Roheline ideoloogia

Roheline ideoloogia on poliitiline ideoloogia, mis väärtustab eelkõige keskkonnakaitset ja säästlikku majandamist. Selle aluseks on püüd tasakaalulisele ehk rohelisele elamisviisile, mis võtab aluseks ökosüsteemi protsesside (aineringete ja liikide kooselu) tasakaalu ning elurikkuse hoidmise ja saaks olla püsikestev. Roheline arusaam põhineb ökosüsteemi tasakaalu mõistmisel ja paikkonna koosluste hoiul.[1]

Tavaliselt ei paiguta rohelise ideoloogia pooldajad end otseselt ei paremale ega vasakule poole tavapärasel poliitilisel skaalal. Enamasti on rohelised siiski liidus vasakpoolsete jõududega.

Rohelise liikumise teoreetilised ideed on suhteliselt noored, pärinedes 1960. aastatest. Üks esimesi ökoloogilisele kriisile tähelepanu juhtivaid raamatuid oli Rachel Carsoni "Hääletu kevad" ("The Silent Spring", 1962). Kuni selle ajani vaatlesid poliitilised mõtlejad loodust enamasti kui lihtsalt majanduslikku ressurssi, mis on inimestele kasutada. Rohelised väidavad, et majanduse arenguga kaasnev loodusressursside talitsematu raiskamine toob kaasa hävingu, sest tänini on see toimunud mõtlematult ning hoolimatult ökoloogilise tasakaalu suhtes.

Roheline ideoloogia rajaneb ökoloogial – teadusel organismidest nende elukeskkonnas. Seistes vastu arvamusele, et inimene on looduse peremees, hoiatab ökoloogia, et inimtegevus võib looduslikku tasakaalu häirides hävitada ökosüsteemi, mis teeb sellesama inimtegevuse võimalikuks. Osa rohelise liikumise esindajatest on tuletanud sellest põhimõttelise vastanduse tehnoloogia ja looduse vahel; nende äärmusesindajate vaated küünivad uusludiitluseni. Samas peab osa rohelisi just nimelt nn rohelisi tehnoloogiaid oluliseks lahendusteeks, mis nende arvates võimaldab ühitada nüüdisaegse majandussüsteemi toimimise globaalse loodusliku tasakaalu säilitamisega.

Mõned rohelise ideoloogia ideed muuda

Roheline liikumine on mitmekesine ja voolud on tihti vastandlikel seisukohtadel, seepärast ei ole ka siin loetletud vaated ühised kõigile rohelistele ega isegi nende organisatsioonidele.

Euroopa roheliste neli sammast muuda

Euroopa rohelised erakonnad on oma ideoloogilise alusena määratlenud neli sammast, mida nüüdseks tunnustatakse üle ilma:

  1. ökoloogiline tarkus (vahel "ökoloogiline jätkusuutlikkus");
  2. sotsiaalne õiglus (vahel "sotsiaalne võrdsus ja majanduslik õiglus");
  3. otsedemokraatia (või konsensuslik otsuste langetamine];
  4. vägivallatus.

Nende nelja samba kaudu määratlevad paljud rohelised erakonnad ennast poliitilise liikumisena, mis toetub oma filosoofias neljale eelkäijale, nimelt rahuliikumisele, põhiõiguste liikumisele, looduskaitseliikumisele ja ametiühinguliikumisele.

Kümme põhiväärtust Ameerikas muuda

Ameerika Ühendriikide Rohelise Erakonna kümme põhiväärtust sisaldavad ja laiendavad Euroopast pärinevat nelja sammast. Põhja-Ameerikas on neid põhiväärtusi üldiselt rakendatud üle 20 aasta, mistõttu on tekkinud palju seletusi, mida need tähendavad, ning palju konkreetseid poliitikaid, mis neid rakendavad. Kümme põhiväärtust on

  1. kogukondlik majandus;
  2. detsentraliseerimine, näiteks bioregionaalse demokraatia ja jätkusuutliku põllumajanduse kaudu;
  3. ökoloogiline tarkus ehk
  4. feminism ehk tervisekindlustus eriti emadele ja lastele; siit ka tähelepanu keskkonna ja tervise seostele ja soolisele võrdõiguslikkusele võimustruktuurides; vahel nimetatakse seda kompleksi postpatriarhaalseteks väärtusteks;
  5. otsedemokraatia;
  6. vägivallatus;
  7. isiklik ja üleilmne vastutus;
  8. mitmekesisuse austamine, näiteks õiglase kaubanduse ja bioregionaalse demokraatia kaudu;
  9. sotsiaalne õiglus;
  10. jätkusuutlikkus ehk heaolu hindamine seitsme põlve lõikes, millest tuleneb omakorda taastuvenergia kasutamine ja looduskaitse.

Erakond ise seletab kümmet põhiväärtust siin.

Üleilmne roheliste harta muuda

Aasta 2001 aprillis võtsid Austraalias Canberras 800 roheliste erakondade esindajat 70 eri riigist vastu üleilmse roheliste harta.

Üleilmsele roheliste hartale alla kirjutanud erakonnad ja poliitilised liikumised tõotavad üleilmselt teha koostööd ja jääda truuks kuuele põhimõttele. Need põhimõtted on

Harta kirjeldab neid põhimõtteid ja nimetab kümme võtmevaldkonda, mis neist tulenevad. Kuus põhimõtet on tuletatud Euroopa roheliste erakondade ideoloogia neljast sambast ja Ameerika Ühendriikide Rohelise Erakonna kümnest põhiväärtusest.

Roheline ideoloogia Eestis muuda

Esimesed terviklikumad rohelise ideoloogia käsitlused Eestis pärinevad 1980. aastate algusest.[2]

Rohelisele ideoloogiale on Eestis toetunud Eesti Roheline Partei, Eesti Roheline Erakond ja Eesti Rohelised, kuid nende tegevus lõppes seoses 1998. aastal kehtestatud 1000 liikme künnisega Eesti erakondadele. Samuti oli rohelise ideoloogia elemente Rahvaliidu programmis (pooldati maa- ja looduslähedase elukorralduse hoidmist, piirkondade tasakaalustatud arengut ning loodusvarade mõõdukat kasutamist). Praegu tegutsevatest erakondadest on oma programmis rohelise ideoloogia seisukohti kõige rohkem kajastanud Erakond Eestimaa Rohelised ja Elurikkuse Erakond.

Vaata ka muuda

Viited muuda

  1. Mihkel Kunnus 2019. [https://www.sirp.ee/s1-artiklid/c9-sotsiaalia/kus-on-poliitikas-rohelised/ Kus on poliitikas rohelised? Sirp 1. nov.
  2. Roosaare, Jüri 1985. Ökoloogilisest elamisviisist. Eesti Loodus (6): 398–399; (7): 424–434.

Välislingid muuda