Lauri Einari Kettunen (10. september 1885 Joroinen26. veebruar 1963 Helsingi) oli silmapaistev soome murrete ja läänemeresoome keelte uurija. Töötas Tartu Ülikooli ja Helsingi Ülikooli professorina.

Lauri Kettunen
Sünniaeg 10. september 1885
Surmaaeg 26. veebruar 1963 (77-aastaselt)
Amet filoloog, õppejõud
Autasud Eesti Vabadussõja mälestusmärk, Vabadusrist, Kotkaristi III klassi teenetemärk

Õpinguaeg muuda

Kettunen sündis põllumehe pojana Joroineni kihelkonnas. 1905. aastal lõpetas Kuopio Soome Ühiskooli, misjärel hakkas Helsingi ülikoolis õppima soome keelt ja sugulaskeeli. Tollal õpetas Kettust teiste seas tuntud fennist professor E. N. Setälä.

1908. aastal pärast kolme aastat õpinguid kirjutas Kettunen kandidaadiuurimuse soome keele ja kirjanduse erialal. Samal aastal külastas ta esimest korda Eestit.[1] Litsentsiaadiks sai ta 1912. aastal ja aasta hiljem kaitses doktoriväitekirja.[2] Doktoriväitekiri käsitles eesti keele Kodavere murraku häälikuajalugu ("Lautgeschichtliche Untersuchung über den kodaferschen Dialekt").

Akadeemiline karjäär muuda

1914. aastal sai Kettunen Helsingi Ülikooli soome keele dotsendiks. Aastail 1920–1925 tegutses ta Tartu Ülikooli läänemeresoome keelte professorina.[3]

Seejärel töötas Kettunen Helsingi Ülikooli soome filoloogia dotsendina. 1929. aastal nimetati Kettunen Helsingi Ülikooli läänemeresoome keelte professoriks. Selles ametis oli ta 1938. aastani. Ametikoht muudeti 1939. aasta algusest eesti ja lähisugulaskeelte professuuriks. Sellest ametist jäi Kettunen pensionile 1953. aastal.[4] Palgata puhkuste ajal tegutses ta aastatel 1935–1937 ja 1941–1944 õppejõuna Budapestis Ungari Kuninglikus Péter Pázmány Ülikoolis.[5]

Lauri Kettunen osales Kotikielen Seura, Soome-Ugri Seltsi ja Soome Kirjanduse Seltsi tegevuses.[6] Ta oli 1920. aastal loodud Akadeemilise Emakeele Seltsi asutajate seas ja aastail 1920–1924 seltsi esimees. 1959. aastal sai Kettunen Soome Teaduste Akadeemia auhinna (500 000 marka) tunnustusena teenete eest läänemeresoome keelte uurijana.[7]

Kettusel olid sageli väga selged seisukohad ja ta vaidles korduvalt Lauri Hakulisega muu hulgas keeleajaloo teemadel.[8] Rohkem kui ühes vaidlusküsimuses on alles hilisem uurimistöö suutnud näidata "rabulist Kettuse" seisukoha õigsust.[9] Keelekorralduses esindas Kettunen sageli vabameelsemat seisukohta kui Hakulinen ja E. A. Saarimaa, kelle õpiku "Hyvää ja huonoa suomea" vastukaaluks kirjutas Kettunen õpiku "Hyvää vapaata suomea".

Ekspeditsioonid muuda

Hõimurahvaste kultuur ja selle arendamine oli Lauri Kettuse südameasi.[10] Kettunen käis palju läänemeresoome keeli rääkivate rahvaste juures, kogudes keelenäiteid. Kettunen külastas oma reisidel eestlasi, vadjalasi, vepslasi, liivlasi ja karjalasi ning samuti Värmlandi metsasoomlasi Rootsis.[11]

1920. aastate lõpus ja 1930. aastatel reisis Lauri Kettunen Soomes, uurides soome murdeerinevusi ja kaardistades murdealasid. Töö oli tohutu, sest Kettuse eesmärgiks oli külastada peaaegu kõiki Soome kihelkondi.[12][13] Kettunen intervjueeris inimesi nende kodudes, aga ka vanadekodudes ja vanglates. Reisides liikus Kettunen jalgratta, suuskade, mootorratta ja hiljem autoga.

Uurimistöö tulemusena valminud "Murrekartasto" sisaldab 213 tähtsama murdenähtuse levikut näitavat kaarti. Hilisemad lühendatud trükid sisaldavad 64 kaarti.[14]

Pere ja vaba aeg muuda

Lauri Kettusel ja tema naisel Hiljal oli kolm last, kellest kaks surid noorelt.[15][16]

Lisaks teaduslikule karjäärile harrastas Lauri Kettunen ilukirjandust. Ta kirjutas proosat, luulet ja näidendeid. Osa Kettuse ilukirjanduslikust loomingust avaldati varjunime Toivo Hovi all. Kettunen tõlkis soome keelde eesti luuletaja Bernard Kangro luuletusi ja kirjutas ise eestikeelse luulekogu "Südame sillad" (1960).[17] Ta oli ka teosoofia toetaja.

Kettunen on maetud Helsingisse Hietaniemi kalmistule.

Mälestuse jäädvustamine muuda

Tartu Ülikooli peahoone auditooriumis 139 asub Lauri Kettuse bareljeef.[18]

2005. aastal toimus Tartus ettekandekoosolek "Lauri Kettunen 120".[19]

Tunnustus muuda

Teoseid muuda

  • "Vatjan kielen äännehistoria" (1915)
  • "Viron ja suomen eroavaisuudet" (1916)
  • "Virolais-suomalainen sanakirja" (1917)
  • "Lõunavepsa häälik-ajalugu" (1922)
  • Näytteitä etelävepsästä I (1920) ja II (1925)
  • "Eestin kielen oppikirja" (1928)
  • "Eestin kielen äännehistoria" (1929)
  • "Suomen murteet I. Murrenäytteitä" (1930)
  • "Suomen murteet II. Murrealueet" (1930)
  • "Suomen murteet III. A. Murrekartasto ja B. Selityksiä murrekartastoon" (1940)
  • "Lauseopillinen tutkimus vepsän murteista" (1943)
  • "Tieteen matkamiehenä" (1945)
  • "Tisza tulvii – Ilona, Ilona!" Toivo Hovi nime all (1945)
  • "Tieteen matkamiehen uusia elämyksiä" (1948)
  • "Hyvää vapaata suomea" (1949)
  • "Suomen kielen ohjesanastoa" (1949)
  • "Suutari Vilihunen" Toivo Hovi nime all (1950)
  • "Lalli Lallonpoika" Toivo Hovi nime all (1960)
  • "Matkapakinoita ja muita muistelmia 1925–1960" (1960)
  • "Kahdeksan matkaa Vermlannin metsäsuomalaisiin" (1960)
  • "Laadogast Balatonini: mälestusi 1918–1924" (eesti keeles 1999)

Viited muuda

  1. Jüri Valge "Lauri Kettuse viis tulemist" Emakeele Seltsi aastaraamat 51 (2005), lk 288.
  2. Hänninen & Koponen, lk 11, 26
  3. Hänninen & Koponen, lk 16
  4. Hänninen & Koponen, lk 21, 78
  5. Kettunen 1960, lk 265, 278, 284, 352, 362
  6. Kettunen 1960, lk 318
  7. Kettunen 1960, lk 425
  8. Irma Lonka "Opiskelijan muistikuvia Lauri Hakulisesta" Virittäjä, 1999/4, lk 598–603
  9. Päivi Rintala "Suomen kirjakielen normeista" Sananjalka 1992, lk 47–68
  10. Hänninen & Koponen, lk 7
  11. Hänninen & Koponen, lk 12–18, 23
  12. Kettunen 1960, lk 38
  13. Hänninen & Koponen, lk 59
  14. Hänninen & Koponen, lk 21, 43, 60
  15. Kettunen 1960, s. 252
  16. Hänninen & Koponen, s. 83–84
  17. Hänninen & Koponen, s. 25
  18. "Arhiivikoopia". Originaali arhiivikoopia seisuga 5. august 1997. Vaadatud 18. aprillil 2013.{{netiviide}}: CS1 hooldus: arhiivikoopia kasutusel pealkirjana (link)
  19. http://www.emakeeleselts.ee/yritused/Kettunen_120.htm

Välislingid muuda