil kuulasid eesti vabatahtlikud Riigi Ringhäälingu saateid Pürenee poolsaarel. Võrreldes teiste Euroopas töötavate raadiosaatjatega, mille kasutegur oli enamasti 20–23%, oli Türi raadiosaatja kasutegur erakordselt suur, 30–33%.

Raadiosaatejaama tegevuse lõpp

Enne teist maailmasõda oli Eestis kolm kesklainesaatejaama: Tallinnas, Tartus ja Türil. Nõukogude teise okupatsiooni ajal hävitati 1941. aastal kõik kolm. Nõukogude okupatsioonivõimudel oli kavas ka Türi tornantenn demonteerida ja pakkida nii, nagu Türi raadiosaatja aparatuuriga oli juba aegsasti toimetatud ning vedada see Vene NFSV territooriumile (teadaolevalt Moskvasse). Kuid Nõukogude võimu organiseeritud hävituspataljon õhkis, nagu plaanitud, raadiosaatejaama hoone ja teadmatusest ka tornantenni 10. juulil 1941. Türi raadiosaatejaama seadmete demonteerimise ajal edastas ringhäälingu saateid Tallinna raadiosaatja, alustades hommikul saateid igapäevase signatuuriga "Siin Tallinn, Tartu ja Türi", nagu poleks midagi juhtunud.

Saksa teise okupatsiooni ajal paigaldati Türile Katowicest toodud saatejaam. Torumasti kõrgus küündis peaaegu 80 meetrini. 7. septembrist 1941 kuni 20. septembrini 1944 anti Türilt eetrisse Landessender Revali programmi. Abiraadiosaatjad käivitati Tallinnas ja Tartus, lainepikkus oli 415,5 m (raadiosagedus 721,7 kHz). Pärast Tallinna märtsipommitamist 1944. aastal katkes kaabelühendus pealinnaga, misjärel anti ajutiselt terve saateprogramm eetrisse Türilt.

Nõukogude kolmanda okupatsiooni ajal alustas uus kesklainesaatja oktoobris 1949 tööd hoopis Laitses. Seal seati 1949. aastal üles Budapestis NSV Liidu sõjasaagina 1947. aastal demonteeritud ja NSV Liitu toodud Inglismaal 1930. aastate lõpul valmistatud raadiosaatja ja 220 meetri kõrgune raadiomast.Hiljem mast lühenes, tänaseks demonteeritud.

Vaata ka

• Raadio Ringhääling
• Riigi Ringhääling
• Eesti Ringhäälingumuuseum