Ava peamenüü

Paul Mirerekano (1920ndate algus Kavumu küngas (praegu Muramvya provints) – 25. oktoober[1] 1965) oli hutu päritolu Burundi poliitik UPRONA parteist.

Ta õppis kuus aastat Butare koolis Groupe Scolaire d'Astrida ning sai 1945 põllumajandusassistendi (agronoomi) eriala. Ta määrati tööle Bujumburasse. Ta töötas Belgia agronoomi alluvana ning osales puude istutamisel linna tänavate äärde ning avalike aedade hooldamisel. Tema töökoht asus katsebotaanikaaias, mille kohal praegu asub Regina Mundi katedraal ja selle ümbrus. Seal oli igasuguseid troopilisi viljapuid, mida sealt edasi sisemaale viidi. Tüli eest oma ülemuse, Belgia agronoomina määrati ta tööle Rwandasse. Mirerekano pidas seda karistust ebaõiglaseks ja otsustas riigiteenistusest lahkuda. Ta oli esimene kohalik ametnik, kes niimoodi käitus; riigiteenistus oli prestiižne ja tasuv.

Hiljem algatas ta Muramvya provintsis Bugarama vallass oma kodukoha lähedal köögiviljakasvatuse ning aitas seal organiseerida väga edukad põllumajanduskooperatiivid ning sai seal hutude seas väga populaarseks. Nende saadusi hakati kohe kasutama peentes restoranides ja Bujumbura turul ostsid neid põhiliselt eurooplased. Mirerekano teenis rohkem kui riigiteenistuses ning sai peagi jõukaks: näiteks ostis ta auto. Hiljem rajas ta samasuguse kooperatiivi Bujumburasse ja tema sissetulekud kahekordistusid.

1950ndatel nõudis Mirerekano vaeste põlluharijate olukorra parandamist. Kuningas Baudouin I külastas oma asumaadevisiidi käigus 1955 ka köögiviljakasvatuskooperatiivi Bugarama vallas. Mirerekano kirjeldas talle talupoegade viletsust ja nõudis koloniaalrežiimi reformi. Kuningas kinkis talle kaks traktorit, millest ühe kohalikud võimud kõrvaldasid.

Aastal 1957 sai ta UNARU (Ruanda-Urundi Rahvusliku Liidu) esimeheks. See nimetati tema veenmisel ümber UPRONAks. Kavumus leppis ta prints Louis Rwagasorega kokku partei tegevuskavas.

Kindralresident Jean-Paul Harroy kavatses saata Mirerekano jalust ära tööle Rwandasse Ruhengerisse ning seejärel Rwagasore arreteerida. Rwagasore abiga õnnestus Mirerekanol Rwandasse saatmist vältida. Harroy kutsus Mirerekano oma kabinetti ning püüdis teda veenda poliitilisest võitlusest loobuma. Kui ta keeldus, siis blokeeriti järgmisel päeval tema pangaarved. Hiljem taheti teda arreteerida, kuid ta pääses Rwagasore abiga.

Võimaliku atentaadi või arreteerimise vältimiseks saatis Rwagasore Mirerekano 1959 Kongosse UPRONA esindajaks. Juunis 1960 osales ikka veel eksiilis viibiv Mirerekano koos Rwagasorega UPRONA esindajana Kongo iseseisvuspidustustel Léopoldville'is.[2] Nad rääkisid pikalt Patrice Lumumbaga. Pärast viimase mõrvamist põgenes ta Tanganyikasse.[3]

UPRONA-t finantseeris algul Mirerekano ise, hiljem Julius Nyerere ja üks Dar es Salaami ärimees. Partei avaliku väljakuulutamise ajal seisis Mirerekano Rwagasore kõrval Régina Mundi katedraali ees. Rwagasore nimetas teda alati "minu sõber Paul".

Jaanuaris 1961 andis Mirererekano välja brošüüri "Mbwire gito canje, gito c'uwundi cumwireho" ("Nõuanded minu rumalpeale, millest kellegi teise rumalpeal võib kasu olla"). Seal ütleb ta muu hulgas "et väikesed inimesed oleksid kaitstud, et neid koheldaks ausalt". Sellest raamatust sai UPRONA "piibel". Muu hulgas rõhutati seal kuninga tähtsust.

Mirerekano oli UPRONA ajutine esimees. Järgmisel päeval pärast UPRONA võitu kutsus Rwagasore Mirerekano kodumaale tagasi. Tema tagasituleku korraldati vastuvõtt. Rwagasore ütles sellel, et tahab, et Mirerekano pühenduks täielikult parteile UPRONA esimehena.

Pärast Louis Rwagasore mõrvamist oodati, et tema saab peaministriks, sest ta oli UPRONA-s positsiooni poolest teine mees. Hutudel jäi mulje, et kuningas Mwambutsa IV eelistas André Muhirwat sellepärast, et viimane oli tutsi. Boniface Kirarangaya väitel otsustasid uus peaminister Muhirwa ja siseminister Jean Ntiruhwama, et parteid ei saa usaldada hutu kätte. Julius Nyerere nägi selles tagantjärele etnostevahelist tasakaalu rikkumise algust.

Pärast Louis Rwagasore surma rivaalitses Mirerekano partei juhi koha pärast André Muhirwaga. Mirerekanol oli tüüpilise hutu välimus. "Tema naiivne uhkus oma vooruste üle ja lihtsad maneerid olid teravas kontrastis tema oponendi liialdatult lihvitud ja keerulise käitumisega. (...) Talle jäi eluks ajaks turske hutu talupoja välimus, mida tema järgijad hakkasid austama ja hindama, mis aga kutsus Muhirwa klassi meestel esile ainult sarkasmi."[4] Léonce Ndarubagiye iseloomustab teda nii: "Õiglase ja loomult hea inimesena oli tal terav ligimesearmastuse tunne. Ta oli ka ettevõtlik inimene, asjatundlik agronoom, rahvamees, kelle ümber koguneti kõikjal, kus ta käis."[5]

Augustis 1962 otsustati, et peaminister Muhirwa, kes oli olnud partei aseesimees, saab ise ajutiseks esimeheks ning Mirerekano jääb laekuriks. Mirerekano eestvõttel kutsuti 15. augustil[6] või 26. augustil 1962 Bujumburas Prints Louis Rwagasore staadionil kokku UPRONA võitlejate umbes 2000 osavõtjaga kokkutulek, millel Mirerekano kritiseeris teravalt Muhirwa valitsust, süüdistades peaministrit tutside eelistamises ja onupojapoliitikas ning esitas olukorda Rwagasore unistuse reetmisena. Ta kritiseeris Muhirwa ja kõrgete ametikandjate prestiižikulutusi, suuri kulutusi välissaatkondadele ning rahvamajanduse kindlustamise programmi puudumist ning peaaegu nõudis uusi valimisi[6]. Et kuulajad muutusid rahutuks, käskis kaitseminister Zenon Nicayenzi saata staadionile mõned sandarmide salgad, et nad arreteeriks Mirerekano ja ajaks kokkutulnud laiali. 60 sandarmist koosnev rühm asus Mirerekanot kaitsma.[7] Kuningas Mwambutsa IV kuulutas 14. septembriks 1962 välja UPRONA täitevkomitee valimised Muramvyas. Esimeheks sai Joseph Bamina, aseesimeesteks valiti Mirerekano, Thaddée Siryuyumunsi ja Muhirwa[8]. UPRONA juhtkonnas oli siis kuus hutut (Bamina, Mirerekano, Pierre Ngendandunwe, Ngunju, Benyaguje, ja Nuwinkare) ning kuus tutsit, sealhulgas kaks ganwa liiget (Thaddée Siryiyumunsi, Nicayenzi, Kiraranganya, Katikati, Muhirwa ja Nyamoya).[6] Mirerekano keeldus algusest peale uue täitevkomitee istungitel käimisest ning organiseeris mõne nädalaga partei eraldi tiiva (Monrovia rühma vastandina Casablanca rühmale).[9] Samuti keeldus ta talle pakutud põllumajandusministri kohast.

26. veebruaril 1963 arreteeriti Mirerekano peaprokuröri mandaadiga. Puhkes sandarmite mäss, mille tagajärjel ta vabanes Mpimba vanglast. Ta vangistati uuesti ning vabastati 17. juulil 1963 kuninga isiklikul sekkumisel. Kartes atentaati, põgenes ta juulis 1964 Rwandasse.[6] Sealt võttis ta ühendust kuningas Mwambutsa IV-ga ning piiskoppide Antoine-Hubert Graulsi ja michel Ntuyahagaga, paludes neil kohustada valitsust hoolitseda rahva heaolu eest.

Ta osales 1965. aasta parlamendivalimistel. Tema kandidatuur tunnistati kehtivaks tänu kuningas Mwambutsa IV isiklikule sekkumisele. Valimiskampaania viis eksiilis viibiva abikaasa eest läbi tema naine Catherine. Ta näitas Mirerekano fotot ja ütles: "Te tunnete teda kõik ja ta palus mul teile öelda, et ta ootab teie hääli." Mirerekano valiti Rahvuskogusse[10] ja ta sai selle aseesimeheks. Hutude poliitilise eliidi vastase vägivalla ajal 1965 lõi ta mõrvatud peaministri Pierre Ngendandumwe mälestuseks liikumise Jeunesse Ngendandumwe.

Ta arreteeriti koos veel mitmekümne parlamendiliikmega 19. oktoobril 1965. Kõik nad hukati ilma kohtuoususeta 25. oktoobril 1965 kapten Michel Micombero meeste poolt, kui kuningas oli põgenenud Genfi. Teda peetakse märtriks. Rahvuskogu president tutsi Thaddée Siryuyumunsi vangistati.

IsiklikkuRedigeeri

Paul Mirerekano abikaasa oli tutsi Catherine Siniremera.

MärkusedRedigeeri

  1. Surmakuupäevana figureerib ka 19. oktoober.
  2. Rwagasore ja Mirerekano elasid samas hotellis Jean-Paul Harroy ja Mwambutsa IV-ga. Nähes Mirerekanot, ütles Harroy teda oma alaliseiroonilise naeratusega tervitades: "Oh, Mirerekano, teie olete ka siin!"
  3. Seal külastas ta kord Julius Nyereret, kes rahastas UPRONA visiiti ÜRO-sse, ning palus selle edasi lükata, kuni UPRONA-s jõutakse arusaamisele, kuidas iseseisvas Burundi riigis saadakse lahti etnostevahelisest ebaõiglusest ja ebavõrdsusest. Nyerere keeldus.
  4. René Lemarchand. Burundi: ethnic conflict and genocide, lk 64.
  5. arib.info
  6. 6,0 6,1 6,2 6,3 arib.info
  7. Teise versiooni järgi Mirerekano arreteeriti kohapeal, kuid vabastati õhtul vabastas ta umbes 50 mehest koosnev sandarmite salk ning eskortis ta tema elukoht ja tagas talle valve. Évariste Ngayimpenda. Histoire du conflit politico-ethniques: Les premières marches du Calvaire (1960–1973), lk 151. Kolmanda versiooni järgi ei lastud Mirerekanol staadionile minna, vaid ta arreteeriti ja viidi komissariaati. Kogu riigist kohale tulnud UPRONA liikmeid puupüsti täis staadionil pidas kõne hoopis Mirerekano sõber Thaddée Siryuyumunsi. Kõik komissariaadi sandarmid tõstsid mässu ja vabastasid Mirerekano. Järgmisel päeval võttis kuningas ta omal algatusel vastu.
  8. arib.info teatel on tollane riikliku julgeoleku peadirektor Boniface Kiraranganya hiljem tunnistanud, et valimistulemusi võltsiti André Muhirwa ja Jean Ntiruhwama nõudmisel. Rutana provintsi ja Rutigi provintsi delegaatidel, kes pooldasid Mirerekanot ja Siryuyumunsit, ei lastud hääletada. Minister Pierre Ngunzu andis korralduse, et Rutana provintsist ei lastaks kohalikke sõidukeid tulema. Ruyigi provintsi hääletajale sulgesid kolm politseirühma sissepääsu Muramvyasse.
  9. Lemarchand, lk 64–65.
  10. Ta võitis ülekaalukalt oma vastaskandidaati

VälislingidRedigeeri