Põhjaeesti hõimumurre
Põhjaeesti hõimumurre (ka põhjaeesti hõimukeel, põhjaeesti keel) on Põhja-Eestis kõneldud läänemeresoome keelekuju. Sarnastumisel lõunaeesti ja mitme teise väiksema hõimumurdega moodustasid nad koos 16. sajandiks eesti keele ja põhjaeesti hõimumurdest sai selle põhjaeesti murderühm.
Klassifikatsioon ja kujunemine
muudaPaljud varased keeleteadlased käsitlesid eesti keelt selle päritolu mõttes ühtse üksusena. Selle põhjuseks on peetud toonast (keele)ideoloogiat.[1][2] Lauri Kettuneni (aastast 1940) mudelis tekkis põhjaeesti murre (koos liivi ja hämega) läänemeresoome lääneharu lahknemisel. See omakorda oli (koos idaharuga) läänemeresoome algkeele järglane. Põhjaeesti segunemisel liivi keelega olevat tekkinud lõunaeesti keel. Lingvistilisi näiteid oma oletuste kinnituseks ta ei esitanud.[3]
Hiljem on enamik uurijaid asunud seisukohale, et põhjaeesti ja lõunaeesti murrete päritolu on erinev ning lõunaeesti hõimukeel lahknes ülejäänud läänemeresoome keeltest väga varakult.[1] Paul Ariste (1956) vanimate läänemeresoome murrete nimekirjas on liivi, põhjaeesti, lõunaeesti, karjala ja vepsa keel. Põhjaeesti järglaseks on tal kirde-eesti, mis omakorda on häme ja vadja baasiks. Paul Alvrel (1973) kuulub põhjaeesti keel ühte rühma liivi ja läänesoomega. See Peipsist idas paiknenud rühm olevat lahknenud siis, kui liivlaste esivanemad rändasid edelasse, ülejäänud aga järvest põhja poolt möödudes läände.[3] Pekka Sammallahti (1977) väitel lõhenes läänemeresoome algkeel, kust lõunaeesti keel oli juba eraldunud, põhjaläänemeresoomeks ja lõunaläänemeresoomeks, viimasest on liivi ja edelasoome kõrval pärit ka põhjaeesti keel.[3] Selle haru viimane lahknemine põhjaeestiks ja vadjaks olevat toimunud viikingiajal (800-1050 pKr).[4]
Huno Rätsepa (1989) mudelis jagunes algkeel põhja-, ida- ja lõunarühmaks. Peamiselt Eesti ja Põhja-Läti alal kõneldud lõunarühmas kujunes kolm murret: liivi, Ugala (lõunaeesti) ja maamurre. Maamurre jagunes põhjaeestiks ja vaiaks (viimastest pärinevad omakorda vadja keel, idamurre ja Vaivara murre).[5] Kalevi Wiiki (1996) kohaselt jagunes algkeel ranniku- ja sisemaamurdeks, rannikumurre omakorda hämeks ja põhjaeestiks, kusjuures viimane hõlmas ka hilisemat liivi keelt. Keeleandmeid ta oma oletuste põhjendamiseks ei kasuta. Heikki Leskineni (1999) arvates olid läänemeresoome keeled algselt Soome lahega jagatud põhja- ja lõunaharuks, mille kummagi läänepoolses otsas oli tugev germaani ja balti mõju. Neist said põhjaeesti ja edelasoome keeled ning uuenduskeskused, kust uuendused levisid ida ja kagu suunas.[3]
Tiit-Rein Viitso (1985, 2008) järgi on põhjaeesti murre üks 18-st läänemeresoome peamurdest. Põhjaeestile eelnevat keelejärku nimetab ta maamurdeks, mis jagunes ühelt poolt põhjaeestiks ja teiselt poolt vaiaks (või peipsiks, sellest pärinevad vadja keel ning idaeesti ja kirde-eesti murded).[6] Petri Kallio hinnangul on põhjaeesti keele lähim sugulane vadja keel, millega ta jagab ühist algkeelt (nn keskne läänemeresoome, inglise keeles Central Finnic). See algkeel oli tema arvates juba enne lagunemist pigem murdekontiinum kui ühtne keel.[4] Kallio keelepuud kasutanud Karl Pajusalu peab põhjaeesti tekkeajaks 1. aastatuhande keskpaika.[7]
Arheoloogiline vaade
muudaSamuti Kallio seisukohtadest lähtuv Valter Lang on vaadelnud põhjaeesti keele kujunemist arheoloogia kontekstis. Tema hinnangul pidi läänemeresoome keele varane vorm (soomelahe-läänemeresoome), kust lõunaeesti ja liivi eellaskeeled olid juba eemaldunud, jagunema ajavahemikus 500–1000 pKr (või täpsemalt varasel viikingiajal) põhjapoolseks (läänesoome-karjala-vepsa-isuri algkeel) ja keskseks läänemersoomeks (põhjaeesti-vadja algkeel). Keskse läänemeresoome lahkukasvamise algusena näeb ta eelrooma rauaajal ja rooma rauaajal Põhja-Eestist Isuri platoo lääneossa liikunud rahvastiku (ja ühtlasi keele) rännet, millest annab tunnistust vastavasuunaline tarandkalmete levik ja sarnane leiuaines. Vadjalaste ja põhjaeestlaste kultuurilised ja keelelised erisused hakkasid Langi hinnangul tekkima 2. aastatuhande algul (hilisrauaajal) ja süvenesid 13.–14. sajandil.[8] Sellele aitas kaasa kummagi rühma sattumine erinevate riikide territooriumile. Vadja keelt hakkas mõjutama venelaste, isurite ja soomlaste kolonisatsioon.[8][9][10]
Kujunemine eesti keele murderühmaks
muudaHiljem integreerus põhjaeesti hõimumurre mitmete teiste läänemeresoome hõimumurretega (lõunaeesti, idamurre, kirderannikumurre, kirde-eesti murre), moodustades üheskoos eesti keele. Põhjaeesti hõimumurdest sai eesti keele põhjaeesti murderühm.[5][6] Huno Rätsepa hinnangul algas see protsess 2. aastatuhande alguses ja selle ajaline kese jäi 14.–16. sajandisse.[5]
Viited
muuda- ↑ 1,0 1,1 Kadri Koreinik (2013). The Võro language in Estonia: ELDIA Case-Specific Report, Studies in European Language Diversity, 23. Lk 28
- ↑ Petri Kallio (2014). The Diversification of Proto-Finnic. Kogumikus: Joonas Ahola ja Frog (toimetajad), "Fibula, Fabula, Fact: The Viking Age in Finland", lk 155–168. Studia Fennica Historica 18. Helsinki. Lk 155
- ↑ 3,0 3,1 3,2 3,3 Tiit-Rein Viitso (2008). "Läänemeresoome sugulus" (lk 71–91). Raamatus: Tiit-Rein Viitso. Liivi keel ja läänemeresoome keelemaastikud. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, lk 76–79
- ↑ 4,0 4,1 Kallio 2014, lk 163
- ↑ 5,0 5,1 5,2 Huno Rätsep (2002). Eesti keele tekkimise lugu. Sõnaloo raamat. Tartu 2002, lk 9–26. Algselt avaldatud: Akadeemia 1989, nr 7, lk 1503–1524
- ↑ 6,0 6,1 Tiit-Rein Viitso (2008). "Läänemeresoome murdeliigenduse põhijooned" (lk 64–70). Raamatus: Tiit-Rein Viitso. Liivi keel ja läänemeresoome keelemaastikud. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, lk 65–66
- ↑ Karl Pajusalu (2014). Kas on mitu eesti keelt? Kogumikus: Tiit Hennoste (toimetaja). Rahvusvahelised rahvusteadused, Tartu, Tartu Ülikooli Kirjastus. Lk 119
- ↑ 8,0 8,1 Valter Lang (2018). Läänemeresoome tulemised. Muinasaja teadus 28. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus. Lk 251–252
- ↑ Tiit-Rein Viitso (2008). "Keelesugulus ja soome-ugri keelepuu" (lk 28–45). Raamatus: Tiit-Rein Viitso. Liivi keel ja läänemeresoome keelemaastikud. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, lk 31
- ↑ Gustav Ränk (1960). Vatjalaiset, 9–18