Ava peamenüü

HaridusteeRedigeeri

Samuel Saulus lõpetas flöödi erialal 1952. aastal Tallinna muusikakooli (praegu Georg Otsa nimeline Tallinna Muusikakool) ja 1957. aastal Tallinna Riikliku Konservatooriumi (praegu Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia), mõlemad Elmar Peäske õpilasena. 1960–64 täiendas ta end Nikolai Rimski-Korsakovi nimelise Leningradi Riikliku Konservatooriumi (praegu Nikolai Rimski-Korsakovi nimeline Peterburi Riiklik Konservatoorium) aspirantuuris Boriss Trizno juhendamisel ning 1965 ja 1968 Ida-Berliinis Immanuel Lucchesi juures, kus keskendus Johann Sebastian Bachi teoste interpretatsioonile.

Tegevus muusikunaRedigeeri

Samuel Saulus töötas 1952–90 Eesti Riiklikus Sümfooniaorkestris (aastani 1975 Eesti Raadio sümfooniaorkester) flötistina, olles 1963–90 flöödirühma kontsertmeister. Aastast 1954 tegutses ta Jaan Tamme nimelises puhkpillikvintetis (aastani 1975 Eesti NSV Riikliku Filharmoonia puhkpillikvintett), osaledes ka Emil Laansoo ansamblis ja ansamblis Metronoom. 1960. aastal asutati tema initsiatiivil Tallinna Kammerorkester ja 1980. aastal ansambel Barocco Revaliensis. Samuel Saulus esines regulaarselt Eesti Riikliku Sümfooniaorkestri ja Tallinna Kammerorkestri solistina ning erinevates kammerkoosseisudes kontsertidel Eestis, paljudes NSV Liidu linnades (sh Moskvas, Leningradis (praegu Peterburi), Minskis, Kiievis, Riias, Vilniuses, Thbilisis, Jerevanis jm) ja välismaal (sh Soomes, Norras, Saksamaal, Tšehhoslovakkias, Ungaris, Bulgaarias, Rumeenias, Kuubal jm). 1986. aastal tegi ta Üleliidulise Raadio ja Kesktelevisiooni Suure Sümfooniaorkestri koosseisus Vladimir Fedossejevi juhatusel kaasa orkestri Itaalia-turnee. Samuel Saulusele on pühendanud teoseid paljud eesti heliloojad, sh Eduard Tubin, Ester Mägi, Arvo Pärt, Eugen Kapp, Peeter Vähi, Boriss Parsadanjan, Heino Jürisalu, Kuldar Sink jt, samuti gruusia helilooja Omar Mindorašvili.

Tegevus pedagooginaRedigeeri

Samuel Saulus oli 1976–90 Tallinna Riiklikus Konservatooriumis flöödiõppejõud, aastast 1984 dotsent ja puhkpillikateedri juhataja. Tema õpilasteks olid Natalia Kostrõkina, Urve Sepp, Aago Rääts, Siiri Pechter, Aive Kaljurand (sünd. Värk), Helge Oserov (sünd. Paara), Peeter Malkov, Jüri Hargel, Mihkel Peäske jt. 1979. aastal juhendas ta flötistide suvekursusi Tamperes.

TunnustusedRedigeeri

  • III preemia üleliidulisel puhkpillimängijate võistlusel, 1957, Moskva
  • I preemia III vabariiklikul interpreetide konkursil (puhkpillidele), 1970, Tallinn

IsiklikkuRedigeeri

Samuel Sauluse isa August Saulus (1894–1987) oli Eesti Metodisti Kiriku pastor, abikaasa Lille Randma (1941) on pianist ja kontsertmeister, tütar Saskia-Saale Saulus on disainer.

SalvestisedRedigeeri

  • LP ENSV Riikliku Filharmoonia puhkpillikvintett. Melodija, 1969
  • LP Samuel Saulus ja Vaike Vahi. Melodija, 1970
  • LP Heino Jürisalu. Melodija, 1973
  • LP Puhkpillikvintett. Melodija, 1974
  • LP J. Tamme nim. puhkpillikvintett. Melodija, 1977
  • LP Ester Mägi. Bukoolika. Melodija, 1988
  • LP Kuldar Sink. Canción de jinete. Melodija, 1989
  • LP Samuel Saulus. Melodija, 1990
  • CD Samuel Saulus. Koostanud ja välja andnud Peeter Malkov, 2008

191 nimetust salvestisi kogupikkusega 33 tundi ja 20 minutit Eesti Rahvusringhäälingu fonoteegis.

MeediakajastusRedigeeri

  • Peeter Malkov. Meistrit meenutades. Muusikaleht, aprill 1998
  • William Dyer. Samuel Saulus 1–4. Huilisti 3/2008, 2/2009, 1/2010

KirjandusRedigeeri

  • Eesti muusika biograafiline leksikon. 2. köide: N–Y. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus, 2008, lk 265–266