Vepsa keel on läänemeresoome keelte põhjarühma kuuluv keel, mida kõneldakse Venemaal Karjala Vabariigi lõunaosas ja Leningradi oblasti idaosas ning Vologda oblasti lääneosas. Vepsa keel on vepslaste emakeel. Vepsa keeles on kokku ilmunud veidi üle 70 raamatu, tänapäeval antakse välja ajalehte Kodima. 2010. aasta rahvaloenduse andmetel oskas Venemaal vepsa keelt 3613 inimest.[1]

Vepsa keel (vepsän kel')
Kõneldakse Venemaal
Piirkonnad Põhja-Euroopa
Kokku kõnelejaid 5800 (2002. aasta loendus)
Keelesugulus

uurali keeled
 soomeugri keeled
  soome-saami keeled
   läänemeresoome keeled

    vepsa keel
Ametlik staatus
Ametlik keel -
Kiri ladina
Keelekoodid
ISO 639-2 fiu (teised soomeugri keeled)
Keele leviala
Vepsa keel (Petrozavodsk)

Eristatakse kolme peamurret: põhja- ehk äänisvepsa, kesk- ja lõunavepsa. Murdeerinevused on väikesed. Mõnikord peetakse ka lüüdi keelt vepsa keele murdeks.

Liigitus ja ajalugu

muuda
 
Vepsa keele paiknemine läänemeresoome keelepuul Petri Kallio ja Valter Langi järgi

Vepsa keelt on liigitatud läänemeresoome keelte põhjarühma (nagu ka soome, karjala ja isuri keelt).[2] Vepsa keele eellaseks on peetud laadoga ehk muinaskarjala algkeelt, millest on kujunenud nii karjala, vepsa kui ka isuri keel ning mis Petri Kallio hinnangul tekkis kõige varem 700. aasta paiku pKr. Sel ajal jõudis arheoloogiliselt tuvastatav Lääne-Soomele omane materiaalne kultuur Laadoga ümbrusse.[3][4] Tiit-Rein Viitso liigituse järgi pärinevad vepsa murded aga läänemeresoome harust, kuhu peale nende kuulub veel vaid enamik karjala keele murdeid.[5]

Vepsa keele tekkimise ajaks on Pekka Sammallahti hinnanud viikingiaega (800–1050 pKr)[6] ja selle sünnikohaks on peetud Laadoga kagurannikut, kus alates 9.–10. sajandist kujunenud kääbaskalmete kultuuri on omistatud vepslastele. Kääbaste leiuainest analüüsides ja piirkonna mitteläänemeresoome substraati arvestades on arheoloog Valter Lang jõudnud seisukohale, et algselt ei kasutanud neid siiski mitte läänemeresoomlased, vaid inimesed, kes kõnelesid lääneuurali keele seda vormi, millest tänapäevani on säilinud vaid saami keeled. Tema hinnangul hakkas vepsa keel kujunema siis, kui 13.–14. sajandil levis sinna Karjala kultuurimõju (ja ilmselt ka karjalasi) ning kohalikud inimesed läksid üle läänemeresoome keelele.[7] Kallio arvates on vepsa keel läänemeresoome keeltest kõige hiljem oma praegusele levikualale jõudnud, mis seletab ka vepsa murrete suurt omavahelist sarnasust.[8]

Vanimad kirjalikud ülestähendused pärinevad 19. sajandi algusest. Ladinatähestikuline kirjakeel, mille aluseks sai keskmurre, loodi 1932. aastal, kuid see ei leidnud kasutamist ning hääbus. 1937. aastal katsetati vepsa keele kirjutamist kirillitsaga, aga ka see ei levinud. Uuesti hakati vepsa kirjakeelt elustama 1990. aasta paiku.

Tähestik

muuda
 
Vepsakeelne aabits (1930. aastatest)

1932. aasta tähestik.

A a, Ä ä, B b, C c, Ç ç, D d, E e, F f, G g, H h, I i, J j, K k, L l, M m, N n, O o, Ö ö, P p, R r, S s, Ş ş, T t, U u, V v, Y y, Z z, Ƶ ƶ, | ’

Tänapäeva vepsa tähestikus on 28 tähte ja üks lisamärk.

a A, b B, c C, č Č, d D, e E, f F, g G, h H, i I, j J, k K, l L, m M, n N, o O, p P, r R, s S, š Š, z Z, ž Ž, t T, u U, v V, ü Ü, ä Ä, ö Ö, '

Ülakomaga (') märgitakse eelneva kaashääliku peenendust ehk palatalisatsiooni: sel'g (selg).

Rõhk on sõna esimesel silbil. Täishäälikute ühildumine (vokaalharmoonia) on osaliselt kadunud: lükäitа (lükata), händikaz (hunt), aga hämär (hämar), külä (küla) . Erinevalt kõigist teistest läänemeresoome keeltest puudub vepsa keeles astmevaheldus. Samuti ei eristata täishäälikute pikkusi: mez' (mees), mezi (mesi).

Nina Zaitseva räägib vepsa keeles vepsa keelest (2018)

Grammatika

muuda

Isikulised asesõnad

muuda
Ainsus Mitmus
1. minä
2. sinä
3. hän

Küsisõnad

muuda

mi "mis", ken "kes", kut "kuidas", kuverz´, äjak "kui palju", kus "kus", kuna "kuhu", konz "millal", mitte "milline".

Keelenäiteid

muuda
Tervhen!
Tere!
Minä armastan sindai
Mina armastan sind
Tämbei om sobat
Täna on laupäev
üks', kaks', koume, nel'l', viž, kuz', seičeme, kahesa, ühesa, kümne
üks, kaks, kolm, neli, viis, kuus, seitse, kaheksa, üheksa, kümme

Vaata ka

muuda

Viited

muuda
  1. "Arhiivikoopia" (PDF). Originaali (PDF) arhiivikoopia seisuga 27. jaanuar 2021. Vaadatud 20. juulil 2013.{{netiviide}}: CS1 hooldus: arhiivikoopia kasutusel pealkirjana (link)
  2. Eesti Rahva Muuseum: Vepslased
  3. Petri Kallio (2014) The Diversification of Proto-Finnic. Kogumikus: Joonas Ahola ja Frog (toimetajad), "Fibula, Fabula, Fact: The Viking Age in Finland", lk 155–168. Studia Fennica Historica 18. Helsinki.
  4. Valter Lang (2018). Läänemeresoome tulemised. Muinasaja teadus 28. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus. Lk 254
  5. Tiit-Rein Viitso. "Läänemeresoome murdeliigenduse põhijooned" (lk 64–70). Raamatus Tiit-Rein Viitso. Liivi keel ja läänemeresoome keelemaastikud. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus 2008, lk 65–66.
  6. Kallio 2014, lk 163
  7. Lang 2018, lk 254–257
  8. Kallio 2014, lk 165

Kirjandus

muuda
  • Tiit-Rein Viitso kandidaaditöö "Äänisvepsa murde väljendustasandi kirjeldus" (sarjas "Keele modelleerimise probleeme", 2). Tartu 1966

Välislingid

muuda