Svalbard (enne 1925. aastat tuntud kui Spitsbergen või Spitzbergen), eesti keeles ka Teravmäed, on Norra saarestik Põhja-Jäämeres. See asub Mandri-Euroopast põhja pool, umbes Mandri-Norra ja põhjapooluse vahel. Rühma saared on vahemikus 74° kuni 81° põhjalaiust ja 10° kuni 35° idapikkust. Suurim saar on Lääne-Teravmäed, millele järgnevad Kirdemaa ja Edgeøya. Svalbard hõlmab Teravmägede saarestiku ala ja Karusaart.

Svalbard

norra Svalbard


Pindala: 61 020[1] või 61 229[2] km²
Elanikke: 2310 (2018)
Kontrolli pindala ja rahvaarvu väärtust (?)
Keskus: Longyearbyen

Ehkki Svalbard kuulub Norra kuningriiki alates 1925. aastast, ei kuulu see Norra geograafilisse ossa; administratiivselt ei kuulu saarestik ühtegi Norra maakonda, vaid moodustab Inkorporeerimata ala, mida haldab Norra valitsuse nimetatud kuberner. Saarestikul kehtivad erilised seadused, mille määrab Svalbardi leping. Svalbard, erinevalt ülejäänud Norrast, asub väljaspool Schengeni viisaruumi, Põhjamaade passiliitu ja Euroopa majanduspiirkonda.

Alates 2002. aastast on Svalbardi peamises elupaigas Longyearbyenis valitud kohalik omavalitsus, mis mõneti sarnaneb mandriosa omavalitsustega. Muudest asulatest on saarestikul: Barentsburgi vene kaevanduskogukond, Ny-Ålesundi uurimisjaama ja Sveagruva kaevanduse eelpost. Ny-Ålesund on kõige põhjapoolseim asula maailmas, millel on alaline tsiviilelanikkond. Muud asulad paiknevad küll rohkem põhja pool, kuid neid asustavad ainult roteeruvad teadlasterühmad.

Asulaid ei ühenda ühedki teed ja selle asemel on mootorsaanid, lennukid ja paadid kogukondadevaheliseks transpordiks. Svalbardi lennujaam on peamine sissepääs saarestikule.

Saarestikus on arktiline kliima, ehkki temperatuur on oluliselt kõrgem kui teistel samal laiuskraadil asuvatel aladel. Taimestik kasutab polaaröö kompenseerimiseks ära pikka polaarpäeva. Svalbard on paljude merelindude kasvulava ning seal elutsevad ka jääkaru, põhjapõder, polaarrebane ja teatud mereimetajad. Seitse rahvusparki ja kakskümmend kolm looduskaitseala hõlmavad kaks kolmandikku saarestikust, kaitstes suuresti puutumatut, kuid samas habrast looduskeskkonda. Ligikaudu 60% saarestikust on kaetud liustikega ning saartel on palju mägesid ja fjorde.

Svalbardil ja Jan Mayen on ühine ISO 3166-1 alfa-2 riigikood SJ. Mõlemat piirkonda haldab Norra, ehkki neid eraldab enam kui 950 kilomeetrit ja nende haldusstruktuur on väga erinev.

Etümoloogia muuda

Nimi Svalbard pärineb saarestiku vanemast põlisnimest Svalbarð, mis koosneb vana-norra sõnadest svalr ("külm") ja barð ("serv"). Nimi Spitsbergen sai alguse Hollandi navigaatorilt ja maadeavastajalt Willem Barentszilt, kes kirjeldas "teravaid mägesid" või hollandi keeles 'spitse bergenit', mida ta nägi Lääne-Teravmägede läänerannikul. Barentsz ei saanud aru, et ta on terve saarestiku avastanud, ja sellest tulenevalt oli nimi Spitsbergen pikka aega kasutusel nii Lääne-Teravmägede kui ka kogu saarestiku kohta.

Ajalugu muuda

Saari kasutasid kõigepealt vaalapüügi baasina vaalapüüdjad, kes purjetasid kaugel põhjas, et teenida raha vaalarasva müügiga 17. ja 18. sajandil, pärast seda aega olid saared mahajäetud. Söekaevandamine algas 20. sajandi alguses ja selle tarbeks loodi mitu alalist kogukonda. 9. veebruaril 1920 sõlmitud Svalbardi leping tunnistab Norra täielikku suveräänsust saarestiku üle ja 17. juulil 1925 vastu võetud Svalbardi seadus muutis Svalbardi Norra Kuningriigi täisosaks. Samuti kinnitasid nad Svalbardi vaba majandustsoonina. Norra Store Norske ja venelaste Arktikugol on ainsad kaevandusettevõtted saarestikus.

Geograafia muuda

 
Tudengid Svalbardis matkamas

1920. aasta Svalbardi lepingus[3] määratletakse Svalbard kõikide saarte, laidude ja skääridena, mis asuvad 74° kuni 81° põhjalaiuse ja 10° kuni 35° idapikkuse vahel.[4][5] Maa pindala on 61 022 km² ja kõige suurem on Lääne-Teravmäed, mis moodustab enam kui poole saarestikust; sellele järgnevad Kirdemaa ja Edgeøya.[6] Kõik inimasulad paiknevad Lääne-Teravmägedel, välja arvatud Karusaare ja Hopeni meteoroloogilised eelpostid. Svalbardi lepingu jõustumisega võttis Norra riik enda valdusse kõik omanikuta maa-alad ehk 95,2% saarestikust; Norra söekaevandusettevõttele Store Norske kuulub 4%, Venemaa söekaevandusettevõttele Arktikugol 0,4%, teistele eraomanikele 0,4% saarestikust.[7]

Kuna Svalbard asub põhja polaarjoonest, seda kogeb polaarpäeva suvel ja polaarööd talvel. 74° juures püsib keskööpäike 99 päeva ja polaaröö 84 päeva, samas kui põhja pool 81° juures on vastavad arvud 141 ja 128 päeva.[8] Longyearbyenis kestab polaarpäev 20. aprillist 23. augustini ja polaaröö kestab 26. oktoobrist 15. veebruarini.[4] Talvel võib täiskuu ja peegeldava lume kombinatsioon anda lisavalgust. Maa kalde ja kõrge laiuskraadi tõttu on Svalbardil ulatuslikud koidikud ja videvikud. Longyearbyen näeb polaariöö esimesel ja viimasel päeval hämarikku seitse ja pool tundi, seevastu püsib videvik kaks nädalat kauem pärast polaarpäeva lõppu.[9][10] Suvisel pööripäeval paistab päike keskööl 12° nurga all, olles öösel palju kõrgem kui Mandri-Norra polaaraladel.[11] Päikese intensiivsus päeval püsib aga vaid 35° juures.

Liustikujää katab 36 502 km² ehk 60% Svalbardist; 30% on viljatu kivim ja 10% on kaetud taimestikuga.[12] Suurim liustik on Austfonna (8412 km²) Kirdemaal, millele järgnevad Olav V maa ja Vestfonna. Suvisel ajal on võimalik suusatada Lääne-Teravmägede lõunatipust Sørkappis põhjatippu, kus ainult väike vahemaa pole kaetud lume või liustikuga. Kvitøya on 99,3% ulatuses kaetud liustikuga.[13]

Svalbardi pinnavormid on tekkinud korduvate jääaegade jooksul, kui liustikud lõikasid endise platoo fjordideks, orgudeks ja mägedeks.[14] Kõrgeim tipp on Newtontoppen (1717 m), millele järgneb Perriertoppen (1712 m), Ceresfjellet (1675 m), Chadwickryggen (1640 m) ja Galileotoppen (1637 m). Pikim fjord on Wijdefjorden (108 km), millele järgneb Isfjorden (107 km), Van Mijenfjorden (83 km), Woodfjorden (64 km) ja Wahlenbergfjorden (46 km).[15] Svalbard koges 6. märtsil 2009 Norra tugevaimat maavärinat, mille tugevus oli 6,5 magnituudi.[16]

Rahvastik muuda

Rahvastik muuda

 
Sadamamaja Barentsburgis

Svalbardi rahvaarv oli 2016. aastal 2667, neist 423 olid venelased ja ukrainlased, 10 poolakad ja 322 Norra asulates elavad mittenorrakat. Ülejäänud 1912 elanikku on norrakad. Longyearbyenis olid 2005. aastal suurimad Norra-välised asumid Venemaalt, Ukrainast, Poolast, Saksamaalt, Rootsist, Taanist ja Taist.[17]

Asulad muuda

 
Elamud Longyearbyenis

Longyearbyen on saarestiku suurim asula ja kuberneri töökoht. Linnas asuvad haigla, põhi- ja keskkool, ülikool, ujulaga spordikeskus, raamatukogu, kultuurikeskus, kino,[18] bussitransport, hotellid, pank[19] ja mitu muuseumi.[20] Ajaleht Svalbardposten ilmub kord nädalas.[21] Longyearbyenis on alles vaid väike osa kaevandamistegevusest; selle asemel sõidavad töötajad edasi Sveagruvasse, kus Store Norske haldab kaevandust. Sveagruva on magalarajoon, töötajad pendeldavad igal nädalal Longyearbyenist.

Ny-Ålesund on püsiv asustus, mis põhineb täielikult teadusuuringutel. Kunagine kaevanduslinn on endiselt tööstuslinn, mida haldab Norra riigile kuuluv Kings Bay. Kuigi seal toimub turism, piiravad Norra ametivõimud juurdepääsu eelpostile, et minimeerida mõju teaduslikule tööle.[18] Ny-Ålesundi talvine elanikkond on 35 ja suvine elanikkond 180.[22] Norra meteoroloogiainstituudil on positsioonid Karusaarel ja Hopenis, kus töötab vastavalt kümme ja neli inimest. Mõlemal eelpositsioonil võivad olla ka ajutised teadustöötajad. Poola opereerib Hornsundis asuvat Poola polaarjaama, kus on kümme alalist elanikku.

 
Hüljatud Nõukogude kaevanduslinn Pyramiden

Barentsburg on ainus püsivalt asustatud vene asula pärast Pyramideni mahajätmist 1998. aastal. See on tööstuslinn, kus kõik rajatised kuuluvad söekaevandust haldavale Arktikugolile. Lisaks kaevandamisvõimalustele on Arktikugol avanud hotelli ja suveniiripoe, et teenindada Longyearbyenist ühepäevareise või matku tegevatele turistidele.[18] Alevis on sellised rajatised nagu kool, raamatukogu, spordikeskus, rahvamaja, bassein, talu ja kasvuhoone. Pyramidenis on sarnased rajatised: mõlemad on ehitatud tüüpilises teise maailmasõja järgses Nõukogude arhitektuuri- ja planeerimisstiilis ning sisaldavad kahte maailma kõige põhjapoolsemat Lenini kuju ja muid sotsialistliku realismi kunstiteoseid.[23] 2013. aasta seisuga on käputäis töötajaid paigutatud suuresti mahajäetud Pyramideni, et säilitada infrastruktuur ja pidada turistidele taasavatud hotelli.

Religioon muuda

Enamik elanikkonnast on kristlased ja seotud Norra kirikuga. Saarte katoliiklasi teenib pastoraalselt Tromsø territoriaalne prelatuur.[24]

Majandus muuda

Teadusuuringutest ja turismist on saanud olulised täiendavad majandusharud kaevandamise kõrval, kusjuures Svalbardi ülikoolikeskus (UNIS) ja Teravmägede seemnepank mängivad olulist rolli.

2007. aasta seisuga töötas 484 inimest kaevandussektoris, 211 inimest turismi alal ning 111 inimest hariduses.[25]

Turistide arv on kiirelt kasvanud ja Norra valitsus on asunud kehtestama piiranguid, et vähendada turismi võimalikku negatiivset mõju saarte keskkonnale. Kui 1996. aastal külastas saari 30 000 turisti, siis 2019. aastaks oli turistide arv kasvanud 124 000-ni.[26]

Poliitika muuda

 
Kuberneri laev MS Nordsyssel dokis Ny-Ålesundis

1920. aasta Svalbardi lepinguga kehtestati Norra täielik suveräänsus saarestiku üle. Saared on erinevalt Norra Antarktika territooriumist Norra Kuningriigi osa ja mitte sõltuv. Leping jõustus 1925. aastal pärast Svalbardi seadust. Kõigil neljakümnel lepingu allakirjutanud riigil on õigus teostada saarestikus äritegevust ilma diskrimineerimiseta, ehkki kogu tegevuse suhtes kehtivad Norra seadused. Lepinguga piiratakse Norra õigust koguda makse Svalbardil osutatavate teenuste maksustamisele. Seetõttu on Svalbardil väiksem tulumaks kui Mandri-Norras ja käibemaksu pole. Vastavuse tagamiseks on Svalbardil eraldi eelarve. Svalbard on demilitariseeritud tsoon, kuna leping keelab sõjaliste rajatiste rajamise. Norra sõjaline tegevus piirdub kalanduse järelevalvega Norra rannavalve poolt, kuna leping nõuab Norralt looduskeskkonna kaitset.[5][27]

Sisserändavatele välismaalastele ei ole piiranguid ega ka viisanõuet.[28][29]

Svalbardi seadusega loodi Svalbardi kuberneri institutsioon, kes vastutab nii maavanema kui ka politseiülemana, aga ka täidesaatva võimu antud muude volituste all. Tööülesanded hõlmavad keskkonnapoliitikat, perekonnaõigust, korrakaitset, merehädaliste päästet, turismikorraldust, infoteenuseid, suhtlust välismaiste asulatega ning kohtumõistmist mõnes mereuurimise ja kohtuliku uurimise valdkonnas – ehkki mitte kunagi samadel juhtudel kui politseina tegutsedes.[30][31] Alates 2015. aastast on Kjerstin Askholt olnud kuberner; teda abistab 26 ametnikku. Institutsioon allub justiitsministeeriumile ja politseile, kuid annab aru teistele ministeeriumidele nende vastutusalasse kuuluvates küsimustes.[32]

 
Lenini kuju Barentsburgis

Alates 2002. aastast on Longyearbyen nõukogu olnud paljuski samade kohustustega mis vald, vastutades kommunaalteenuste, hariduse, kultuuri, tuletõrje, teede ja sadamate eest.[33] Hooldus- ega õendusteenuseid ei osutata, samuti puudub sotsiaalhoolekandepension. Norra elanikud säilitavad pensioni- ja meditsiinilised õigused oma mandriosa omavalitsuste kaudu.[34] Saarestiku haigla kuulub Põhja-Norra ülikoolihaiglasse, samas kui lennujaama haldab riigile kuuluv Avinor. Ny-Ålesund ja Barentsburg jäävad tööstuslinnadeks, kus kogu infrastruktuur kuulub vastavalt Kings Bayle ja Arktikugolile. Muud Svalbardis tegutsevad avalikud kontorid on Norra mäetööstuse direktoraat, Norra Polaarinstituut, Norra maksuamet ja Norra kirik.[35] Svalbard allub Nord-Troms ringkonnakohtule ja Hålogalandi apellatsioonikohtule, mõlemad asuvad Tromsøs.[36]

Ehkki Norra on osa Euroopa Majanduspiirkonnast (EMP) ja Schengeni viisaruumst, ei kuulu Svalbard Schengeni viisaruumi ega EMP-sse.[37] Kolmandate riikide elanikud ei vaja Schengeni viisasid, kuid neil on keelatud ilma selleta Svalbardisse jõuda Mandri-Norrast. Kuberner võib tagasi lükata inimeste immigratsiooni, kellel pole sissetulekuallikat.[38] Ühelgi isikul ei ole vaja Svalbardi viisat ega elamisluba. Kõik võivad Svalbardis elada ja töötada tähtajatult, olenemata kodakondsusest. Svalbardi leping annab lepingupoole kodanikele samasuguse viibimisõiguse kui Norra kodanikele. Praeguseni on lubatud viisavabalt ka lepinguväliseid kodanikke. Venemaal on konsulaat Barentsburgis.[39]

2010. aasta septembris sõlmiti Venemaa ja Norra vahel leping, millega määrati piir Svalbardi saarestiku ja Novaja Zemlja saarestiku vahel. Suurenenud huvi nafta uurimise vastu Arktikas tekitas huvi vaidluse lahendamise vastu. Lepingus võetakse arvesse saarestike suhtelist positsiooni selle asemel, et lähtuda lihtsalt Norra ja Venemaa mandripiiri põhjapikendusest.

Sport muuda

Jalgpall on Svalbardi populaarseim spordiala. Jalgpalliväljakuid on kolm (üks Barentsburgis), kuid väikese rahvaarvu tõttu staadionid puuduvad.[40] Samuti on sisehall, mis on kohandatud mitmeks spordialaks, sealhulgas sisejalgpalliks.[41]

Vaata ka muuda

Viited muuda

  1. "Statistika aastaraamat 2008". Originaali arhiivikoopia seisuga 1. jaanuar 2009. Vaadatud 19. aprillil 2009.
  2. Store Norske Leksikon
  3. "Svalbard". World Fact Book. Central Intelligence Agency. 15. jaanuar 2010. Originaali arhiivikoopia seisuga 8.02.2012. Vaadatud 24.03.2010.
  4. 4,0 4,1 "Svalbard". Norwegian Polar Institute. Originaali arhiivikoopia seisuga 15.04.2012. Vaadatud 24.03.2010.
  5. 5,0 5,1 "Svalbard Treaty". Wikisource. 9. veebruar 1920. Originaali arhiivikoopia seisuga 24.03.2010. Vaadatud 24.03.2010.
  6. "Population in the settlements. Svalbard" (inglise). Statistics Norway. 22. oktoober 2009. Originaali arhiivikoopia seisuga 25. detsember 2018. Vaadatud 24.03.2010.
  7. "7 Industrial, mining and commercial activities". Report No. 9 to the Storting (1999–2000): Svalbard. Norwegian Ministry of Justice and the Police. 29. oktoober 1999. Originaali arhiivikoopia seisuga 11.10.2012. Vaadatud 24.03.2010.
  8. Torkilsen (1984): 96–97
  9. "Sunrise and sunset in Longyearbyen October 2019" (inglise). Timeanddate.com. Vaadatud 29.10.2019.
  10. "Sunrise and sunset in Longyearbyen April 2019" (inglise). Timeanddate.com. Vaadatud 29.10.2019.
  11. "Sunrise and sunset in Longyearbyen June" (inglise). Timeanddate.com. Vaadatud 29.10.2019.
  12. Umbreit (2005): 3
  13. Torkildsen (1984): 102–104
  14. Umbreit (2005): 4–6
  15. "Geographical survey. Fjords and mountains" (inglise). Statistics Norway. 22. oktoober 2009. Originaali arhiivikoopia seisuga 14.11.2011. Vaadatud 24.03.2010.
  16. "Svalbard hit by major earthquake". The Norway Post (inglise). Norwegian Broadcasting Corporation. 7. märts 2009. Originaali arhiivikoopia seisuga 14.03.2012. Vaadatud 24.03.2010.
  17. "Non-Norwegian population in Longyearbyen, by nationality. Per 1 January. 2004 and 2005. Number of persons" (inglise). Statistics Norway. Originaali arhiivikoopia seisuga 23.05.2010. Vaadatud 24.03.2010.
  18. 18,0 18,1 18,2 "10 Longyearbyen og øvrige lokalsamfunn". St.meld. nr. 22 (2008–2009): Svalbard. Norwegian Ministry of Justice and the Police. 17. aprill 2009. Originaali arhiivikoopia seisuga 11.10.2012. Vaadatud 24.03.2010.
  19. "Shops/services" (inglise). Svalbard Reiseliv. Originaali arhiivikoopia seisuga 12.04.2010. Vaadatud 24.03.2010.
  20. "Attractions" (inglise). Svalbard Reiseliv. Originaali arhiivikoopia seisuga 25.01.2010. Vaadatud 24.03.2010.
  21. Umbreit (2005): 179
  22. "Ny-Ålesund". Kings Bay. Originaali arhiivikoopia seisuga 10.03.2009. Vaadatud 24.03.2010.
  23. Umbreit (2005): 194–203
  24. "Catholic Church in Svalbard and Jan Mayen". www.gcatholic.org (inglise). Vaadatud 5.09.2019.
  25. St.meld. nr. 22 (2008–2009) - Svalbard
  26. "Norra piiras turistide ligipääsu Svalbardi saarestikule" ERR, 8. september 2021
  27. "Svalbard Treaty". Governor of Svalbard. Originaali arhiivikoopia seisuga 23.07.2011. Vaadatud 24.03.2010.
  28. "Visas and immigration". Governor of Svalbard (inglise). Vaadatud 21.11.2019.
  29. Higgins, Andrew (9. juuli 2014). "A Harsh Climate Calls for Banishment of the Needy". The New York Times (Ameerika inglise). ISSN 0362-4331.
  30. "5 The administration of Svalbard". Report No. 9 to the Storting (1999–2000): Svalbard (inglise). Norwegian Ministry of Justice and the Police. 29. oktoober 1999. Originaali arhiivikoopia seisuga 18.07.2012. Vaadatud 24.03.2010.
  31. "Lov om Svalbard" (norra). Lovdata. 19. juuni 2009. Vaadatud 24.03.2010.
  32. "Organisation". Governor of Svalbard. Originaali arhiivikoopia seisuga 23.07.2011. Vaadatud 24.03.2010.
  33. "9 Næringsvirksomhet". St.meld. nr. 22 (2008–2009): Svalbard. Norwegian Ministry of Justice and the Police. 17. aprill 2009. Originaali arhiivikoopia seisuga 25.08.2011. Vaadatud 24.03.2010.
  34. "From the cradle, but not to the grave" (PDF) (inglse). Statistics Norway. Originaali (PDF) arhiivikoopia seisuga 15.05.2016. Vaadatud 24.03.2010.{{cite news}}: CS1 hooldus: tundmatu keel (link)
  35. "6 Administrasjon". St.meld. nr. 22 (2008–2009): Svalbard. Norwegian Ministry of Justice and the Police. 17. aprill 2009. Originaali arhiivikoopia seisuga 11.10.2012. Vaadatud 24.03.2010.
  36. "Nord-Troms tingrett". Norwegian National Courts Administration. Originaali arhiivikoopia seisuga 25.08.2011. Vaadatud 24.03.2010.
  37. "Lov om gjennomføring i norsk rett av hoveddelen i avtale om Det europeiske økonomiske samarbeidsområde (EØS) m.v. (EØS-loven)" (Norwegian). Lovdata. 10. august 2007. Originaali arhiivikoopia seisuga 10.12.2000. Vaadatud 24.03.2010.{{cite web}}: CS1 hooldus: tundmatu keel (link)
  38. "Entry and residence" (inglise). Governor of Svalbard. Originaali arhiivikoopia seisuga 24.09.2015. Vaadatud 24.08.2015.
  39. "Diplomatic and consular missions of Russia". Ministry of Foreign Affairs of Russia. Originaali arhiivikoopia seisuga 2.10.2009. Vaadatud 24.03.2010.
  40. "Tony's Non-League Forum: All Other Football Interests: All other football: Is this the world's most Northerly Football Ground?". nonleaguematters.co.uk. Originaali arhiivikoopia seisuga 27.07.2017.
  41. Fotball på Svalbard