Piri Reisi kaart

Piri Reisi kaart on 1513. aastal koostatud maakaart, mille autor oli Ottomani Impeeriumi admiral, kartograaf ja geograaf Piri Reis.

Säilinud on umbes 1/3 algsest kaardist. See kujutab suhteliselt täpselt Euroopa ja Põhja-Aafrika läänerannikut ning Brasiilia rannikut. Kujutatud on ka mitmeid Atlandi ookeani saari, sh Assoorid ja Kanaari saared. Lisaks on kujutatud ka mütoloogiline Antillia saar ja ilmselt ka Jaapan.

Kaardi ajalooline olulisus seisneb selles, et see näitab Uue Maailma avastamise ulatust umbes 1510. aasta paiku ning, et väidetavalt olla selle koostamisel kasutatud Kolumbuse kaarte, mis on tänaseks kadunud. Kasutatud on kümmet Araabia päritolu, nelja India päritolu ja ühte Kolumbuse kaarti. Hiljem sai Piri Reisi kaardist varajastele antarktikauuringutele viitavate pseudoteaduslike spekulatsioonide alus.

Kaardi avastas filoloogilise töö käigus 9. oktoobril 1929 Saksa teoloog Gustav Adolf Deissmann (1866–1937). Türgi haridusministeerium oli ta palganud kataloogima Topkapi Palee raamatukogu mitte-islami säilikuid. Deissmanni soovi peale otsida vanu kaarte ja skeeme, leidis raamatukogu direktor Halil Edhem mõned unustatud köited, mille ta Deissmannile andis. Kui Deissmann mõistis, et avastatud kaart võib olla unikaalne leid, näitas ta seda orientalist Paul Kahlele, kes tuvastas, et selle oli joonistanud Piri Reis. Avastus põhjustas rahvusvahelise sensatsiooni, kuna tegu oli ainsa tollal teadaoleva Christoph Kolumbuse maailmakaardiga ning see oli ka ainuke 16. sajandi kaart, mis kujutas Lõuna-Ameerikat Aafrika suhtes õigetel pikkuskraadidel. Geograafid olid tulutult juba sajandeid otsinud "Kolumbuse kadunud kaarti," mille ta väidetavalt Lääne-India saartel olles joonistas.

Tänapäeval asub Piri Reisi kaart Istanbulis, Topkapi Palee raamatukogus, kuid harilikult see avalikus ekspositsioonis pole.

Pseudoajalugu muuda

Esimesena tõi Piri Reisi kaardi pseudoteaduslikesse ringkondadesse amatöörarheoloog Arlington H. Mallery, kes oli suur Kolumbuse-eelsete Atlandi-üleste kontaktide hüpoteesi toetaja. Ehkki teadlased tema "avastusi" ei tunnustanud, taaselustas Charles Hapgood need oma 1966. aastal ilmunud raamatus "Iidsete merekuningate kaardid" ("Maps of the Ancient Sea Kings"), kus ta esitas teooria seniavastamata antiiktsivilisatsioonist, mis uuris läbi kogu maailma. Oma väidetes tugines ta mitmete antiiksete ja hiliskeskaegsete kaartide uuringutele. Enamgi veel – 1966. aastal kordas sarnaseid väiteid oma tuntud raamatus "Jumalate kaarikud" ("Chariots of Gods") tuntud ufoloog ja avantürist Erich von Däniken, kes sedapuhku lisas Hapgoodi suhteliselt tagasihoidlikele väidetele lausa maavälise dimensiooni ja aastal 2002 Gavin Menzies oma raamatuga "1421 – Aasta, mil Hiina avastas maailma" ("1421: The Year China Discovered the World"). Hoolimata laialdasest populaarsusest on kõik kolm raamatut teadlaste põlu all ning neis leiduvad teooriaid on korduvalt ja põhjalikult ümber lükatud.