Umberto Eco
Umberto Eco (5. jaanuar 1932 – 19. veebruar 2016) oli itaalia semiootik, kirjanik, kriitik, filosoof, medievist ja professor.
Umberto Eco oli aastast 2008 Bologna Ülikooli emeriitprofessor[1] ja aastast 1996 Tartu Ülikooli audoktor.[2] Laiema tuntuse saavutas ta 1980. aastal romaaniga "Roosi nimi", millest sai alguse tema kirjanikukarjäär. Kokku kirjutas ta elu jooksul üle poolesaja raamatu ning tegutses teadlasena peamiselt semiootika vallas.[3] 5.–9. mail 2009 külastas ta Tartu Ülikooli semiootika osakonda, esines Tartus kahe loenguga ning osales Kultuuriteooria tippkeskuse seminaril Tallinna Ülikoolis.[4]
EluluguRedigeeri
Umberto Eco sündis 5. jaanuaril Põhja-Itaalias Alessandria linnas. Perekonnanimi Eco on väidetavalt akronüüm ladinakeelsest fraasist ex caelis oblatus, mis tähendab tõlkes taevast kingitut.[5] Tema isa Giulio Eco oli raamatupidaja, kes soovis, et tema pojast saaks advokaat. Torino Ülikoolis õppis Eco aga keskaegset kirjandust ja filosoofiat, kirjutades 1954. aastal oma väitekirja Aquino Thomase esteetikateooriast. Pärast seda töötas ta telekanalis Radiotelevisione Italiana ja kirjastuses Bompiani ning pidas loenguid Torino Ülikoolis.[6] Aastal 1962 abiellus ta saksa kunstiõpetaja Renate Ramgega, kellega tal on poeg Stefano ja tütar Carlotta.[7] 1960. aastatel tärkas Ecol huvi uue distsipliini, semiootika, vastu ning aastal 1971 valiti ta Bologna Ülikooli esimeseks semiootikaprofessoriks.[8] Oma esimese romaani "Roosi nimi" avaldas Eco 1980. aastal. Kokku kirjutas Eco seitse romaani ning tegi samuti aktiivset kaastööd ajakirjandusega, kirjutades regulaarselt arvamuslugusid ja avaldades raamatuarvustusi. 19. veebruaril 2016 suri Umberto Eco oma kodus Milanos 84-aastaselt kõhunäärmevähki.[9]
Tegevus medievistinaRedigeeri
Noorena pühendus Eco keskaja uurimisele ning huvitus keskaja suurimast teoloogist Aquino Thomasest, kelle esteetilistest vaadetest kirjutas ta oma 1954. aastal kaitstud doktoritöö, mis ilmus kaks aastat eraldi raamatuna pealkirjaga "Il problema estetico in San Tommaso". Kuigi huvi keskaja vastu saatis Ecot elu lõpuni, jäid 1950ndatel kirjutatud uurimused Eco peamiseks panuseks medievistikasse. Seetõttu meeldis talle nimetada ennast "talveunes medievistiks".[10]
Tegevus semiootikunaRedigeeri
1966. aastal määrati Eco Milano Polütehnikumi semiootika õppejõuks ning kaks aastat hiljem avaldas ta oma esimese semiootikat käsitleva raamatu, "Puuduva struktuur".[11] Aastal 1975 ilmus selle edasiarendus, "Traktaat üldisest semiootikast", mida võib pidada tema tähtsaimaks saavutuseks semiootika vallas ning kus ta sünteesib semiootika kahte peamist traditsiooni, Euroopa strukturalismi ja Ameerika pragmatismi. Samas teoses esitab Eco oma kuulsa väite, et semiootika uurib kõike seda, mida saab kasutada valetamise eesmärgil. Eco teine oluline semiootikaalane teos, "Kant ja nokkloom", ilmus aastal 1997. Raamat koosneb kuuest esseest, kus Eco käsitleb kognitiivseid protsesse, mis leiavad aset üksikisiku ja maailma vahel. Lisaks teoreetiliste tööde avaldamisele mängis Eco suurt rolli semiootika populariseerimises ja institutsionaliseerimises. 1969. aastal sai temast Rahvusvahelise Semiootika Seltsi esimene peasekretär ja 1971. aastal esimene Bologna Ülikooli semiootikaprofessor. Samuti asutas ta Itaalia esimese semiootikaajakirja Versus: Quaderni di studi semiotici, mis ilmub tänapäevani.[10]
Tegevus kirjanikunaRedigeeri
Aastal 1980, 48-aastaselt, avaldas Eco oma esimese romaani "Roosi nimi", millele sai kiiresti osaks tohutu menu. Raamatut on tõlgitud rohkem kui kolmekümnesse keelde ning seda on müüdud üle kümne miljoni eksemplari.[11] "Roosi nime" tegevustik leiab aset 14. sajandi Itaalias, kus William Baskerville'i nimeline munk, saadetuna Adso nimelisest noormehest, saabub ühte Põhja-Itaalia kloostrisse, et uurida kahtlast surmajuhtumit. "Roosi nimi" on loetav mitmest vaatepunktist ning seda on võimalik käsitleda nii kriminaalromaanina kui ka ajaloolise romaanina või, nagu väidab Juri Lotman raamatu venekeelse tõlke järelsõnas, semiootilise romaanina.[12] Raamatu ainetel vändati aastal 1986 ka samanimeline film, mille režissöör on Jean-Jacques Annaud ja kus peaosa mängib Sean Connery.[13] "Roosi nimele" järgnes 1988. aastal "Foucault’ pendel", mida on nimetatud ka intellektuaalide "Da Vinci koodiks".[14] Kokku on Eco kirjutanud seitse romaani ning nendest kuus on ka eesti keelde tõlgitud.
Tegevus esseistinaRedigeeri
Paralleelselt akadeemilise ja kirjandusliku tööga on Eco avaldanud tuhandeid lühiesseid ja arvamusartikleid ajakirjanduses. Koostöö ajakirjandusega algas 1959. aastal, kui Eco asus ajakirjas Il Verri kirjutama kolumni "Minipäevik". 1965. aastast kuni surmani tegi Eco tihedat koostööd populaarse Itaalia nädalakirjaga Espresso. Oma lehelugusid ei pidanud ta mitte teisejärguliseks tegevuseks, vaid nägi nendes võimalust oma ideedega mängida ja neid laiema avalikkusega jagada.[10]
Külaskäik EestisseRedigeeri
2009. aasta mais külastas Eco Tartu Ülikooli semiootika osakonna kutsel nelja päeva vältel Eestit. 6. mail pidas ta Tartu Ülikoolis audoktori inauguratsiooniloengu ning ühe aulaloengu teemal "Väljamõeldud tegelaskujude ontoloogiast – semiootiline vaade".[15] Ühtlasi kohtus Eco Tartu semiootikaosakonna teadlaste ja tudengitega. 7. mail osales Eco Prima Vista kirjandusfestivalil, kus ta kohtus oma teoste kirjastajate ja tõlkijatega.[16] 8. mail külastas Eco Tallinna, kus ta osales Kultuuriteooria tippkeskuse seminaril Tallinna Ülikoolis, tutvus vanalinna ja Pirita kloostriga ning väisas muuhulgas baari Levist Väljas.[10]
TeoseidRedigeeri
- "Avatud teos" (1962)
- "Minipäevik" (1963)
- "Puuduv struktuur" (1968)
- "Traktaat üldsemiootikast" (1975)
- "Semiootika teooria" (A Theory of Semiotics, Bloomington: Indiana University Press) (1976)
- "Lector in fabula" (1979)
- "Roosi nimi" (1980, "Il nome della rosa")
- "Semiootika ja keelefilosoofia" (1984, "Semiotica e filosofia del linguaggio")
- "Reisid hüperreaalsusesse" (1987)
- "Foucault' pendel" ("Il pendolo di Foucault") (1988)
- "Interpretatsiooni piirid" (1990)
- "Täiusliku keele otsing" (1993, "La ricerca della lingua perfetta nella cultura europea")
- "Eilse päeva saar" (1994, "L'isola del giorno prima")
- "Kant ja nokkloom" (1997, "Kant e l’ornitorinco")
- "Baudolino" (2000, "Baudolino")
- "Ilu ajalugu" (2004, "Storia della bellezza", kaasautor Girolamo de Michele)
- "Inetuse ajalugu" (2007, "Storia della brutezza")
- '"Olematu number" (2015, "Nomero zero")
Teosed eesti keelesRedigeeri
- Roosi nimi (Tallinn: Eesti Raamat 1997, ISBN 9985-65-121-9). Järelsõna – Juri Lotman. Tõlk. Merike Pau.
- Roosi nimi (Tallinn: Eesti Päevalehe kirjastus 2005, ISBN 84-9819-328-1). Tõlk. Merike Pau.
- Roosi nimi (Tallinn: Hea Lugu 2018, ISBN 978-9949-634-50-7). Tõlk. Merike Pau. [Kahe erineva kaanekujundusega. Ühel Andres Mähar Baskerville'i Williamina Vanemuise teatri suvelavastuses "Roosi nimi" Toome varemetes (2017).]
- Reis hüperreaalsusesse (Tallinn: Vagabund 1997, ISBN 9985-835-21-2). Tõlk. Joel Sang.
- Baudolino (Tallinn: Varrak 2003, ISBN 9985-3-0740-2) Järelsõna ja tõlk. Ülar Ploom.
- Eilse päeva saar (Tallinn: Eesti Raamat 2003, ISBN 9985-654129). Tõlk. Merike Pau.
- Lector in fabula (Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus 2005, ISBN 9949-11-174-9). Eessõna – Peeter Torop. Tõlk. Ülar Ploom.
- Ilu ajalugu (Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus 2006, ISBN 9985-70-211-5). Tõlk. Maarja Kangro.
- Minipäevik (Tallinn: Varrak 2006, ISBN 9985-3-1124-8). Tõlk. Mailis Põld.
- Inetuse ajalugu (Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus 2008, ISBN 978-9985-70-302-1). Tõlk. Ülle Udam. (Värsid on tõlkinud Maarja Kangro, Margit Levoll, Mari Murdvee, Lauri Pilter, Janika Päll, Harald Rajamets, Jüri Talvet, Ülle Udam ja Kristi Viiding. Proosatsitaadide tõlkimisel osalesid Maarja Kangro, Marju Lepajõe, Jüri Talvet, Urve Tammjärv, Anu Treikelder ja Ülle Udam.)
- Kuus jalutuskäiku kirjandusmetsades (Tallinn: Varrak 2009, ISBN 978-9985-3-1781-5). Tõlk. Ene-Reet Soovik.
- Noore romaanikirjaniku pihtimused. (Tallinn: Tänapäev 2011.) Tõlk. Maria Lepik.
- Foucault' pendel. (Tallinn: Varrak 2014.) Tõlk. Mailis Põld.
- Olematu number. (Tallinn: Varrak 2017.) Tõlk. Eva Kolli.
- Praha kalmistu. (Tallinn: Varrak 2017.) Tõlk. Mailis Põld.
ArtikleidRedigeeri
- Eco, Umberto 1995. Igikestev fašism. (Uibo, Udo, tlk.) Vikerkaar 9/10: 65–75.
- Eco, Umberto 2012. Elektroonilise silma epideemia. Eesti Päevaleht, 2. august.
TunnustusRedigeeri
AudoktorikraadidRedigeeri
2014. aasta seisuga oli Eco 39 ülikooli audoktor.
- 1985 Katholieke Universiteit Leuven
- 1986 Odense Ülikool
- 1987 Loyola Ülikool, State University of New York, Royal College of Arts, London
- 1988 Browni Ülikool
- 1989 Pariisi Ülikool (Université de Paris 3, Sorbonne Nouvelle), Liège'i Ülikool
- 1990 Sofia Ülikool, Glasgow' Ülikool, Universidad Complutense de Madrid
- 1992 Kenti Ülikool
- 1993 Indiana Ülikool
- 1994 Tel Avivi Ülikool, Buenos Airese Ülikool
- 1995 Ateena Ülikool, Laurentian University at Sudbury (Ontario)
- 1996 Varssavi Kaunite Kunstide Akadeemia, Ovidiuse Ülikool, Santa Clara Ülikool, Tartu Ülikool
- 1997 Grenoble'i Ülikool, Castilla-La Mancha Ülikool
- 1998 Moskva Riiklik Ülikool, Berliini Vaba Ülikool
- 2000 Quebeci Ülikool
- 2001 Open University
- 2002 Rutgersi Ülikool, Jeruusalemma Ülikool, Siena Ülikool
- 2004 Franche-Comté Ülikool
- 2005 Università Mediterranea (Reggio Calabria)
- 2007 Ljubljana Ülikool
- 2008 Uppsala Ülikool
- 2009 Pontifical Institute, Toronto
- 2010 Sevilla Ülikool, Pariisi Ülikool (Université de Paris 2, Panthéon-Assas)
- 2013 Burgose Ülikool
- 2014 Rio Grande do Suli Ülikool
Muu tunnustusRedigeeri
ViitedRedigeeri
- ↑ "Umberto Eco". Vaadatud 28.11.2017.
- ↑ "Umberto Eco". Vaadatud 28.11.2017.
- ↑ "Umberto Eco biograafia". Vaadatud 28.11.2017.
- ↑ "UT uudised". Vaadatud 28.11.2017.
- ↑ "Eco biograafia". Vaadatud 28.11.2017.
- ↑ "The Guardian". Vaadatud 28.11.2017.
- ↑ "The Guardian". Vaadatud 28.11.2017.
- ↑ "The Guardian". Vaadatud 28.11.2017.
- ↑ "Reuters". Vaadatud 28.11.2017.
- ↑ 10,0 10,1 10,2 10,3 Marek Tamm. "Leegion nimega Eco". Vaadatud 28.11.2017.
- ↑ 11,0 11,1 "The Guardian".
- ↑ Juri Lotman (1988). Väljapääs labürindist.
- ↑ "NY times". Vaadatud 28.11.2017.
- ↑ "The Age". Vaadatud 28.11.2017.
- ↑ "UTTV". Vaadatud 28.11.2017.
- ↑ "UT". Vaadatud 28.11.2017.
KirjandusRedigeeri
- Caesar, Michael 1999. Umberto Eco: Philosophy, Semiotics and the Work of Fiction. Cambridge: Polity Press.
Tema kohta eesti keelesRedigeeri
- Jaan Kaplinski. Baskerville’i Umberto. Eesti Ekspress, 7. mai 2009.
- Kalevi Kull. Ecoga. Acta Semiotica Estica 6/ 2009: 281–291.
- Mihhail Lotman. Umberto Eco intellektuaalne vandenõu Postimees, 4. november 2005.
- Ene-Reet Soovik. Semiootikast ja metsast, Ecoga. Sirp, 4. märts 2016.
VälislingidRedigeeri
Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Umberto Eco |
Tsitaadid Vikitsitaatides: Umberto Eco |
- Umberto Eco koduleht
- Umberto Eco Ulmekirjanduse BAASis
- P.Torop 2004, "Eco epifaania udus"
- Mihhail Lotman, "Umberto Eco intellektuaalne vandenõu", Postimees, 4. november 2005
- "Kirjanik Umberto Eco esineb kevadel Tartus avaliku loenguga", Tartu Postimees, 16. detsember 2008
- Kaur Garšnek, "Semiootik Umberto Eco: kirjanduslik tõde võib olla kindlam kui ajalooline fakt", Eesti Päevaleht, 8. mai 2009
- Umberto Eco: vaikust, palun!, Postimees.ee, 9. juuli 2009
- Umberto Eco: kes on idioot?, Postimees.ee, 9. november 2009