Pariisi leping (1951)

Euroopa Liidu asutamisleping

Pariisi leping (ametliku nimega Euroopa Söe- ja Teraseühenduse asutamisleping) allkirjastati 18. aprillil 1951 ning sellega asutati Euroopa Söe- ja Teraseühendus (ESTÜ), kuhu kuulusid Prantsusmaa, Saksamaa, Itaalia, Belgia, Luksemburg ja Madalmaad. Euroopa Söe- ja Teraseühendus sai hiljem osaks Euroopa Liidust.

Euroopa Söe- ja Teraseühenduse lipp aastatel 1986–2002

KohaldamineRedigeeri

Pariisi leping jõustus 23. juulil 1952. See sõlmiti 50 aastaks ja otseselt seda ei pikendatud. Seetõttu kaotas Pariisi leping kehtivuse 23. juulil 2002. Sel päeval langetati Brüsselis ESTÜ lipp ja selle asemele heisati Euroopa Liidu lipp. Sisuliselt sel päeval midagi ei muutunud, sest ESTÜ hallatud valdkonnad läksid Euroopa Liidu organite pädevusse.

Lepinguga kehtestati ühine avatud turg 10. veebruaril 1953 söele, rauamaagile ja vanarauale ning 1. mail 1953 terasele.

EesmärkRedigeeri

Pariisi lepinguga asutati ühine Euroopa Söe- ja Teraseühenduse Ülemamet, et:

  • kontrollida turgu,
  • jälgida konkurentsireeglitest kinnipidamist ja
  • tagada hinnaläbipaistvus.

Lepingu eesmärk oli aidata söe ja terase ühisturu kaudu kaasa majanduskasvule, tööhõivele ja parematele elustandarditele. Seega pidid institutsioonid tagama söe ja terase korrapärase tarnimise ühisturule, tagades võrdse juurdepääsu tootmisallikatele, madalaimate hindade kehtestamise ja paremad töötingimused. Sellega pidi kaasnema rahvusvahelise kaubanduse kasv ja tootmise kaasajastamine.

Ühisturu loomisega kehtestati lepinguga toodete vaba liikumine ilma tollimaksudeta. Sellega keelati riigiti kehtestatud diskrimineerivad meetmed ja tavad, subsiidiumid, riigiabi või erimaksud ning piiravad tegevused.

Lepingut nähti kui võimalust luua Teise maailmasõja järgses Lääne-Euroopas diplomaatiline ja majanduslik stabiilsus. Mõned sõjaaegsed põhivaenlased jagasid nüüd söe ja terase tootmist. Lepingu eesmärk oli luua söe- ja terasealane vastastikune sõltuvus nii, et üks riik ei saaks enam oma relvajõude mobiliseerida ilma, et teised sellest midagi ei teaks. See vähendas Teise maailmasõja järgset umbusaldust ja pingeid.[1]

Lepingu allkirjastamisel tehtud Euroopa deklaratsioonile kirjutasid alla kõik kohal olnud riigijuhid. Sellega kuulutati, et allkirjastatud leping on loonud uue Euroopa, ja sellega rõhutati, et selle riikideülene põhimõte oli uue demokraatliku korralduse alus Euroopas. Riikideülesele põhimõttele seisis vastu Charles de Gaulle.

StruktuurRedigeeri

Lepingul oli neli jaotist:

  1. Euroopa Söe- ja Teraseühendus;
  2. ühenduse institutsioonid;
  3. majanduslikud ja sotsiaalsed reeglid, ning
  4. üldeeskirjad.

Peale selle sisaldas leping:

  • kahte protokolli: üks Euroopa Kohtu kohta ja teine ESTÜ suhete kohta Euroopa Nõukoguga, ning
  • üleminekueeskirjade konventsiooni, milles käsitleti lepingu rakendamist, suhteid ESTÜsse mitte kuuluvate riikidega ja üldisi kaitsemeetmeid.

InstitutsioonidRedigeeri

Pariisi lepinguga loodi ülemamet, assamblee, nõukogu ja kohus. ESTÜ oli juriidilise isiku staatuses.

Euroopa Söe- ja Teraseühenduse ÜlemametRedigeeri

Ülemamet (hilisema Euroopa Komisjoni eelkäija) oli sõltumatu kollegiaalne täidesaatev organ, mille ülesanne oli saavutada lepinguga sätestatud eesmärgid ja tegutseda ESTÜ üldistes huvides. Ülemamet koosnes üheksast liikmest (kellest kuni kahel võis olla sama kodakondsus), kes määrati kuueks aastaks. Ülemamet oli otsustusõigusega tõeliselt riikideülene organ, mis teostas järelevalvet järgmistes valdkondades:

  • tootmise kaasajastamine ja edendamine;
  • toodete tarnimine samadel tingimustel;
  • ühise ekspordipoliitika väljatöötamine, ning
  • töötingimuste parandamine söe- ja terasetööstuses.

Ülemamet võttis vastu otsuseid, andis soovitusi ja esitas arvamusi. Ülemametit aitas nõuandekomitee (hilisema Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee eelkäija), mis koosnes tootjate, töötajate, tarbijate ja vahendajate esindajatest.

Eurooa Söe- ja Teraseühenduse AssambleeRedigeeri

Assamblee (hilisema Euroopa Parlamendi eelkäija) koosnes 78 liikmest, kes olid oma riigi parlamendi esindajad. Saksamaalt, Prantsusmaalt ja Itaaliast oli igast 18 liiget, Belgiast ja Madalmaadest 10 ning Luksemburgist 4. Lepinguga anti sellele assambleele järelevalvevolitus.

Euroopa Söe- ja Teraseühenduse NõukoguRedigeeri

Nõukogu (hilisema Euroopa Liidu Nõukogu eelkäija) koosnes riikide valitsuste kuuest esindajast. ESTÜ riigid olid nõukogu eesistujaks kordamööda kolmeks kuuks. Nõukogu ülesandeks oli ühtlustada Ülemameti ja valitsuste üldist majanduspoliitikat. Ülemameti oluliste otsuste tegemiseks oli vajalik, et nõukogu need heaks kiidaks.

Euroopa KohusRedigeeri

Euroopa Kogus (hilisema Euroopa Liidu Kohtu eelkäija) koosnes seitsmest kohtunikust, kes määrati ametisse kuueks aastaks ESTÜ riikide valitsuste ühisel kokkuleppel. Kohus tagas, et lepingut tõlgendati ja rakendati õigesti.

Lepingu ratifitseerimineRedigeeri

Riik Aeg Ratifitseerimine
1.   Holland 31. oktoober 1951
19. veebruar 1952
Teine koda (62 poolt, 6 vastu) 1
Esimene koda (36 poolt, 2 vastu)
2.   Belgia[2] 5. veebruar 1952
12. juuni 1952
Senat (102 poolt, 4 vastu, 58 tühja) 2
Esindajate koda (191 poolt, 13 vastu, 13 tühja)
3.   Luksemburg[3][4] 13. mai 1952 Parlament (57 poolt, 4 vastu) 1
4.   Saksamaa[5][6] 11. jaanuar 1952
1. veebruar 1952
Bundestag (378 poolt, 243 vastu)
Bundesrat
5.   Prantsusmaa 13. detsember 1951
1. aprill 1952
Rahvuskogu (377 poolt, 233 vastu)
Vabariigi nõukogu (182 poolt, 32 vastu)
6.   Itaalia[7] 15. märts 1952
16. juuni 1952
Parlament (165 poolt, 98 vastu)
Senat (265 poolt, 98 vastu)

1 Vastu hääletas vaid kommunistlik partei.
2 Kõik 58 tühja sedelit tulid senati sotsialistidelt.

Pariisi lepingu muutmineRedigeeri

Enne Pariisi lepingu kehtivusaja lõppu muudeti lepingut mitmel korral:

Kui Pariisi leping kaotas kehtivuse, lisati söe- ja terasesektori eeskirjad Rooma lepingusse (Euroopa Ühenduse asutamislepingutesse).

Protokoll ESTÜ asutamislepingu kehtivuse lõppemise finantstagajärgede ning söe ja terase teadusfondi kohta on lisatud Nice’i lepingule. Selle protokolliga nähakse ette ESTÜ kõigi varade ja kohustuste üleandmine Euroopa Ühendusele ning nende varade ja kohustuste netoväärtuse kasutamine söe- ja terasetööstusega seotud teadusuuringuteks.

Mõned 2003. aasta veebruari otsused sisaldavad vajalikke meetmeid protokolli artiklite, finantssuuniste ning söe ja terase teadusfondi käsitlevate artiklite rakendamiseks.

ViitedRedigeeri

  1. "ELi aluslepingud". Vaadatud 05.03.2014.
  2. Sénat de Belgique, Débat sur la question de la ratification du Traité de Paris du 18 avril 1951 instituant la Communauté européenne du charbon et de l'acier (CECA). 30.01.1952.
  3. Conseil d'Etat, avis suivant au Gouvernement concernant le projet de loi portant approbation du Traité instituant la Communauté Européenne du Charbon et de l'Acier. 09.04.1952.
  4. Ministère d'Etat. Le Grand-Duché de Luxembourg et la Communauté européenne du charbon et de l'acier-Plan Schuman. Luxembourg: Service Information et Presse, 10.1952, s.38-53.
  5. Entschließung des Bundesrates, 01.02.1952, Bulletin des Presse- und Informationsamtes der Bundesregierung, 05.02.1952, n° 15, s. 136.
  6. Hallstein, Walter: Germany and the Schuman Plan, 1952.
  7. Italian Senate, Parliamentary debate regarding the ratification of the Treaty of Paris. 15.03.1952.

VälislingidRedigeeri