Arvo Pärt

Eesti helilooja
Arvo Pärt 2008. aastal. Foto: Kaupo Kikkas
Arvo Pärt 2008. aastal

Arvo Pärt (sündinud 11. septembril 1935 Paides) on eesti helilooja, kes loob klassikalist ja vaimulikku muusikat. Ta on tuntud eelkõige isikupärase minimalistliku kompositsioonitehnika, nn tintinnabuli-stiili poolest, mille ta lõi 1976. aastal ja milles ta jätkuvalt komponeerib.

Arvo Pärt oli 2012–2018 klassikalise muusika andmebaasi Bachtrack andmetel maailma kõige enam mängitud elav helilooja. Aastal 2019 oli ta Ameerika helilooja John Williamsi järel teine maailma kõige enam mängitud elav helilooja.[1]

Ta oli õppeaastal 2013/2014 Tartu Ülikooli vabade kunstide professor.[2]

Päritolu, haridus ja elukäikRedigeeri

 
Arvo Pärt ja Nora Pärt Eesti riikliku iseseisvuse taastamise aastapäeva vastuvõtul augustis 2012

Arvo Pärt sündis Paides August Pärdi (18991972) ja tema abikaasa Linda-Annette (sündinud Mäll; 19071991) ainsa lapsena. Pärdi vanemad lahutasid oma abielu tema varases lapsepõlves. Peatselt pärast lahutust, 1938. aastal kolis Arvo Pärdi ema koos pojaga Rakverre, kus möödusid tulevase helilooja kooliaastad. Seal abiellus ema uuesti ja Arvo Pärdi kasuisaks sai nende majaomaniku poeg Maximilian Kuhlberg (19121976). Helilooja on meenutanud, et Rakveres üles kasvades oli tal palju kasu oma kasuisa venna, pianist Aksel Heinrich Kuhlbergi (19101934) muusikaraamatukogust.[3][4]

Seitsmeaastaselt hakkas Pärt harjutama klaverimängu kodusel tiibklaveril Sankt Peterburg. Formaalseid muusikaõpinguid alustas ta pärast Teist maailmasõda Rakvere lastemuusikakoolis Ille Martini klaveriklassis, peaaegu kohe sündisid ka esimesed katsetused heliloomingu vallas. Lisaks klaverile õppis ta muusikakoolis oboed, flööti ja löökpille ning mängis neid kooli orkestris.[5] Muusikakooli lõpetas ta 1953. aastal. Üldhariduse sai Pärt Rakvere Linna I Algkoolis, seejärel õppis aastatel 19501954 Rakvere I Keskkoolis.[6]

Pärast keskkooli lõpetamist kolis Arvo Pärt 1954. aastal Tallinna, et jätkata muusikaõpinguid Tallinna Muusikakoolis Veljo Tormise juhendamisel, kuid samal aastal kutsuti kohustuslikku sõjaväeteenistusse. Sealt vabastati ta ennetähtaegselt neeruprobleemide tõttu.[7][8] 1957. aastal astus ta Tallinna Riiklikusse Konservatooriumisse, kus ta õppis Heino Elleri kompositsiooniklassis. Ellerit on Pärt hilisemas elus pidanud oma tähtsaimaks õpetajaks. Just Elleri kaudu, kellel oli võimaluste tõttu Lääne-Euroopas reisida hea ülevaade uuemast lääne muusikast ja juurdepääs läänes välja antud muusikaalastele teostele, tutvus Pärt lähemalt dodekafooniaga, mis mõjutas teda tugevalt varasel loomeperioodil.[9] On öeldud, et õpingute ajal konservatooriumis paistis, et Pärt "raputab noote varrukast".[10]

Konservatooriumis õppimise kõrval alustas Pärt 1958. aastal tööd Eesti Raadio helirežissöörina. See võimaldas tal töötada paindliku töögraafiku alusel, kuulata teistest sotsialistlikest riikidest saadud muusikat, mida avalikkuses sageli esitada ei lubatud, ja luua tihedaid loomingulisi kontakte teiste noorema põlvkonna heliloojatega, kes sel ajal samuti Eesti Raadios helirežissöörina töötasid (Eino Tamberg, Heino Jürisalu, Jaan Koha, Jaan Rääts, Lepo Sumera). Raadios töötas ta 1967. aastani.[11]

Pärt lõpetas konservatooriumi 1963. aastal ning selleks ajaks võis teda pidada kogenud ja küpseks heliloojaks, kelle loomingus leidus ka filmi- ja teatrimuusikat. 1968. aastal langes Pärt sügavasse loomingulisse kriisi, mis kestis kaheksa aastat ja mis lõpetas tema varase loomeperioodi. Kriisiaastatel süvenes ta keskaja ja renessanssmuusika uurimisse. Umbes samal ajal pöördus ta õigeusku ja liitus 1972. aastal õigeusu kirikuga. Ta ristiti nimega Arefa[12]. Uuesti 1976. aastal heliteostega avalikkuse ette ilmudes oli ta välja töötanud uue isikupärase muusikastiili, nn tintinnabuli-stiili, ja tema uus looming oli kantud väga tugevatest, isiklikult läbi tunnetatud religioossetest motiividest.[13]

Tema uue muusika populaarsus lääneriikides tõi kaasa Pärdi tagakiusamise Nõukogude Liidus. Sügisel 1979 soovitasid partei esindajad tal vabatahtlikult riigist lahkuda. Jaanuaris 1980 emigreerus Pärt koos perekonnaga Nõukogude Liidust ja asus elama Austria pealinna Viini. Seal sai alguse tema koostöö muusikakirjastusega Universal Edition, mis on tänaseni tema loomingu kirjastaja. Nimetatud koostöö võimaldas Pärdil ja tema perekonnal saada ka Austria kodakondsuse.[14]

Poolteist aastat hiljem, 1981. aastal sai Arvo Pärt Saksa Liitvabariigi akadeemilise välisvahetusorganisatsiooni DAAD stipendiumi ja asus elama Lääne-Berliini, mis jäi tema koduks suuremaks osaks emigratsiooniaastatest. Seejuures säilitas ta Austria kodakondsuse.[15] 1984. aastal sai alguse Arvo Pärdi tänaseni kestev koostöö plaadifirma ECM Records asutaja, produtsent Manfred Eicheriga. Samal aastal ilmus ECMi egiidi all Pärdi autoriplaat „Tabula rasa”, mille edu tõi tema loomingule kuulajaid üle terve maailma. Pärdi muusika jõudis kiiresti nimekate orkestrite ja ansamblite repertuaari ning sealt edasi paljudele heliplaatidele.[16]

Aastatel 20072010 kolis Arvo Pärt järkjärguliselt tagasi kodumaale Eestisse, kus ta oli eelnenud aastate jooksul üha enam aega veetnud.

Aastatel 19591979 ja taas 2005. aastast on Arvo Pärt olnud Eesti Heliloojate Liidu liige.

LoomingRedigeeri

Arvo Pärdi loomingus saab eristada mitut perioodi.

Loometeed alustas Pärt nõukogude avangardi ühe radikaalseima esindajana. Neoklassitsistlikele teostele (kaks sonatiini ja partiita klaverile 1958) järgnesid katsetused dodekafoonia, helimassiivide komponeerimise, aleatoorika, kollaažitehnika vallas ("Nekroloog" 1960, "Perpetuum mobile" 1963, 2. sümfoonia 1966).

Pärast kollaažiteost "Credo" (1968) jõudis Pärt loomingulisse ummikseisu. Pärdi biograaf Paul Hillier ütleb: "... ta oli jõudnud täieliku meeleheite seisundisse, milles helilooming tundus kõige mõttetuma tegevusena, ning tal puudus muusikaline usk ja tahtejõud üheainsagi noodi kirjapanemiseks."[17] Kõik varasemad kompositsioonitehnikad olid tema jaoks end ammendanud. Järgmise kaheksa aasta jooksul (1968–1976), mil valmis vaid stilistilisi muutusi kajastav 3. sümfoonia (1971), otsis Pärt "oma häält". Need otsingud viisid ta loomingulisse kriisi, millel oli nii muusikaline kui ka vaimne iseloom. Pärt hakkas süüvima varajasse muusikasse, jõudes välja lääne muusika juurteni. Ta uuris Gregoriuse laulu ja polüfoonia tekkimist renessansiajal.

1976. aastal valmis pika vaikuseperioodi järel klaveriminiatuur, mis sai pealkirjaks "Für Alina" ("Aliinale"). Selle palaga oli Pärt leidnud oma helikeele ning jõudnud isikupärase kompositsioonitehnikani, mille ta nimetas tintinnabuliks (ld tintinnabulum 'kelluke'). Järgmise paari aasta jooksul valmis heliloojal 18 teost, millest tuntumad on „Cantus Benjamin Britteni mälestuseks” (1977), „Fratres” (1977), „Tabula rasa” (1977), "Spiegel im Spiegel" ("Peegel peeglis", 1978).

Tintinnabuli-stiilRedigeeri

  Pikemalt artiklis Tintinnabuli

Tintinnabuli on Pärdi loodud eriomane muusikastiil ja kompositsioonitehnika, mis sulandab kaks ühehäälset strukturaalset liini ehk meloodia- ja kolmkõla-hääle üheks orgaaniliseks tervikuks. Selle tulemusel on muusikas läbivalt kuuldav või tajutav üks põhikolmkõla. Lisaks kasutab helilooja vaikust ja järelkaja muusikaliste elementidena. Sündiva kõlaterviku eripärane ülemhelirikkus meenutabki kellaheli.

Samas on tintinnabuli ka muusikaliste vahenditega väljendatav eluhoiak, kus valitsevad tasakaal, taktitunne ja püüd olemuslike väärtuste poole. Tintinnabuli-stiili kompositsioonitehnilised vahendid on aastate vältel eri suundades laienenud, muutunud pole aga põhiline esteetika ja vaimne hoiak. Enamik Pärdi pärast 1980. aastat valminud teoseid on kirjutatud vokaal- või vokaal-instrumentaalkoosseisudele, sageli vaimulikele tekstidele nii ladina, saksa, vene, kirikuslaavi, hispaania, itaalia kui ka inglise keeles ("Te Deum", 1985/92; "Miserere", 1989/92; "Magnificat", 1989; "Litany", 1994/96). Pärt on loonud heliteoseid kokku ligikaudu 115 eri nimetust, nende seas ka mitu suurvormi ("Passio", 1982; "Kanon Pokajanen", 1997; 4. sümfoonia "Los Angeles", 2008).

Arvo Pärt ise on öelnud, et tema muusikat võib võrrelda valgusega, milles sisalduvad kõik värvid; ainult prisma võib neid värve üksteisest eraldada ja nähtavaks teha; selleks prismaks võiks olla kuulaja vaim:

Ich könnte meine Musik mit weißem Licht vergleichen, in dem alle Farben enthalten sind. Nur ein Prisma kann diese Farben voneinander trennen und sichtbar machen; dieses Prisma könnte der Geist des Zuhörers sein.[18]

Arvo Pärdi muusika kasutamineRedigeeri

Pärdi teosed ei kõla mitte ainult kontserdisaalis, vaid neid on kasutatud ka rohkem kui sajas eri žanris linateoses, arvukates tantsu- ja teatrilavastustes ning teistes multimeediatekstides.

Ehkki tee filmi on leidnud rohkem kui 20 Pärdi teost, on filmitegijad enim armastanud tintinnabuli-palasid "Spiegel im Spiegel" (1978), "Für Alina" (1976), "Fratres" (1977) ja "Cantus Benjamin Britteni mälestuseks" (1977). On leitud, et need teoseid kasutatakse süžeesituatsioonides, kus tegemist on peategelas(t)e vaimse või emotsionaalse kriisiga, milles satuvad kahtluse alla inimeseks olemise põhiväärtused. Neis situatsioonides lisab Pärdi muusika sündmustikule omamoodi transtsendentse mõõtme, avab teistsuguse vaatepunkti.[19]

2013. aasta veebruari lõpus pühendati Belgias Antwerpenis Arvo Pärdile muusikafestival "Pärt in primetime". Programmis olid Arvo Pärdi tuntumad teosed, mida esitasid Belgia kammeransamblid, Eesti Filharmoonia Kammerkoor ja 27 last.[20]

2010 ilmus album "The Very Best of Arvo Pärt".[21] Helilooja ise hindab oma muusika plaadistustest kõige kõrgemalt saksa muusikaprodutsendi Manfred Eicheri ja tema firma ECM Records välja antud heliplaate. Just nendel plaatidel on talletatud enamiku Arvo Pärdi teoste esmasalvestused.[22]

TeoseidRedigeeri

TunnustusedRedigeeri

 
Arvo Pärt 2011. aastal

Teoste tunnustamineRedigeeri

Mälestuse jäädvustamineRedigeeri

 
“Paesümfoonia”, paekiviskulptuur Muusikaaias Paides. Skulptor Riho Kuld, 1999.
 
Arvo Pärdile pühendatud skulptuur Rakveres. Lapsepõlves käis helilooja Turu platsil telefoniposti otsas asuvast valjuhääldist raadiosaateid ja muusikat kuulamas. Skulptorid Aivar Simson ja Paul Mänd, 2010.

Arvo Pärdi loomingu ja vaimse pärandi säilitamisega tegeleb Arvo Pärdi Keskus Laulasmaal. Keskuse rajas 2010. aastal helilooja perekond ja selle uuele pani 19. juunil 2017 helilooja ise nurgakivi.[36] Hoone pidulik avamistseremoonia toimus helilooja osalusel 13. oktoobril 2018, külastajatele on keskus olnud avatud alates 17. oktoobrist 2018.[37]

Asteroid number 4087 on nimetatud helilooja Arvo Pärdi järgi "4087 Part".

Rakvere Kolmainu kiriku kellatornis mängib kariljon Arvo Pärdi spetsiaalselt Rakvere Kolmainu kiriku keskpäevase kellamängu jaoks kirjutatud umbes minutipikkust teost.[38]

Vaata kaRedigeeri

IsiklikkuRedigeeri

Arvo Pärdil on kaks tütart ja kaks poega.[39] Tema noorem poeg on muusikaprodutsent Michael Pärt. Arvo Pärdi vanem poeg on lendur Immanuel Pärt, kelle abikaasa on aja- ja kultuuriloolane Irina Paert.

ViitedRedigeeri

  1. Tambur, Silver. Arvo Pärt was the world’s second most performed living composer in 2019. Estonian World, 7. jaanuar 2020.
  2. Tartu Ülikooli vabade kunstide professuur.
  3. Restagno, Enzo (koostaja). Arvo Pärt peeglis: vestlused, esseed ja artiklid. Tallinn, Eesti Entsüklopeediakirjastus, 2005, lk 19–20.
  4. Arvo Pärdi genealoogiline profiil Geni (vaadatud 21.06.2017)
  5. Restagno, 2005, lk 20–24.
  6. Linna tunnustusavaldused Rakvere ametlik veebileht, 10.04.2017 (vaadatud 21.06.2017)
  7. Restagno, 2005, lk 27.
  8. Arvo Pärdi biograafia Arvo Pärdi Keskus (vaadatud 21.12.2017)
  9. Restagno, 2005, lk 27–33.
  10. Avo Hirvesoo sõnad, tsiteeritud raamatus: Paul Hillier, "Arvo Pärt" (Oxford Studies of Composers), Oxford, New York: Oxford University Press, 1997, lk 27.
  11. Restagno, 2005, lk 41–42.
  12. http://www.sinergia-lib.ru/index.php?page=arvo_part
  13. Restagno, 2005, lk 49–55.
  14. Restagno, 2005, lk 71–76.
  15. Restagno, 2005, lk 76.
  16. Arvo Pärdi elulugu. Arvo Pärdi Keskus.
  17. Paul Hillier, "Arvo Pärt" (Oxford Studies of Composers), Oxford, New York: Oxford University Press, 1997, lk 64
  18. Arvo Pärdi sõnad 1999. aasta CD "Alina" (ECM New Series 1591) bukletis
  19. http://www.arvopart.ee/muusika-filmides
  20. Belgias pühendati muusikafestival Arvo Pärdile, ERR, 25. veebruar 2013
  21. https://www.lasering.ee/the-best-of-arvo-part-cd.html (vaadatud 21.03.2019)
  22. Manfred Eicher sai EMTA audoktoriks Arvo Pärdi Keskus, 6.06.2016.
  23. Teenetemärkide kavaleride andmekogu – 920
  24. Teenetemärkide kavaleride andmekogu – 1120
  25. Uudised.err.ee: Helilooja Arvo Pärt pälvis Austria aumärgi
  26. Belgias austatakse homme Arvo Pärti
  27. Britid tunnustasid Pärti aasta helilooja auhinnaga, Postimees.ee, 13.05.2011
  28. Arvo Pärt saab Prantsusmaa Auleegioni ordeni, Kultuuriministeeriumi pressiteade, 31.10.2011
  29. Eesti Teaduste Akadeemia: valiti uued akadeemikud
  30. Paavst Benedictus XVI nimetas Arvo Pärdi oma kultuurinõukogu liikmeks
  31. Arvo Pärt pälvis Saksa muusikaautorite auhinna. ERR Kultuur, 14. märts 2019.
  32. Par Atzinības krusta piešķiršanu. Ordeņu kapitula paziņojums Nr.7, Rīgā 2019.gada 8.aprīlī. Latvijas Vēstnesis, 10. aprill 2019, nr 72 (6411), oficiālās publikācijas Nr.: 2019/72.8.
  33. "Kes? Mis? Kus?" 2008, lk 355
  34. Urmas Jaagant, Pärdi sümfoonia kandideerib Grammyle, Eesti Päevaleht, 7. veebruar 2011
  35. Parima kooriesituse Grammy võitis dirigent Tõnu Kaljuste. Postimees, 27. jaanuar 2014.
  36. Arvo Pärdi Keskuse uus hoone sai nurgakivi Arvo Pärdi Keskus, 19.06.2017 (vaadatud 20.06.2017)
  37. Arvo Pärdi Keskuse veebileht
  38. Ehrlich, Kristi. Arvo Pärt kuulas Rakvere kellamängu üle. Virumaa Teataja, 4. november 2014.
  39. Jürgen, Madis. Kuidas Arvo Pärt viiuliga sulgpalli mängis. 'Eesti Ekspress, 6. september 2017.

KirjandusRedigeeri

VälislingidRedigeeri

Meediakajastus