Vikipeedia

Umberto Eco

itaalia semiootik ja kirjanik
Umberto Eco (2010)
Umberto Eco (1984)

Umberto Eco (5. jaanuar 1932 – 19. veebruar 2016) oli itaalia semiootik, kirjanik, kriitik, filosoof, medievist ja professor.

Umberto Eco oli aastast 2008 Bologna Ülikooli emeriitprofessor[1] ja aastast 1996 Tartu Ülikooli audoktor.[2] Laiema tuntuse saavutas ta 1980. aastal romaaniga "Roosi nimi", millest sai alguse tema kirjanikukarjäär. Kokku kirjutas ta elu jooksul üle poolesaja raamatu ning tegutses teadlasena peamiselt semiootika vallas.[3] 5.–9. mail 2009 külastas ta Tartu Ülikooli semiootika osakonda, esines Tartus kahe loenguga ning osales Kultuuriteooria tippkeskuse seminaril Tallinna Ülikoolis.[4]

EluluguRedigeeri

Umberto Eco sündis 5. jaanuaril Põhja-Itaalias Alessandria linnas. Perekonnanimi Eco on väidetavalt akronüüm ladinakeelsest fraasist ex caelis oblatus, mis tähendab tõlkes taevast kingitut.[5] Tema isa Giulio Eco oli raamatupidaja, kes soovis, et tema pojast saaks advokaat. Torino Ülikoolis õppis Eco aga keskaegset kirjandust ja filosoofiat, kirjutades 1954. aastal oma väitekirja Aquino Thomase esteetikateooriast. Pärast seda töötas ta telekanalis Radiotelevisione Italiana ja kirjastuses Bompiani ning pidas loenguid Torino Ülikoolis.[6] Aastal 1962 abiellus ta saksa kunstiõpetaja Renate Ramgega, kellega tal on poeg Stefano ja tütar Carlotta.[7] 1960. aastatel tärkas Ecol huvi uue distsipliini, semiootika, vastu ning aastal 1971 valiti ta Bologna Ülikooli esimeseks semiootikaprofessoriks.[8] Oma esimese romaani "Roosi nimi" avaldas Eco 1980. aastal. Kokku kirjutas Eco seitse romaani ning tegi samuti aktiivset kaastööd ajakirjandusega, kirjutades regulaarselt arvamuslugusid ja avaldades raamatuarvustusi. 19. veebruaril 2016 suri Umberto Eco oma kodus Milanos 84-aastaselt kõhunäärmevähki.[9]

Tegevus medievistinaRedigeeri

Noorena pühendus Eco keskaja uurimisele ning huvitus keskaja suurimast teoloogist Aquino Thomasest, kelle esteetilistest vaadetest kirjutas ta oma 1954. aastal kaitstud doktoritöö, mis ilmus kaks aastat eraldi raamatuna pealkirjaga "Il problema estetico in San Tommaso". Kuigi huvi keskaja vastu saatis Ecot elu lõpuni, jäid 1950ndatel kirjutatud uurimused Eco peamiseks panuseks medievistikasse. Seetõttu meeldis talle nimetada ennast "talveunes medievistiks".[10]

Tegevus semiootikunaRedigeeri

1966. aastal määrati Eco Milano Polütehnikumi semiootika õppejõuks ning kaks aastat hiljem avaldas ta oma esimese semiootikat käsitleva raamatu, "Puuduva struktuur".[11] Aastal 1975 ilmus selle edasiarendus, "Traktaat üldisest semiootikast", mida võib pidada tema tähtsaimaks saavutuseks semiootika vallas ning kus ta sünteesib semiootika kahte peamist traditsiooni, Euroopa strukturalismi ja Ameerika pragmatismi. Samas teoses esitab Eco oma kuulsa väite, et semiootika uurib kõike seda, mida saab kasutada valetamise eesmärgil. Eco teine oluline semiootikaalane teos, "Kant ja nokkloom", ilmus aastal 1997. Raamat koosneb kuuest esseest, kus Eco käsitleb kognitiivseid protsesse, mis leiavad aset üksikisiku ja maailma vahel. Lisaks teoreetiliste tööde avaldamisele mängis Eco suurt rolli semiootika populariseerimises ja institutsionaliseerimises. 1969. aastal sai temast Rahvusvahelise Semiootika Seltsi esimene peasekretär ja 1971. aastal esimene Bologna Ülikooli semiootikaprofessor. Samuti asutas ta Itaalia esimese semiootikaajakirja Versus: Quaderni di studi semiotici, mis ilmub tänapäevani.[10]

Tegevus kirjanikunaRedigeeri

Aastal 1980, 48-aastaselt, avaldas Eco oma esimese romaani "Roosi nimi", millele sai kiiresti osaks tohutu menu. Raamatut on tõlgitud rohkem kui kolmekümnesse keelde ning seda on müüdud üle kümne miljoni eksemplari.[11] "Roosi nime" tegevustik leiab aset 14. sajandi Itaalias, kus William Baskerville'i nimeline munk, saadetuna Adso nimelisest noormehest, saabub ühte Põhja-Itaalia kloostrisse, et uurida kahtlast surmajuhtumit. "Roosi nimi" on loetav mitmest vaatepunktist ning seda on võimalik käsitleda nii kriminaalromaanina kui ka ajaloolise romaanina või, nagu väidab Juri Lotman raamatu venekeelse tõlke järelsõnas, semiootilise romaanina.[12] Raamatu ainetel vändati aastal 1986 ka samanimeline film, mille režissöör on Jean-Jacques Annaud ja kus peaosa mängib Sean Connery.[13] "Roosi nimele" järgnes 1988. aastal "Foucault’ pendel", mida on nimetatud ka intellektuaalide "Da Vinci koodiks".[14] Kokku on Eco kirjutanud seitse romaani ning nendest kuus on ka eesti keelde tõlgitud.

Tegevus esseistinaRedigeeri

Paralleelselt akadeemilise ja kirjandusliku tööga on Eco avaldanud tuhandeid lühiesseid ja arvamusartikleid ajakirjanduses. Koostöö ajakirjandusega algas 1959. aastal, kui Eco asus ajakirjas Il Verri kirjutama kolumni "Minipäevik". 1965. aastast kuni surmani tegi Eco tihedat koostööd populaarse Itaalia nädalakirjaga Espresso. Oma lehelugusid ei pidanud ta mitte teisejärguliseks tegevuseks, vaid nägi nendes võimalust oma ideedega mängida ja neid laiema avalikkusega jagada.[10]

Külaskäik EestisseRedigeeri

2009. aasta mais külastas Eco Tartu Ülikooli semiootika osakonna kutsel nelja päeva vältel Eestit. 6. mail pidas ta Tartu Ülikoolis audoktori inauguratsiooniloengu ning ühe aulaloengu teemal "Väljamõeldud tegelaskujude ontoloogiast – semiootiline vaade".[15] Ühtlasi kohtus Eco Tartu semiootikaosakonna teadlaste ja tudengitega. 7. mail osales Eco Prima Vista kirjandusfestivalil, kus ta kohtus oma teoste kirjastajate ja tõlkijatega.[16] 8. mail külastas Eco Tallinna, kus ta osales Kultuuriteooria tippkeskuse seminaril Tallinna Ülikoolis, tutvus vanalinna ja Pirita kloostriga ning väisas muuhulgas baari Levist Väljas.[10]

TeoseidRedigeeri

  • "Avatud teos" (1962)
  • "Minipäevik" (1963)
  • "Puuduv struktuur" (1968)
  • "Traktaat üldsemiootikast" (1975)
  • "Semiootika teooria" (A Theory of Semiotics, Bloomington: Indiana University Press) (1976)
  • "Lector in fabula" (1979)
  • "Roosi nimi" (1980, "Il nome della rosa")
  • "Semiootika ja keelefilosoofia" (1984, "Semiotica e filosofia del linguaggio")
  • "Reisid hüperreaalsusesse" (1987)
  • "Foucault' pendel" ("Il pendolo di Foucault") (1988)
  • "Interpretatsiooni piirid" (1990)
  • "Täiusliku keele otsing" (1993, "La ricerca della lingua perfetta nella cultura europea")
  • "Eilse päeva saar" (1994, "L'isola del giorno prima")
  • "Kant ja nokkloom" (1997, "Kant e l’ornitorinco")
  • "Baudolino" (2000, "Baudolino")
  • "Ilu ajalugu" (2004, "Storia della bellezza", kaasautor Girolamo de Michele)
  • "Inetuse ajalugu" (2007, "Storia della brutezza")
  • '"Olematu number" (2015, "Nomero zero")

Teosed eesti keelesRedigeeri

ArtikleidRedigeeri

TunnustusRedigeeri

AudoktorikraadidRedigeeri

2014. aasta seisuga oli Eco 39 ülikooli audoktor.

Muu tunnustusRedigeeri

ViitedRedigeeri

  1. ↑ "Umberto Eco". Vaadatud 28.11.2017.
  2. ↑ "Umberto Eco". Vaadatud 28.11.2017.
  3. ↑ "Umberto Eco biograafia". Vaadatud 28.11.2017.
  4. ↑ "UT uudised". Vaadatud 28.11.2017.
  5. ↑ "Eco biograafia". Vaadatud 28.11.2017.
  6. ↑ "The Guardian". Vaadatud 28.11.2017.
  7. ↑ "The Guardian". Vaadatud 28.11.2017.
  8. ↑ "The Guardian". Vaadatud 28.11.2017.
  9. ↑ "Reuters". Vaadatud 28.11.2017.
  10. ↑ 10,0 10,1 10,2 10,3 Marek Tamm. "Leegion nimega Eco". Vaadatud 28.11.2017.
  11. ↑ 11,0 11,1 "The Guardian".
  12. ↑ Juri Lotman (1988). Väljapääs labürindist. 
  13. ↑ "NY times". Vaadatud 28.11.2017.
  14. ↑ "The Age". Vaadatud 28.11.2017.
  15. ↑ "UTTV". Vaadatud 28.11.2017.
  16. ↑ "UT". Vaadatud 28.11.2017.

KirjandusRedigeeri

  • Caesar, Michael 1999. Umberto Eco: Philosophy, Semiotics and the Work of Fiction. Cambridge: Polity Press.

Tema kohta eesti keelesRedigeeri

VälislingidRedigeeri

Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Umberto_Eco&oldid=5616009"