Vikipeedia

Umberto Eco

itaalia semiootik ja kirjanik

Umberto Eco (5. jaanuar 1932 – 19. veebruar 2016) oli itaalia semiootik, kirjanik, kriitik, filosoof ja medievist.

Umberto Eco
Sünniaeg 5. jaanuar 1932
Alessandria (Itaalia kuningriik)
Surmaaeg 19. veebruar 2016 (84-aastaselt)
Milano (Itaalia)
Alma mater
  • Torino Ülikool
Amet filosoof, romaanikirjanik, esseist, semiootik, kirjanik, kirjandusteadlane, ajaloolane
Autasud Austria riiklik Euroopa kirjanduse auhind
Koduleht http://umbertoeco.it
Autogramm
[muuda Wikidatas]
Umberto Eco (2010)
Umberto Eco (1984)

Umberto Eco kirjanikukarjäär sai alguse 1980. aastal romaaniga "Roosi nimi". Kokku kirjutas ta üle poolesaja raamatu ja tegi teadustööd peamiselt semiootika vallas.[1]

Elulugu

muuda

Umberto Eco sündis 1932. aastal Põhja-Itaalias Alessandria linnas. Perekonnanimi Eco on väidetavalt akronüüm ladinakeelsest fraasist ex caelis oblatus, mis tähendab taevast kingitut.[2] Tema isa Giulio Eco oli raamatupidaja, kes soovis, et pojast saaks advokaat. Torino ülikoolis õppis Eco aga keskaegset kirjandust ja filosoofiat, tema 1954. aastal kaitstud väitekiri käsitles Aquino Thomase esteetikateooriat. Pärast seda töötas ta telekanalis Radiotelevisione Italiana ja kirjastuses Bompiani ning pidas loenguid Torino ülikoolis.[3]

1962. aastal abiellus ta saksa kunstiõpetaja Renate Ramgega, neil on poeg Stefano ja tütar Carlotta.[4]

1960. aastatel tärkas Ecos huvi uue distsipliini, semiootika vastu ning 1971. aastal valiti ta Bologna ülikooli esimeseks semiootikaprofessoriks.[5]

Tema esimene romaan, "Roosi nimi", ilmus 1980. aastal. Kokku kirjutas Eco seitse romaani ning esines ajakirjanduses arvamuslugude ja raamatuarvustustega.

19. veebruaril 2016 suri Umberto Eco oma kodus Milanos 84-aastaselt kõhunäärmevähki.[6]

Tegevus medievistina

muuda

Noorena pühendus Eco keskaja uurimisele ning huvitus keskaja suurimast teoloogist Aquino Thomasest, kelle esteetilistest vaadetest kirjutas ta oma 1954. aastal kaitstud doktoritöö, mis ilmus kaks aastat hiljem eraldi raamatuna "Il problema estetico in San Tommaso". Kuigi huvi keskaja vastu saatis Ecot elu lõpuni, jäid tema peamiseks panuseks medievistikasse 1950. aastatel kirjutatud uurimused. Seetõttu meeldis talle nimetada ennast "talveunes medievistiks".[7]

Tegevus semiootikuna

muuda

1966. aastal määrati Eco Milano Polütehnikumi semiootika õppejõuks ja kaks aastat hiljem avaldas ta oma esimese semiootikat käsitleva raamatu "Puuduv struktuur".[8] 1975. aastal ilmus selle edasiarendus, "Traktaat üldisest semiootikast", mida võib pidada tema tähtsaimaks saavutuseks semiootika vallas ning kus ta sünteesib semiootika kahte peamist traditsiooni: Euroopa strukturalismi ja Ameerika pragmatismi. Samas teoses esitab Eco oma kuulsa väite, et semiootika uurib kõike seda, mida saab kasutada valetamise eesmärgil. Eco teine oluline semiootikaalane teos, "Kant ja nokkloom", ilmus 1997. aastal. Raamat koosneb kuuest esseest, kus Eco käsitleb üksikisiku ja maailma vahelisi kognitiivseid protsesse. Lisaks teoreetiliste tööde avaldamisele mängis Eco suurt rolli semiootika populariseerimises ja institutsionaliseerimises. 1969. aastal sai temast Rahvusvahelise Semiootika Seltsi esimene peasekretär ja 1971. aastal Bologna ülikooli esimene semiootikaprofessor. Ta asutas Itaalia esimese semiootikaajakirja Versus: Quaderni di studi semiotici, mis ilmub tänapäevani.[7]

2008. aastast oli ta Bologna ülikooli emeriitprofessor[9].

Tegevus kirjanikuna

muuda

1980. aastal ilmus Eco esimene romaan "Roosi nimi", millele sai kiiresti osaks tohutu menu. Raamatut on tõlgitud rohkem kui kolmekümnesse keelde ning seda on müüdud üle kümne miljoni eksemplari.[8] "Roosi nime" tegevustik toimub 14. sajandi Itaalias, kus munk William Baskerville, saadetuna Adso-nimelisest noormehest, saabub ühte Põhja-Itaalia kloostrisse, et uurida kahtlast surmajuhtumit. "Roosi nimi" on loetav mitmest vaatepunktist: seda saab käsitleda nii kriminaalromaanina kui ka ajaloolise romaanina või, nagu väidab Juri Lotman raamatu venekeelse tõlke järelsõnas, semiootilise romaanina.[10] Raamatu ainetel valmis 1986. aastal samanimeline mängufilm, mille režissöör on Jean-Jacques Annaud ja kus peaosa mängib Sean Connery.[11] "Roosi nimele" järgnes 1988. aastal "Foucault' pendel", mida on nimetatud ka intellektuaalide "Da Vinci koodiks".[12] Kokku on Eco kirjutanud seitse romaani, millest kuus on eesti keelde tõlgitud.

Tegevus esseistina

muuda

Akadeemilise ja kirjandusliku töö kõrvalt on Eco kirjutanud tuhandeid lühiesseid ja arvamusartikleid. Tema ajakirjanduslik tegevus algas 1959. aastal, kui ajakirjas Il Verri hakkas ilmuma tema kolumn "Minipäevik". 1965. aastast kuni surmani tegi Eco kaastööd populaarsele Itaalia nädalakirjale Espresso. Oma lehelugusid ei pidanud ta teisejärguliseks tegevuseks, vaid nägi nendes võimalust oma ideedega mängida ja neid avalikkusele tutvustada.[7]

Külaskäik Eestisse

muuda

Umberto Eco oli 1996. aastast Tartu ülikooli audoktor.[13]

2009. aasta mais külastas Eco Tartu ülikooli semiootika osakonna kutsel nelja päeva vältel Eestit. 6. mail pidas ta Tartu ülikoolis audoktori inauguratsiooniloengu ja ühe aulaloengu teemal "Väljamõeldud tegelaskujude ontoloogiast – semiootiline vaade".[14] Ühtlasi kohtus Eco Tartu semiootikaosakonna teadlaste ja üliõpilastega. 7. mail osales Eco Prima Vista kirjandusfestivalil, kus kohtus oma teoste kirjastajate ja tõlkijatega.[15] 8. mail külastas Eco Tallinna, kus osales Kultuuriteooria tippkeskuse seminaril Tallinna Ülikoolis[16] ning tutvus vanalinna ja Pirita kloostriga.[7]

Teoseid

muuda
  • "Avatud teos" (1962, "Opera aperta")
  • "Minipäevik" (1963, "Diario minimo")
  • "Puuduv struktuur" (1968, "La struttura assente")
  • "Traktaat üldsemiootikast" (1975, "Trattato di semiotica generale")
  • "Lector in fabula" (1979)
  • "Roosi nimi" (1980, "Il nome della rosa")
  • "Semiootika ja keelefilosoofia" (1984, "Semiotica e filosofia del linguaggio")
  • "Reisid hüperreaalsusesse" (1987)
  • "Foucault' pendel" ("Il pendolo di Foucault") (1988)
  • "Interpretatsiooni piirid" (1990, "I limiti dell'interpretazione")
  • "Täiusliku keele otsing" (1993, "La ricerca della lingua perfetta nella cultura europea")
  • "Eilse päeva saar" (1994, "L'isola del giorno prima")
  • "Kant ja nokkloom" (1997, "Kant e l'ornitorinco")
  • "Baudolino" (2000, "Baudolino")
  • "Ilu ajalugu" (2004, "Storia della bellezza", kaasautor Girolamo de Michele)
  • "Inetuse ajalugu" (2007, "Storia della brutezza")
  • '"Olematu number" (2015, "Nomero zero")

Teosed eesti keeles

muuda

Artikleid

muuda

Tunnustus

muuda

Audoktorikraadid

muuda

2014. aasta seisuga oli Eco 39 ülikooli audoktor.

Muu tunnustus

muuda

Vaata ka

muuda

Viited

muuda
  1. ↑ "Umberto Eco biograafia". Vaadatud 28.11.2017.
  2. ↑ "Eco biograafia". Vaadatud 28.11.2017.
  3. ↑ "The Guardian". Vaadatud 28.11.2017.
  4. ↑ "The Guardian". Vaadatud 28.11.2017.
  5. ↑ "The Guardian". Vaadatud 28.11.2017.
  6. ↑ "Reuters". Originaali arhiivikoopia seisuga 1.12.2017. Vaadatud 28.11.2017.
  7. ↑ 7,0 7,1 7,2 7,3 Marek Tamm. "Leegion nimega Eco". Vaadatud 28.11.2017.
  8. ↑ 8,0 8,1 "The Guardian".
  9. ↑ "Umberto Eco". Originaali arhiivikoopia seisuga 1.12.2017. Vaadatud 28.11.2017.
  10. ↑ Juri Lotman (1988). Väljapääs labürindist.
  11. ↑ "NY times". Vaadatud 28.11.2017.
  12. ↑ "The Age". Vaadatud 28.11.2017.
  13. ↑ "Umberto Eco". Originaali arhiivikoopia seisuga 7.08.2020. Vaadatud 28.11.2017.
  14. ↑ "UTTV". Vaadatud 28.11.2017.
  15. ↑ "UT". Vaadatud 28.11.2017.[alaline kõdulink]
  16. ↑ "UT uudised". Vaadatud 28.11.2017.
  17. ↑ "Tartu Ülikooli audoktorid". Tartu Ülikool. Vaadatud 13. detsembril 2022.

Kirjandus

muuda

Välislingid

muuda
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Umberto_Eco&oldid=6768876"