Bioregionalism
Bioregionalism (inglise bioregionalism) on multidistsiplinaarne jätkusuutlikule arengule sihitud lähenemisviis, mille eesmärgiks on sidusa kohaliku või piirkondliku (piiritletud bioregiooni ehk ökoregiooni) keskkonnapoliitika väljatöötamine ja rakendamine[1]. Bioregioon ei ole määratletud jäiga haldusliku piiriga (näiteks riigipiiriga), vaid pigem selgelt eristuva bioregiooni eluavalduste ja topograafiga[2]. Bioregiooni määramisel on arvestatud maapinna vorme, jõgede ja järvede valgalasid, kliimat, taimede ja loomade levikut ning kohalike elanike kogukondlikku ja kultuurilist tausta[1].
Bioregionalismi arenemine ja mõningane rakendamine algas 1980ndate lõpul ja 1990ndate alguspaigus[1].
Bioregionalistliku lähenemise põhiteesid on järgmised:
- poliitilised piirid langeksid võimalikult kokku ökoloogiliste (bioregiooni) piiridega;
- toob esile bioregiooni (ainu)omase ökoloogia;
- julgustab bioregioonis oleva toidu kasutamisest (näiteks kohalikud teraviljad, loomad jne);
- julgustab kohalike loodusressursside kasutamist;
- soodustab vastavale alale omaste taimede viljelemist.