Peeter Olt

Peeter Olt (9. oktoober 1896 Tartu – 16. november 1970 Aldershot, Rushmoor, Hampshire, Inglismaa) oli Eesti sõjaväelane (leitnant) ja lendur.

Elukäik

Esimese maailmasõja puhkedes astus 3. jaanuaril 1915 vabatahtlikuna Vene sõjaväeteenistusse ja kanti Petrogradis asunud 1. lennuroodu nimekirja. Määrati samast päevast Petrogradi Polütehnilise Instituudi juures toimunud lennunduse kursustele. Nende lõpetamise järel saadeti aviomotoristina 23. juuli 1915 teenistusse ohvitseride merelennu kooli. Sealt komandeeriti 3. novembril Bakuu ohvitseride merelennukooli. 2. juunil 1916 saadeti teenima Peipsi vesilennusalka, ilmus sinna 17. juunil, kuid juba 24. juunil komandeeriti sealt edasi Petrogradi ohvitseride merelennukooli. Seal sai ta teenida vaid kuni 11. juulini 1916 kui saadeti edasi Moskva eralennukoolide juhataja käsutusse.

17. veebruaril 1917 saadeti Olt lennuväe tagavarapataljoni – edasisaatmiseks välismaale lennukooli. Ta olevat õppinud motoristi ameti kõrvalt lendama juba Bakuu merelennukoolis, kus 1916. aasta suvel vaid 2 tundi instruktoriga lendamise järel sooritas esimese iseseisva lennu. Läbis ka Moskva eralennukoolis lenduri kursuse ning heade tagajärgede tõttu valiti välja välismaale saatmiseks. Saadeti Prantsusmaale Chartres’i lennukooli (kokku 37 Venemaa lendurist koosnenud salgas, kellest viis olevat olnud eestlased), kus 31. mail 1917 sooritas lendurieksami ning kinnitati sõjaväelenduri kutses.

Prantsusmaalt jõudis tagasi 12. augustil 1917 ning määrati 22. augustil Jevpatoria lennukooli instruktoriks. 6. oktoobril 1917 ülendati lipnikuks. 18. jaanuaril 1918 lahkus poliitilistel põhjustel lennukoolist.

Astus 4. detsembril 1918 Denikini väkke ning määrati 3. jaanuaril 1919 selle 1. lennuparki. 26. veebruaril 1919 määrati ta 2. lennusalka lenduriks. Salka jõudis ta kohale alles 25. märtsil 1919. 7. veebruaril 1920 viidi 2. lennusalga laialisaatmise puhul üle 4. lennusalka. Lendas neis salkades kokku 170 tundi. 3. novembril 1920 vabastati teenistusest Denikini väes.

19. novembril 1921 jõudis İstanbuli kaudu tagasi Eestisse ja registreeris ennast sõjaväekohuslasena. Arvati reservi. 1922. aastal siirdus Eesti Õhusõidu Aktsiaseltsi Aeronaut teenistusse. 16. septembril 1923 püstitas ta Aeronaudi lennukil viie reisijaga Eesti rekordi kõrguslennus – tõusis 4200 meetri kõrgusele. 1926. aasta märtsis sai esimese Eestis tegutsenud eestlasest lendurina täis 100 000 kilomeetrit õhus.

Pärast Aeronaudi pankrotti astus ta 25. juulil 1928 teenistusse Lennuväerügementi, määrati 5. eskadrilli ning komandeeriti 9. eskadrilli juurde. See oli Avro 504 õppelennukeid kasutanud üksus, mis teenindas õppejaoskonda lendurite väljaõppel. Ta läbis 1928. aasta sügisel eskadrillis korraldatud lendurinstruktorite kursuse, kuid ei määratud seejärel instruktoriks. Selle asemel määrati ta 23. novembril 1928 Lennubaasi kontroll-lenduri kohusetäitjaks. 2. jaanuaril 1929 vabastati ta kontroll-lenduri kohustest ning suunati Lennubaasi ülema käsutusse. Seal määrati ta 26. märtsil 1929 Lennubaasi käskudetäitjaks vanemaks tehnikuks. 2. mail 1929 määrati ta uuesti kontroll-lenduri kohusetäitjaks.

1. juulil 1930 likvideeriti Lennuväerügement ning senised üksused iseseisvusid ja korraldati ringi. Nooremleitnant Olt määrati Lennubaasi lennusalga ülema abi kohusetäitjaks. 21. jaanuaril 1931 kinnitati ta sellele kohale. 1. jaanuaril 1932 määrati ta Lennubaasi lennusalga ülema ning ühtlasi ka kontroll-lenduri kohusetäitjaks. 1. juunil 1934 Lennubaasi lennusalk likvideeriti ning Olt määrati Lennubaasi kontrolljaoskonna kontroll-lenduri kohusetäitjaks.

1934. aastal püstitas ta Eesti rekordi kõrguslennus – 7500 meetrit.

Lennuseltsi AGO loomisel lahkus ta 12. juulil 1939 Eesti lennuväest ning asus tööle lennuseltsi lendurina. Käis Saksamaal Junkers Ju 52 lendurikoolitusel ning tõi hiljem 5. oktoobril 1939 Junkersi tehastest Dessaus kohale esimese AGO Ju 52 reisilennuki ES-AGO. Lendas AGO lennukeil kuni NSV Liidu korraldatud võimuvahetuseni Eestis ja Eesti iseseisvuse likvideerimiseni. AGO natsionaliseerimise järel 26. septembril 1940 vabastati ta teenistusest.

Suvel 1941 mobiliseeriti ta reservohvitserina Punaarmeesse ning saadeti hiljem 109. tööpataljoni Sverdlovski oblastis. Seal õnnestus tal koos Mihail Kristiani, Endel Susi ja Ants Liblikmaaga poolakaid teeseldes astuda kindral Władysław Andersi mobiliseeritavasse Poola väkke ja pääseda koos Poola lenduritega 1942. aastal Ühendkuningriiki. Kuna ta oli tegevteenistuseks liiga vana, siis lendas ta üksuses, mis toimetas lennukeid tehastest sõjaväe lennuväljadele.

Pärast sõda elas ta Inglismaal ja töötas seal kaubalaevadel radistina, hiljem Londonis trükikojas spetsialistina.

Auastmed

• Nooremallohvitser – 1916
• Lipnik – 1917
• Nooremleitnant – 1928
• Leitnant – 1936

Kirjandus

• "Mees sealtpoolt pilve". Vaba Maa nr 52, 1. märts 1935. Lk 2
• Toivo Kitvel, Toomas Türk, Arvo Lennart Vercamer (koostajad). "Põhjakotkad. Eesti lendurid ja lendurvaatlejad tsaariajast kuni 1940. aastani". Tallinn 2011

Välislingid

• Eesti ohvitserid 1918-1940
• GENi