Tõnis Avingo

Tõnis-August Avingo (kuni 11. aprillini 1936 Tõnis Adamson; 13. august 1887 Vändra, Pärnumaa20. november 1968 Kehtna) oli Eesti sõjaväelane (kolonelleitnant).

ElukäikRedigeeri

Vanemad - taluomanik Tõnis Avingo ja Anna Avingo (s. Vichterstein). Õppis Uue-Vändra Juurikaru vallakoolis 1895-98, Vändra kihelkonnakoolis 1898 kuni 1901 ja Pärnu linnakoolis 1901-04. Hiljem õppis Eesti Aleksandrikooli põllutöökursuseil 2 aastat ja valmistas dr. Jaan Raamoti ja agronoom R. Allmanni juhtimisel ette Pihkva keskpõllutöökooli astumiseks, mis aga ebaõnnestus revolutsioonilise aja tõttu.

Tootas põllutöölisena isa talus 1914. aastani, mil mobiliseeriti Maailmasõtta. Lõpetas Gattšinas lipnikekooli ja võttis osa sõjategevuses Riia ja Galiitsia rinnetel, algul noorema ohvitserina, hiljem rooduülemana. Annetati Püha Anna ordeni 4. järk kirjaga "Vahvuse eest", Püha Stanislavi ordeni 3. järk ja Püha Anna 3. järgu orden lindi ja mõõkadega. Ülendati Vene sõjaväes nooremleitnandiks, leitnandiks ja staabikapteniks.

Rahvusväeosade asutamisel 1917. asus teenima 1. Eesti polku. Vangistati samal aastal Tartus enamlaste poolt, kuid mõisteti tribunalis õigeks. Saksa okupatsioonivägede saabumisel vangistati nende poolt uuesti ja saadeti Valka, kus aga vabanes.

Vabadussõjast võttis osa rooduülemana 2. jalaväepolgus ja Sakala partisanide polgus. Võttis osa lahinguist Aidu-Tartu-Petseri-Pihkva rindeil ja teenis peale Vabadussõja lõppu kuni 1921. aastani Valgas soomusautode kolonnis.

Aastatel 1921-23 oli põllutööministeeriumi ametnikuks Tartumaal Ahja ja Kiidjärve mõisades. 1923. aastast alates iseseisev põllumees isalt päritud talus Vändras. Samal ajal talupidamisega alustas tegevust Kaitseliidus, oli 1925. aastal lühemat aega Kaitseliidu Vändra malevkonna pealikuks, 15. märtsil 1925 kutsuti Pärnumaa maleva pealiku kohale. Oli sellel ametikohal kuni 1940. aastani, olles seega üks pikemalt malevapealiku ametit pidanud ohvitser Eesti Vabariigis.

Teenistuse eest Kaitseliidus sai Kotkaristi 3. ja 5. kl. aumärgid, Noorte Kotkaste Aitajamärgi, Naiskodukaitse Teenetemärgi ja Läti Kaitseliidu Teeneteristi.

1941. aastal õnnestus tal küüditamise eest varjuda, perekond viidi Siberisse. 1941. aasta suvel juhtis metsavendade tegevust Suurjõel ja Rõusas. Nõukogude okupatsiooni ajal töötas oma õige nime all sulasena Võru-, Viljandi- ja Pärnumaal.

Arreteeriti 3. oktoobril 1949 Harjumaal Kehtna vallas ja mõisteti kümneks aastaks laagrisse, kust vabanes 1956. aastal.

VälislingidRedigeeri