Ava peamenüü

Siioni prioraat on väidetav tuhande aasta vanune salaühing, mis mängib rolli mitmes vandenõuteoorias ja mida Dan Browni menukis "Da Vinci kood" nimetatakse tegelikuks müstiliseks religiooniks. Seda on kirjeldatud nii Lääne ajaloo mõjuvõimsaima salaorganisatsiooni kui ka kaasaegse mänguna (ingl. k. ludibrium), kuid viimaks osutus see väljamõeldiseks. Tegeliku Siioni prioraadi asutasid 1956. aastal Prantsuse trooni pretendent Pierre Plantard ja tema kaaslased, kes lõid ka hiljem raamatutes kuulsaks tehtud müüdi ajaloolisest salaühingust. Tunnustatud ajaloolased, akadeemikud ja ülikoolid ei pidanud ühingu ajaloolise olemasolu kohta esitatud tõendeid autentseteks ega veenvateks ning hiljem avastati, et need tõendid olid võltsitud ja erinevatesse Prantsusmaa kohtadesse sokutatud Plantardi ja tema kaaslaste poolt. Paljud vandenõuteoreetikud väidavad sellest hoolimata, et prioraadi roll võimsa salaühinguna vastab tõele.

Väidetav prioraatRedigeeri

Siioni prioraati kirjeldatakse erinevates teooriates 11. sajandil asutatud salaühinguna eesmärgiga kaitsta ja säilitada Jeesus Kristuse järeltulijatega seotud saladust. Prioraadi oletatavad harud on: Templirüütlid, Roosiristlased, Amici, Ormus ja Siioni vennaskond. Väidetavalt lõi prioraat enda sõjalise tiivana keskaegse Templiordu ja prioraadil oli rida suurmeistreid, kelle seas olid niisugused silmapaistvad (ja tegelikud) isikud nagu Leonardo da Vinci, Isaac Newton ja Victor Hugo. Tuhande aasta vanuse prioraadi olemasolu "paljastati" väidetavalt 1970. aastatel reas Michael Baigenti, Richard Leigh ja Henry Lincolni raamatutes ja dokumentaalfilmides. Üks neist oli 1982. aasta raamat "Püha veri ja püha graal", mille nad panid enda väidete kohaselt kokku Prantsusmaa Rahvusraamatukogus talletatud dokumentide ning väidetavalt 19. sajandi lõpus väikesest Lõuna-Prantsusmaa kirikust samba seest leitud dokumentide alusel. Uuesti pälvis ühing palju tähelepanu, kui seda nimetati tegelikuks organisatsiooniks 2003. aasta populaarses romaanis "Da Vinci kood".

Tegeliku prioraadi ja pettuse ajaluguRedigeeri

Tegelik prioraatRedigeeri

Tegelik Siioni prioraat on 1956. aastal Prantsusmaa linnas Annemasse'is ulatusliku pettuse algatusena asutatud ühing.

Prantsusmaa õigusaktid nõuavad kõigi ühingute registreerimist. Prioraat oma põhikirjaga registreeriti mais 1956 Saint Julien-en-Genevois alamprefektuuris ja teade selle kohta avaldati ametlikus teatajas 20. juulil 1956. Asutajatena pandi koos pseudonüümidega kirja Pierre Plantard ("Chyren"), André Bonhomme ("Stanis Bellas"), Jean Delaval ja Armand Defago. Põhikirja kohaselt oli ühingu eesmärgiks "liikmete harimine ja vastastikune abi". Praktikas oli ühingu looja ja peamine eestvõitleja peasekretär Pierre Plantard, kuigi formaalselt oli presidendiks André Bonhomme. Nime valis ta usutavasti kohaliku piirkonna Sion-le-Mines või Annemasse'ist lõunas asuva "Mont Sion'i" ehk Siioni mäena tuntud mäe järgi. Nimi ühtib Jeruusalemma mäe nimega. Sama nime olid kasutanud ka varasemad katoliiklikud organisatsioonid, näiteks Siioni Jumalaema Kogudus. Organisatsiooni lisanimeks oli Chevalerie d'Institutions et Règles Catholiques d'Union Independante et Traditionaliste, mille lühend on CIRCUIT ja mis tähendab "sõltumatu ja traditsionalistliku liidu katoliiklike institutsioonide ja reeglite rüütelkond".

Siioni prioraadi põhikiri ja registreerimisdokumendid hoiustati 7. mail 1956 ning selle väljaande "Circuit" esimene number ilmus 27. mail 1956 (kokku ilmus kaksteist numbrit). Prantsusmaa neljanda vabariigi poliitilise ebastabiilsuse tõttu pidasid kohalikud võimud ajakirja eesmärke kahtlaseks. Seda nimetati "uudiste ning munitsipaalkorterite elanike õiguste ja vabaduse kaitse bülletääniks" ("Bulletin d'Information et Défense des Droits et de la Liberté des Foyers"). Mõnedes artiklites võeti tõepoolest poliitilisi seisukohti kohaliku omavalitsuse valimiste teemal. Mõnedes kritiseeriti Annemasse'i kinnisvaraarendajaid. Ajakiri oli ka piirkonna keskklassistumise vastu. Siioni prioraadi ja ajakirja ruumid olid Plantardi munitsipaalkorteris.

Siioni prioraadi põhikirja järgi soovis organisatsioon luua ka mungaordu, kuid nende tegelik tegevus ei sarnanenud kuidagi põhikirjaliste eesmärkidega. VII artiklis öeldakse näiteks, et liikmed peaksid "tegema heategusid, aitama Rooma-Katoliku Kirikut, kuulutama tõde, aitama nõrku ja rõhutuid". On küllalt tõendeid erinevate liikmete olemasolu kohta, mida näitavad rea isikute kirjutatud artiklid ajakirjas "Circuit". 1956. aasta lõpupoole soovis ühing kinnistada sidemeid kohaliku katoliku kirikuga, pakkudes koos Annemasse'i Püha Joosepi kirikuga ühiselt koolibussiteenust.

PettusRedigeeri

Plantard lootis, et Siioni prioraadist saab mõjukas varjatult poliitiline vabamüürlaste loož (Propaganda Due sarnane), mis pühendub rüütellikkuse ja monarhia taastamisele, mis edendaks Plantardi enda taotlust Prantsusmaa troonile.

Aastatel 1961–1984 mõtles Plantard välja Siioni prioraadi müütilise ajaloo, väites, et see kasvas välja Jeruusalemma kuningriigis Esimese ristisõja ajal loodud Siioni mungaordust (tuntakse ka Siioni abtkonna nime all), mille peaabtkond oli Siioni mäel. Selle allesjäänud liikmed liitusid 1617. aastal jesuiitide orduga. Siioni abtkond ei ole aga sama mis Siioni prioraat, sest abtkond ei ole sama mis prioraat. Eeldatavalt andis Plantardi 1956. aastal asutatud organisatsiooni nimetamine Siioni prioraadiks talle hiljem mõtte väita, et see on ajalooliselt asutatud Jeruusalemmas ristisõdade ajal.

Võltsitud dokumendidRedigeeri

Et see fabritseeritud sugupuu usutavaks muuta, pidid Plantard ja tema sõber Philippe de Cherisey looma "sõltumatuid tõendeid". Selleks sokutasid nad 1960. aastatel Pariisis asuvasse Prantsusmaa Rahvusraamatukokku rea võltsitud dokumente – nn. "Henri Lobineau salatoimikud". 1960. aastatel hakkas Plantard kirjutama ka käsikirja ja lasi de Cherisey'l võltsida rea "keskaegseid" pärgamente, mis sisaldasid Siioni prioraadile viitavaid krüpteeritud sõnumeid. Loo järgi, mille nad välja haudusid, oli isa Bérenger Saunière avastanud need näiliselt väga vanad pärgamendid 1891. aastal oma Rennes-le-Château kiriku samba seest. Lugu ja pärgamentide olemasolu pidid kinnitama Plantardi väiteid selle kohta, et Siioni prioraat oli keskaegne ühing.

Seejärel kaasas Plantard autori Gérard de Sède'i kirjutama enda käsikirja ja võltsitud pärgamentide alusel raamatut, milles väideti, et Sauniere oli avastanud peidetud aardeni juhatava ühenduslüli. 1967. aasta ilmunud raamat "Rennes'i kuld" ("L'Or de Rennes") (avaldati hiljem ka teiste pealkirjadega, näiteks "Rennes'i lossi neetud aare" ("Le Tresor Maudit de Rennes-le-Chateau")) sai Prantsusmaal populaarseks. See sisaldas "leitud" dokumentide koopiaid, kuid neile ei lisatud tõlkeid. Ühe dokumendi kohta avastati, et see oli reproduktsioon "Vulgatana" tuntud ladinakeelse piibliversiooni "Novum Testamentumist" (Uuest Testamendist). Neid versioone saab kasutatud sõnastuse järgi täpselt dateerida ning see näitas, et raamatus sisaldunud versioon oli 1889. aasta väljaandest. See on problemaatiline, kui pidada silmas, et raamatus üritati esitada neid dokumente palju vanematena.

Loo arenemineRedigeeri

1969. aastal luges inglise näitleja ja ulme-stsenarist Henry Lincoln "Neetud aaret" ja see äratas temas huvi. Ta avastas ühe krüpteeritud sõnumitest – A Dagobert II Roi et a Sion est ce tresor, et il est là mort, mis tähendab: "Dagobert II-le, kuningale ja Siionile kuulub see aare, kes seal surnuna lamab". Sõnum vihjas sellele, et aare kuulub 7. sajandil mõrvatud merovingide kuningale Dagobert II-le. Lincoln laiendas vandenõuteooriaid enda kirjutatud raamatutega ning Rennes-le-Chateau piirkonna mõistatusi käsitleva dokumentaalfilmide sarjaga kanalil BBC Two. Gérard de Sède'i vihjele reageerides väitis Lincoln, et just tema avastas rahvusraamatukogust sugupuid sisaldavad salatoimikud, mis näiliselt kinnitasid merovingide liini veelgi. Dokumentide järgi asutati Siioni prioraat 1099. aastal ning prioraat lõi templirüütlite organisatsiooni.

Tõendid vandenõu kohtaRedigeeri

Olemasolevad Plantardi, de Cherisey' ja de Sède'i 1960. aastatel üksteisele kirjutatud kirjad kinnitavad, et need kolm meest korraldasid tõelise triki, leppides kokku kavad kriitikale vastamiseks ja uute väidete väljamõtlemiseks, et lugu käimas hoida. Need kirjad (kokku üle 100) on praegu Prantsuse uurija Jean-Luc Chaumeil' käes. Sama mees hoiab enda käes originaalümbrikke ja "Rennes'i lossi neetud aardes" reprodutseeritud võltsitud keskaegsete dokumentide originaale. Chaumeil osales salanõus 1970. aastatel ning kirjutas Plantardist ja Siioni prioraadist raamatuid ja artikleid. 1970. aastate lõpus lõi ta ühingust lahku ning paljastas Plantardi mineviku.

Hiljem St. Julien-en-Genevois's avastatud kiri näitab, et Plantard oli petturina kriminaalkorras süüdi mõistetud.

Tegeliku prioraadi lagunemineRedigeeri

Ametlikult registreeritud ühing läks mõnda aega pärast 1956. aasta oktoobrit laiali, kuid aastate 1962–1993 vältel taaselustas Plantard seda erinevatel põhjustel aeg-ajalt, ehkki ainult formaalselt. Alamprefektuur käsitab ühingut mittetoimivana, kuna see ei ole alates 1956. aastast mingit tegevust üles näidanud. Prantsusmaa õigusaktide kohaselt ei ole hilisematel viidetel prioraadile 1956. aastal asutatud ühinguga õiguslikku seost ning kellelgi peale algsete allakirjutanute ei ole õigust selle nime ametlikult kasutada. André Bonhomme ei mänginud pärast 1956. aastat loos mingit rolli. Ametlikult astus ta tagasi 1973. aastal, kui kuulis, et Plantard seostas tema nime ühinguga, seega ei ole praegu teadaolevatel andmetel kedagi, kellel oleks ametlikult õigus prioraadi nime kasutada.

1989. aastal üritas Pierre Plantard oma reputatsiooni ja plaani edutult taastada, väites, et Siioni prioraat asutati tegelikult 1681. aastal Rennes-le-Château's.

Teemakohane ilukirjandusRedigeeri

Püha veri ja püha graalRedigeeri

Pärast "Neetud aarde" lugemist veenis Henry Lincoln kanali BBC Two saate "Chronicle" tootjaid tegema dokumentaalsaatesarja, mis sai küllaltki populaarseks ja pälvis laialdast vastukaja. Seejärel ühines Lincoln edasiseks uurimistööks Michael Baigenti ja Richard Leigh'ga. Nii jõudsid nad pseudoajalooliste "Henri Lobineau salatoimikuteni" Prantsusmaa Rahvusraamatukogus, mille olid kirjutanud Plantard ja de Cherisey pseudonüümi "Philippe Toscan du Plantier" all. Baigent, Leigh ja Lincoln, teadmata, et tegemist on võltsinguga, kasutasid neid oma raamatu "Püha veri ja püha graal" peamise allikana. Raamatus esitasid nad faktidena järgmist:

  • Siioni prioraat asutati 1099. aastal ning sellel oli rida värvikaid suurmeistreid, teiste seas Isaac Newton ja Leonardo da Vinci;
  • Templirüütlid asutati prioraadi sõjalise ja rahandusharuna;
  • prioraadi eesmärk on tuua kuni aastani 751 frankide riiki valitsenud Merovingide dünastia taas Euroopa ja Jeruusalemma troonidele;
  • ordu kaitseb neid troonipretendente, kuna nad usuvad, et nad on Jeesuse ja tema abikaasa Maarja Magdaleena järglased;
  • Roomakatoliku kirik üritas kõiki selle dünastia järeltulijaid ja nende kaitsjaid katareid ja templirüütleid tappa, et säilitada võim Peetruse apostelliku suktsessiooni kaudu Maarja Magdaleena päritava suktsessiooni asemel.

Autorid kirjutasid veel, et prioraadi lõppeesmärgid on:

  • "Püha Euroopa Impeeriumi" asutamine, mis saaks järgmiseks hüpervõimuks ja teerajajaks uue rahu ja rikkuse maailmakorra poole;
  • messiaanliku müstilise riigiusundi kehtestamine, paljastades Püha Graali;
  • Rex Deuse vereliini kuuluva pretendendi ettevalmistamine ja Suur-Iisraeli troonile aitamine.

Baigent, Leigh ja Lincoln ühendasid oma loosse isegi kurikuulsad "Siioni tarkade protokollid", järeldades, et need viitasid tegelikult prioraadi tegevusele. Siioni prioraadi olemasolu ja tegevuse kõige veenvamad tõendid olid nende jaoks järgmised:

  • Originaalversioon lähtus vabamüürlaste organisatsioonist, mis kasutas nime Siion, kuid millel polnud rahvusvahelise juutide vandenõuga midagi tegemist;
  • Originaalversioon ei olnud mõeldud plahvatusliku mõjuga avaldatava dokumendina, vaid see oli kava saavutamaks kontrolli vabamüürluse üle;
  • Teksti muutis umbes 1903. aastal Sergei Nilus, kes tahtis saavutada mõju Venemaa tsaar Nikolai II õukonnas. Esoteeriliste klikkide olemasolu õukonnas põhjustas tõsise intriigi. Teksti avaldamine Niluse poolt tulenes tema ebaõnnestunud katsest võita mõjuvõimu Papuse ja teisiti identifitseerimata "Monsieur Philippe'i" arvel;
  • Kuna Nilus ei tundnud tekstis ära mitmeid viiteid, mis peegeldasid kristliku kultuurikonteksti tausta, ei muutnud ta neid. See fakt tõestas, et originaalversioon ei saanud pärineda 1897. aastal Baselis toimunud Sionistlikult kongressilt.

Neid teabekildusid tõeks pidades nägid mõned eshatoloogid Siioni prioraati Ilmutusraamatus kirjeldatud ennustuse täitumisena ning järjekordse tõendina tohutu antikristliku vandenõu olemasolu kohta.

Tänapäeva ajaloolased ei tunnista aga "Püha verd ja püha graali" tõsiseltvõetavaks panuseks ajalooõpetusse ning käsitavad neid väiteid kaheldava vandenõuteooria osana. Prantsuse autorid Franck Marie (1978), Jean-Luc Chaumeil (1979, 1984, 1992) ja Pierre Jarnac (1985, 1988) ei võtnud Plantardi ja Siioni prioraati kunagi nii tõsiselt kui Baigent, Lincoln ja Leigh. Nad järeldasid, et tegemist oli pettusega, kirjeldades üksikasjalikult selle seisukoha põhjuseid ning näidates tõendeid, mida "Püha vere ja püha graali" autorid ei olnud kõikehõlmavalt käsitlenud. Nad vihjavad, et Baigent, Lincoln ja Leigh ignoreerisid neid tõendeid, et toetada oma müütilist versiooni prioraadi ajaloost.

Da Vinci koodRedigeeri

Viimasel ajal on üldsuse huvi Siioni prioraadi vastu tõusnud uuele tasemele tänu Dan Browni hittraamatule "Da Vinci kood" ja selle põhjal tehtud filmile. Browni romaanis propageeritakse prioraadi müütilist versiooni: see asutati 1099. aastal, suurmeistrite seas olid Leonardo, Victor Hugo, Isaac Newton jne. Neid väiteid on autor esitlenud faktidena nii raamatu mitte-ilukirjanduslikus eessõnas kui ka avalikel esinemistel ja intervjuudes.

Siioni paljastamineRedigeeri

Lynn Picknett ja Clive Prince arendasid vandenõuteooriaid edasi 2006. aasta teoses "Siioni paljastamine: Tõde Kristuse püha vereliini kaitsjate kohta". Samad autorid kirjutasid 1997. aasta raamatu "Templirüütlite paljastamine", mis oli Dan Browni peamine allikas Leonardo teostesse peidetud sõnumite kohta. Nad tunnistavad tõendeid selle kohta, et prioraadi asutas Plantard ja et selle eelnev ajalugu on pettus, kuid väidavad, et see oli vaid osa keerukast topeltblufist, mille eesmärk oli diskrediteerida Rex Deuse püha vereliini ja seda kaitsvate salaorganisatsioonide lugu. Nad väidavad, et vandenõulased üritavad luua Euroopa Ühendriike.

Pelat' afäärRedigeeri

Septembris 1993 võttis Pierre Plantard omaalgatuslikult ühendust uuriva kohtuniku Thierry Jean-Pierre'iga, kes uuris sel ajal multimiljonär Roger Patrice Pelat' tegevust. Plantard teatas talle, et tema uurimisalune oli olnud Siioni prioraadi suurmeister. Pelat oli surnud 1989. aastal, kui ta oli veel uurimise all kahtlustatuna siseringitehingutes – prantsuse keeles délit d'initié. Plantard ei olnud naiivne mitte ainult Prantsusmaa seaduste, vaid ka finantsterminite osas, tõlgendades sõna "initié" – siseringi kuuluv, asjassepühendatu – esoteeriliselt. Ta "värbas" Pelat varsti pärast tolle surma, lisades ta hiliseima suurmeistrina prioraadi juhtide loendisse.

Plantard ei mõistnud õigusemõistmisse sekkumise tõsidust ja sellega tegi ta oma tähtsaima vea, mis ta lõpuks isolatsiooni viis. Pelat oli olnud toonase Prantsusmaa presidendi François Mitterrand'i sõber ning Prantsusmaa peaministri Pierre Bérégovoy'ga seotud skandaali keskmes. Thierry Jean-Pierre ei saanud uurijana mis tahes talle antud kaasusega seotud teavet tähelepanuta jätta, kuid kuna ta ei pidanud Plantardiga kohtumist mõttekaks, lasi ta tolle kodu läbi otsida.

Läbiotsimise käigus tuli välja fantaasiamaailm, mis koosnes kahjututest võltsdokumentidest, millest mõneski oli Plantardi nimetatud Prantsusmaa tõeliseks kuningaks. Plantard pidi vande all tunnistama, et ta oli kogu loo, sealhulgas Pelat' osaluse Siioni prioraadis, fabritseerinud. Plantardil kästi igasugune Siioni prioraadi propageerimisega seonduv tegevus lõpetada ning edaspidi elas ta avalikkuse tähelepanuta. Pierre Plantard suri 3. veebruaril 2000.

Prioraadi väidetav taassündRedigeeri

27. detsembril 2002 saadeti "ametlikul" prioraadi blanketil välja kiri, mis teatas organisatsiooni avalikust taaskäivitamisest. Sellele oli alla kirjutanud keegi, kes väitis end olevat Plantardi endine erasekretär Gino Sandri ja kelle tiitliks oli nimetatud peasekretär, ning tundmatu "P. Plantard", nautonnier.

Et in Arcadia ego ...Redigeeri

Et in Arcadia ego... on väite kohaselt Plantardi perekonna kui Siioni prioraadi ametlik moto, mis esimest korda ilmus 1964. aastal. Et in arcadia ego on ladinakeelne fraas, mille kõige tuntum esinemine on Prantsuse kunstniku Nicolas Poussini umbes 1640. aasta maalil "Arkaadia karjused" hauamonumendi pealiskirjana. Sõnasõnaliselt tähendab see: "Ka Arkaadias (olen) ma". On pakutud, et krüpteeritud fraas võib olla anagramm fraasist I Tego Arcana Dei, mis tähendab: "Mine! Ma varjan jumala saladusi".

Kolme punkti (mida Poussini maalil ei olnud) lisamine viitab aga puuduvale sõnale. Viimaseks sõnaks on pakutud sum, mis tähendab "olema". Richard Andrews ja Paul Schellenberger teoretiseerisid oma raamatus "Jumala hauakamber" ("The Tomb of God"), et see fraas Et in Arcadia ego sum võib olla fraasi Arcam Dei Tango Iesu anagramm, mis tähendab "Puudutan Jumala – Jeesuse – hauakambrit". Selle väite eelduseks on, et:

  • a) Ladinakeelne fraas on mittetäielik
  • b) pakutud sõna "sum" oli õige lisand
  • c) täielik lause pidi olema anagramm
  • d) Andrews ja Schellenberger valisid õige anagrammi.
 
Poussin'i varasem versioon "Arkaadia karjustest", millel kujutatakse teist sama pealiskirjaga kalmet

Siit järeldasid nad, et kalmes on Jeesuse hauakamber. Andrews ja Schellenberger väidavad ka, et see kalme asub Rennes le Chateau lähedal Les Pontils'is. Olenemata selle tõelevastavusest ei peeta seda osaks Poussini maali ametlikust ajaloost, mis on korralikult dokumenteeritud. Pealegi ei loonud seda fraasi Poussin. Kunstnik Guercino kasutas seda varem ühel oma maalil, mida Poussin imiteeris ühes varasemas töös, mille ta joonistas enne kuulsat Louvre'is hoitavat pilti ja mis kujutas hoopis teist kalmet.

Väide, et Poussin võis kujutada Les Pontils'i kalmet, seati tõsiselt kahtluse alla BBC2 1996. aasta dokumentaalis "Ühe mõistatuse ajalugu" ("The History of a Mystery"), milles näidati ka lõiku, kus kaks autorit ei suutnud vastata Siioni prioraadi teemalisi põhiküsimusi. Franck Marie 1974. ja Michel Vallet' (alias Pierre Jarnac) 1985. aasta uurimused olid juba näidanud, et kalme oli maaomaniku Jean Galibert'i loodud lihtne haud, kuhu ta mattis oma naise ja vanaema. Kivist hauakamber ehitati 1930. aastatel ja selle lammutas 1988. aastal tolleaegne omanik kohaliku omavalitsuse loal, kuna seda ümbritseval maal liikusid korduvalt loata prioraadi "uurijad" ja aardekütid, kes maad ka kahjustasid.

Mõjud kultuurisRedigeeri

  • Prioraat oli eeskujuks koomiksisarja "Preacher" Graali ordule ning lõdvemalt telesarja "Millennium" Millennium Groupile.
  • Prioraat esineb Jane Jenseni populaarse seiklusmängu Gabriel Knight kolmandas osas "Gabriel Knight III: Blood of the Sacred, Blood of the Damned".
  • Led Zeppelini laulja Robert Planti 1999. aastal asutatud ansambli Priory of Brion nimi on kombinatsioon prioraadi ingliskeelsest nimest Priory of Sion ja Monty Pythoni filmi "Life of Brian" ("Briani elu") pealkirjast.
  • Umberto Eco romaan "Foucault' pendel", milles punutakse üheks looks paljude ajalooliste vandenõuteooriate elemente, algab prioraadi pettuse dokumentidega sarnase iidse krüpteeritud Prantsuse dokumendi avastamisega.

Suurmeistrite nimekirjadRedigeeri

  Pikemalt artiklis Siioni prioraadi suurmeistrite nimekirjad

Siioni prioraati olevat juhtinud suurmeistrid või nautonnierid. Esimesena (raamatus "Püha veri ja püha graal") välja toodud nimekirja aluseks olid 1967. aastal Plantardi koostatud ja hiljem Henry Lincolni poolt Rahvusraamatukogust leitud Henri Lobineau salatoimikud. Ka selle nimekirja viimane suurmeister Jean Cocteau (aastatel 1918–1963) oli nimekirja koostamise ajaks surnud. Paljude loetelusse valitud inimeste ühiseks jooneks näib olevat alkeemiahuvi või ketserlus. Ühes hilisemas dokumendis pealkirjaga "Le Cercle d'Ulysse" nimetatakse järgmise suurmeistrina pärast Cocteau surma tuntud traditsionalistlikku katoliiklast Francois Ducaud-Bourget'd. Hiljem nimetas Plantard iseennast suurmeistriks.

Aastal 1989 üritas Plantard oma lugu taaselustada, avaldades teise suurmeistrite nimekirja, milles loetleti ka selleks ajaks surnud Roger Patrice Pelat'd ja Plantardi enda noort poega Thomast. Alates 1989. aastast üritas Plantard end esimesest, prioraadi vanema ja diskrediteeritud versiooni juurde kuulunud nimekirjast, distantseerida.

Vaata kaRedigeeri

VälislingidRedigeeri