Operatsioon Barkhane
Operatsioon Barkhane oli Prantsusmaa juhitud džihadistidevastane operatsioon Aafrikas Saheli piirkonnas. Operatsioon algas 1. augustil 2014, kui Prantsusmaa laiendas oma seni vaid Malis toimunud islamistidevastase operatsiooni Serval ka naaberriikidesse Burkina Fasosse, Mauritaaniasse, Nigerisse ja Tšaadi.[5] Prantsusmaa president Emmanuel Macron kuulutas missiooni lõppenuks 9. novembril 2022. Tippajal osales missioonil umbes 5500 Prantsusmaa sõdurit.[6]
| Operatsioon Barkhane | |||
|---|---|---|---|
 Prantsuse 126. jalaväerügemendi lävimine Mali lõunaosa elanikega (17.03.2016) | |||
| Toimumisaeg | 01.08.2014-09.11.2022 | ||
| Osalised | |||
| |||
| Jõudude suurus | |||
| |||
| Kaotused | |||
| |||
.svg){kind=small}
Ajalugu muuda
2012. aastal suutsid Al-Qā‘idahiga seotud islamiäärmuslased kasutada ära Maliis tuareegide ülestõusu järel tekkinud segadust, et vallutada mitmed Põhja-Mali linnad. Mali toetuseks lubas konflikti sekkuda Prantsusmaa, kelle väed sisenesid Malisse ja ajasid äärmuslased Põhja-Mali linnadest välja. Islamiäärmuslased taandusid maapiirkondadesse, kust jätkasid rünnakuid Prantsuse ja Mali sõdurite ja tsiviilelanike vastu. Džihadistide tegevusala nihkus aga tihedamalt asustatud Kesk- ja Lõuna-Malisse ning seejärel Burkina Fasosse ja Nigerisse.[1]
2013. aasta jaanuaris alustasid prantslased operatsiooni Serval, mille ülesandeks oli Mali vabastamine džihadistidest. 2014. aastal tegi Prantsusmaa otsuse operatsiooni laiendada ka naaberriikidesse Burkina Fasosse, Mauritaaniasse, Nigerisse ja Tšaadi. Uue operatsiooni nimeks sai operatsioon Barkhane ning ametlikult algas see 1. augustil 2014.[5] Vägede alalisteks baasideks kujunesid Gao Malis, N'Djamena Tšaadis ja Niamey Nigeris. Sellele lisaks olid Prantsusmaa vägedel veel ajutised sõjaväebaasid, kust tegutseti Kidal ja Tessalit Malis; Abeche ja Faya-Largeau Tšaadis; Madama ja Aguelal Nigeris.[7]
Esimestel aastatel saatis operatsiooni piiratud edu. Aastatel 2014–2018 tapeti umbes 600 mässulist. Prantsuse väed ja luureüksused tapsid mitu juhtivat džihaadivõitlejat. 2018. aastal liitus operatsiooniga Eesti, 2021. aastal liitusid operatsiooniga veel Tšehhi ja Rootsi eriüksused.[8] Sellele lisaks tehti koostööd ÜRO rahuvalveoperatsiooniga MINUSMA ning operatsiooni toetasid Ameerika Ühendriigid, Suurbritannia ja Taani, saates operatsioonile koolitajaid ning õhuturvet.[1][7]
Siiski ei suutnud Prantsuse väed džihadiste alistada ja terrorirünnakud G5 Saheli riikides jätkusid. 2019. aasta hukkus Sahelis üle 4000 inimese džihadistide rünnakutes ja sajad tuhanded pidid oma kodust põgenema. Hoolimata mitmest katsest liitlasi operatsioonis osalema kutsuda jäi enamuse Prantsuse liitlaste huvi operatsiooni vastu väga kesiseks. Samuti kujunes operatsioon väga kulukaks – aastas kulus operatsiooni toimimas hoidmiseks 600 miljonit eurot. Kohati võrreldi operatsiooni Ameerika Ühendriikide missioonidega Afganistanis ja Iraagis, kus sõda äärmuslaste vastu venis pikaks ja kulukaks.[1]
Operatsioon peatus sisuliselt 2020. aasta Mali riigipöörde järel, kui võimule tuli Prantsuse vägede kohaloleku suhtes vaenulik sõjaväevalitsus. 2022. aasta veebruaris teatas Prantsuse armee, et lahkub Malist, kuid jätkab operatsiooni Barkhane. Suur osa vägedest viiakse üle Nigerisse. Viimased Prantsuse väeosad lahkusid Gao linnast 15. augustil 2022.[6] 9. novembril 2022 kuulutas Prantsusmaa president Emmanuel Macron operatsiooni Barkhane ametlikult lõppenuks. Selleks ajaks oli Prantsusmaal veel umbes 3000 sõdurit Burkina Fasos, Tšaadis ja Nigeris, ülejäänud liitlasväed olid regioonist juba lahkunud. Need väeosad otsustas Prantsusmaa esialgu kohapeale jätta, kui tegemist ei ole enam operatsiooniga, vaid Nigeri, Tšaadi ja Burkina Faso riiklike armeesid toetavate vägedega, mis ei tegutse enam iseseisvalt.[6]
Eesti missioonil muuda
Pikemalt artiklis Eesti NATO sõjalistes operatsioonides
Alates 2018. aasta augustist osales Eesti operatsioonil Barkhane mehhaniseeritud jalaväerühma, toetusüksuse ja staabiohvitseridega. Riigikogu volitas Malisse missioonile minema kuni 50 kaitseväelasel. Valdavalt olid Eesti sõdurid Scoutspataljonist. Eestlased paiknesid Põhja-Malis Nigeri jõe kaldal Gao välibaasis. Tegemist oli Eesti esimese sõjalise välismissiooniga pärast Afganistani missiooni lõppu neli aastat varem ning esimene missioon, kuhu Eesti oma SISU XA-188 soomukid saatis. Samuti oli Barkhane Eesti jaoks kolmas samaaegselt Malis toimuv missioon, kus riik osales. Mali üksuse kohustuse hulka kuulusid jalgsi- ja motoriseeritud patrullid, Gao baasi kaitsmine ning vajadusel olla valmis kiirreageerimiseks hädaolukorras. Kaitsevägi saatis aasta jooksul Malisse kolm neljakuulist rotatsiooni. Eesti oli teine Euroopa riik, kes missiooniga liitus.[9] 2019. aastal küsis kaitseministeerium Riigikogult luba saata operatsioonile kuni 95 kaitseväelast ning luba saata missioonile ka eriväelased. Täiendust oli tarvis meditsiini, demineerimise ja tulejuhtimise näol. Eesti kulud missioonil kandis Eesti kaitseministeerium, 2020. aastaks oli kaitseväe tegevuskuludeks operatsioonil Barkhane kavandatud 5 400 000 eurot.[2]
Eesti rühmad operatsioonil Barkhane muuda
Vaata ka muuda
Viited muuda
- ↑ 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 1,5 John Lewis-Stempel (31.07.2020). "France's African forever war". UnHerd.
- ↑ 2,0 2,1 "Valitsus toetas eriväelaste saatmist Mali missioonile". ERR. 05.09.2019.
- ↑ Elise Vincent (09.11.2022). "After ten years, France to end military operation Barkhane in Sahel". Le Monde.
- ↑ Anthony Fouchard (16.02.2022). "Au Sahel, l'armée française a tué au moins 2 800 présumés djihadistes". MediaPart.
- ↑ 5,0 5,1 Evelyn Kaldoja (22.03.2018). "Eesti suundub esimest korda Prantsuse missioonile". Postimees.
- ↑ 6,0 6,1 6,2 "France calls time on anti-jihadist Operation Barkhane in Sahel". BBC. 09.11.2022.
- ↑ 7,0 7,1 Quentin Lopinot. WHAT DOES “EUROPEAN DEFENSE” LOOK LIKE? THE ANSWER MIGHT BE IN THE SAHEL - War on the Rocks, 19.03.2019
- ↑ Viitamistõrge: Vigane
<ref>-silt. Viide nimega:4on ilma tekstita. - ↑ Viitamistõrge: Vigane
<ref>-silt. Viide nimega:02on ilma tekstita.