Roman Haavamägi
Artikkel vajab vormindamist vastavalt Vikipeedia vormistusreeglitele. (Märts 2023) |
Roman Haavamägi (1937. aastani Roman Gottfried Espenberg; 15. veebruar 1891 Tallinn – 3. jaanuar 1964 Haapsalu) oli eesti skulptor, maalikunstnik ja graafik.
| Roman Haavamägi | |
|---|---|
| Sünninimi | Roman Gottfried Espenberg |
| Sündinud |
15. veebruar 1891 Tallinn |
| Surnud |
3. jaanuar 1964 Haapsalu |
| Rahvus | eestlane |
| Haridus | Tallinna Kunsttööstuskool, Nikolai Triigi ateljeekool |
| Tegevusala | skulptor, maalikunstnik ja graafik |
Elukäik
muudaTa sündis Tallinna kingsepa neljalapselises peres ning õppis Martin Lutheri nimelises lastekodukoolis ja Tallinna Nikolai kihelkonnakoolis.[1] 1902. aastal kolis pere Paldiskisse, kus poiss jätkas õpinguid sealses õigeusu kihelkonnakoolis. 12-aastaselt alustas ta iseseisvat elu, töötades Tallinnas kaupmehe juures.[2] Unistades kunsti alal edasi õppida, tegi ta omal käel katsetusi joonistamise, maalimise ja savivoolimisega. 1912. aastast pääses ta Tallinna Eesti Kunstiseltsi joonistuskursustele, mis nimetati 1914. aastal Tallinna Kunsttööstuskooliks. Haavamägi õppis seal ja Nikolai Triigi ateljeekoolis kuni 1917. aastani, [3] mil mobiliseeriti sõjaväkke. Haavamägi paistis koolis silma andeka õpilasena.
Juba 1916. aastal sai temast Eesti Kunstiseltsi liige ja 1917. aastal kunstirühmituse Vikerla liige. Aastatel 1918–1921 töötas ta Paldiski reaalgümnaasiumis joonistusõpetajana.
1920. aastal asus Haavamägi elama Haapsallu, kus esmalt töötas Läänemaa ühisgümnaasiumis joonistus- ja kunstiajaloo õpetajana ning seejärel vabakutselise kunstnikuna.
1921. aastast sai Haavamäest üks Haapsalu kultuurielu mõjutajaid. Ta osales Haapsalu Kaunistamise Seltsi töös ning sel moel tekkis võimalusi esimesteks skulptuurialasteks katsetusteks.[2] Järgneval kahel aastakümnel tunnetas kunstnik üha enam Haapsalu linna olemust, selle looduse dikteeritud arengusuunda kuurortlinnana ning andis oma suure panuse Haapsalu muutmiseks kauniks, skulptuuriderohkeks linnaks.[2]
Elu lõpul võitles ta aktiivse linnakodanikuna linna heakorra eest.
Roman Haavamägi oli 1917. aastal üks kunstiühingu Vikerla asutajaid. 1922. aastast kuulus ta Eesti Kujutavate Kunstnikkude Keskühingusse, 1926. aastast Eesti Kunstnikkude Rühma ning oli 1946. aastast Kunstnike Liidu liige.
Roman Haavamägi suri 3. jaanuaril 1964 ning maeti Haapsalu Metsakalmistule.[1]
Isiklikku
muuda1920. aastal abiellus kunstnik Elfriede-Margarethe Kingo-Espenbergiga ning neil sündis tütar Ivi. 1932. aastal surid kunstniku vastsündinud laps ja abikaasa. Nende mälestuse jäädvustamiseks lõi kunstnik hauamonumendi, mis asub Haapsalu vanal kalmistul.[4] 1934. aastal abiellus ta Alma Hundiga. Roman Haavamäe lapselaps on kujunduskunstnik Margus Haavamägi.
Looming
muudaHaavamäe kunstnikutee algas maalijana. 1920. aastate alguses illustreeris ta laste- ja noorsooajakirju Laste Rõõm ja Vikerkaar.[1] 1923. aasta jõuludeks koostas Haavamägi esimese reproduktsioonide albumi Eestis. "Väike mapp" I ja II sisaldasid 20 Eesti kunstnike reproduktsiooni.[4] Album oli trükitud J. ja A. Paalmanni trükikojas, klišeed valmistas Eduard Talvik ning nahkköites luksusväljaande kaaned olid tehtud Eduard Taska ateljees Tallinnas.[4]
1923. aastal hakkas ta viljelema skulptuuri, millest sai tema tõeline kutsumus. Vabaplastilisi teoseid on Haavamägi loonud siiski suhteliselt vähe. Enamiku neist moodustavad art déco stiilis stiliseeritud ja rangevormilised pead lastest.[1] Samal ajal katsetas ta ka keraamikaga. Art déco innustas noort skulptorit looma pargiskulptuure ja mitmesuguseid dekoratiivseid vorme linnakeskkonna kaunistamiseks. Esimesed tööd valmisid Haapsalu Kaunistamise Seltsi tellimusel. Nendeks olid valgest marmorist F. J. Wiedemanni sünnimaja mälestustahvel ning kaks värvitud puuskulptuuri Aafrika randa ("Jääkaru" ja "Merilõvi").[4] Haavamägi oli Haapsalu Kaunistamise Seltsi juhatuse liige kogu ühingu eksisteerimise aja (1921–1940) ning temast kujunes sisuliselt linna kunstnik.[1]
Haapsalu sai tema käe all rikkamaks dekoratiivsete postamentide, lillealustena kasutatavate lapsekujude, ornamentidega barjääripostide ning kahe rannalt merre viiva trepistiku võrra. Eriti tuleks esile tõsta 1924–1925 kujundatud viie bareljeefiga päikesekella, mille iga tahk sümboliseeris inimelu eri etappe. Kell valmis ungru dolomiidist ning motiivide idee oli kunstnik saanud tsaariajal De la Gardie lossis olnud kivivaasilt, mis 1917. aasta revolutsiooni käigus lõhuti ning mille tükid pärast mitmel pool vedelesid.[4] Päikesekell hävis 1945. aastal, 1960. aastal skulptor taastas selle.[4] Randa valmistas ta puust polükroomsed päkapikud, marabu, krokodilli jt loomi, mis olid eriti populaarsed laste seas.
_Abraham_Hunnius.JPG)
1927–1928 valmis C. A. Hunniuse büst ja järgmisel aastal Rudolf Tobiase büst.[4] 1930. aastal paigutati algselt Kuursaali viidud Hunniuse büst linna mudaravila õuele.[4] 1946 viidi see tagasi rannale.[4]
1935 valmisid "Tulekandjad" Jahtklubi esisele.[4] Tegu oli kahe laternaid hoidva naisfiguuriga. Tõenäoliselt poseeris nende tarbeks Alma Haavamägi, kunstniku teine abikaasa.[4] 1936 sai valmis Johan Laidoneri büst, mis kingiti Eesti Punase Risti Johan Laidoneri nimelise Haapsalu sanatooriumi avamise puhul raviasutusele Vana-Sadama tänaval.[4]
1938 asutas kunstnik dekoratiivkunstiateljee Saare Marmor, mille peamiseks tegevuseks sai hauamonumentide valmistamine. [2]
1939. aastal valmis ausammas Haapsalu Kaunistamise Seltsi asutajaliikmele Ernst Ennole. Omapäraseim Haavamäe loomingus ja eesti monumentaalkunstis üldse on aga 1940. aasta septembris valminud nn Tšaikovski pink. Tegu on Pjotr Tšaikovski portreereljeefiga mälestuspingiga, mis on paigutatud kohale, kus helilooja Haapsalus sageli istus ja päikeseloojangut jälgis. Pingil on kujutatud viisikatket eesti rahvalaulust "Kallis Mari", mis jõudis Tšaikovski 6. sümfooniasse.
Haavamägi on teostanud ka kolm Vabadussõja mälestussammast: 1930 Lääne-Nigulasse, 1933 Viljandi kalmistule ja 1940 Petserisse (viimane jäi avamata).[1] Temalt pärines ka üks Eesti sõjaeelsete aastate suuremaid mälestusmärke – kapten Anton Irve kahekordses elusuuruses pronksskulptuur Viljandis.[1]
Nõukogude ajal kujundas Haavamägi sotsialistliku töö eesrindlaste autahvleid, kaupluste vaateaknaid, sööklamenüüsid, joonistades Lenini, Stalini jt portreesid.[4] Elu viimastel kümnenditel valmistas kunstnik sõjaveteranide ja tööeesrindlaste büste ning renoveeris vahepeal lõhutud taieseid.
1981. aastal avati Haapsalus kunstniku viimases elupaigas, majas Koidula 4, tema majamuuseum, mis suleti 1990. aastatel.
Viited
muuda- ↑ 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 1,5 1,6 1,7 Anu Allikvee, saatetekst näitusele Ristuvad paralleelid, Adamson-Ericu muuseumis, 1994
- ↑ 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 "Roman Haavamägi". Originaali arhiivikoopia seisuga 6. juuli 2017. Vaadatud 24. oktoobril 2012.
- ↑ 3,0 3,1 Eesti kunstnike ja arhitektide biograafiline leksikon, Tallinn, 1996
- ↑ 4,00 4,01 4,02 4,03 4,04 4,05 4,06 4,07 4,08 4,09 4,10 4,11 4,12 4,13 "Talis Vare, Haapsalu kunstnik Roman Haavamägi-Espenberg". Originaali arhiivikoopia seisuga 7. märts 2012. Vaadatud 24. oktoobril 2012.