On a New List of Categories

"On a New List of Categories" ("Uuest kategooriate nimekirjast") on Charles Sanders Peirce'i esimene filosoofiaalane publikatsioon (kui mitte arvestada formaalse loogika alaseid töid ja loengusarju teaduse loogikast).

See ilmus ajakirjas "Proceedings of the American Academy of Arts and Sciences" (kd 7, 1868, lk 287–298). Ameerika Kunstide ja Teaduste Akadeemiale esitas ta selle 14. mail 1867. 1894. aasta käsikirjas "How to Reason" on see artikkel ümbertöötatud kujul sissejuhatuseks. Ta on ilmunud Peirce'i väljaannetes kui CP1.545–59, W2:49–59 ja EP1.1.[1]

Selles esitas ta oma aastatepikkuse mõttetöö tulemused. Hiljem omistas Peirce sellele tööle suure tähtsuse nii oma hilisema filosoofilise uurimistöö alusena kui ka alustrajava tööna filosoofias üldse. Alates sellest tööst jõudis ta enda arvates sellisele filosoofilise küpsuse astmeni, et tema hilisemad tööd on omavahel põhimõtteliselt kooskõlas. Peirce'i uurijate seas puudub üksmeel selles, kas selline kooskõla on olemas.

Peirce on selle artikli kohta öelnud, et see on "loogilisest vaatepunktist võib-olla kõige vähem ebarahuldav, mis mul iial on õnnestunud toota," ning üks tema kahest "tugevaimast filosoofilisest tööst".[1]

Sisu muuda

Ta esitas selles uut laadi fundamentaalse kategooriate süsteemi. Sellega pani ta aluse oma kategooriateõpetusele ("fenomenoloogiale" ehk "kategoorikale" ehk "faneroskoopiale" ehk "ideoskoopiale").

Teksti tõlge muuda

§ 1 muuda

Käesolev artikkel põhineb juba kindlaks tehtud teoorial, et mõistete [conceptions] funktsioon on taandada meeltemuljete mitmekesine ühtsusele ning et mõiste kehtivus seisneb võimatuses taandada teadvuse sisu ühtsusele, võtmata kasutusele seda mõistet.

§ 2 muuda

See teooria tekitab kontseptsiooni [conception] gradatsioonist nende mõistete vahel, mis on üldised [universal]. Sest üks niisugune mõiste võib ühendada meelelise mitmekesise ning sellegipoolest võib olla tarvis teist mõistet, et ühendada esimene mõiste ja mitmekesine, millele seda rakendatakse, ja nii edasi.

§ 3 muuda

See üldine mõiste, mis on meeltele kõige lähemal, on mõiste kohalolevast [present] üldse [in general]. See on mõiste, sest ta on üldine. Ent niinagu tähelepanu aktil ei ole üldse konnotatsiooni, vaid ta on vaimu puhas denotatiivne jõud, mis suunab vaimu mingile objektile, erinevalt selle objekti mingi predikaadi mõtlemise jõust, ei ole ka mõistel kohalolevast üldse, mis ei ole mitte midagi muud kui selle üldine [general] tunnistamine [recognition], mis tähelepanus sisaldub, mingit konnotatsiooni, ega seetõttu ehtsat ühtsust. See mõiste kohalolevast üldse, SELLEST [IT] üldse, tõlgitakse filosoofia keelde sõnaga "substants" ühes selle tähendustest. Enne kui kohaloleva vahel saab teha mingi võrdluse või diskriminatsiooni, peab olema tunnistatud kohalolevat kui niisugust, kui "seda", ning seejärel omistatakse sellele "sellele" metafüüsilised osad, mida tunnistatakse abstraheerimise teel, kuid "seda" ennast ei saa teha predikaadiks. Niisiis ei preditseerita seda "seda" ei subjektile ega subjektis, ning seega on ta samane substantsi mõistega.

§ 4 muuda

Ühtsus, millele aru muljed taandab, on propositsiooni ühtsus. See ühtsus seisneb predikaadi sidumises subjektiga; ja seetõttu viibki see, mida peetakse silmas [implied] koopulas, ehk olemise mõiste, lõpule mitmekesise ühtsusele taandamise mõiste töö. Koopula (või õigemini tegusõna, mis on koopula ühes selle tähendustest) tähendab kas 'on tegelikult' või 'oleks', nagu neis kahes lauses: "Greifi ei ole [olemas]" ja "Greif on tiivuline neljajalgne." Olemise mõiste sisaldab ainult seda predikaadi ühendamist subjektiga, milles need kaks tegusõna ühtivad. Sellepärast olemise mõistel lihtsalt puudub sisu.

Kui öelda "Ahi on must," siis ahi on substants, millest tema mustust ei ole diferentseeritud, ja "on", jättes substantsi täpselt selliseks, nagu teda nähti, selgitab tema segasust, rakendades talle predikaadina mustust.

Kuigi olemine subjekti ei mõjuta, eeldab ta predikaadi umbmäärast määratletavust. Sest kui keegi teaks mõne propositsiooni, näiteks "... on sabaga inimene," koopulat ja predikaati, siis ta teaks, et see predikaat on rakendatav vähemalt millelegi oletatavale. Niisiis, on propositsioone, mille subjektid on täiesti umbmäärased, näiteks, "On [olemas] ilus ellips," kus subjekt on kõigest miski tegelik või potentsiaalne, aga ei ole propositsioone, mille predikaat on täiesti määratlemata, sest oleks päris mõttetu öelda: "A-l on kõigi asjade ühised tunnused," sest niisuguseid ühiseid tunnuseid ju ei ole.

Seega on substants ja olemine igasuguse mõiste algus ja lõpp. Substants ei ole rakendatav predikaadile, ja samamoodi ei ole olemine rakendatav subjektile.

§ 5 muuda

Terminid "prestsindeerimine" [prescision] ja "abstraheerimine" [abstraction], mida varem rakendati iga liiki eraldamise korral, on nüüd piiratud mitte paljalt vaimse eraldamisega, vaid sellega, mis tekib tähelepanust ühele elemendile ja teise ignoreerimisest. Eksklusiivne tähelepanu seisneb objekti ühe osa definiitses kontsipeerimises ehk oletamises ilma teise osa mitte mingisuguse oletamiseta. Abstraheerimist ehk prestsindeerimist tuleb hoolikalt eristada kahest teistsugusest vaimse eraldamise moodusest, mida võib nimetada diskrimineerimiseks ja dissotsieerimiseks. Diskrimineerimise puhul on tegu üksnes terminite tähendusega ja ta teeb ainult tähenduse eristuse. Dissotsieerimine on selline eraldamine, mis on pideva assotsiatsiooni puudumisel lubatud kujundite assotsiatsiooni seadusega. See on teadlikkus ühest asjast ilma paratamatu samaaegse teadlikkuseta teisest asjast. Abstraheerimine ehk prestsindeerimine eeldab seetõttu suuremat eraldamist kui diskrimineerimine, kuid väiksemat eraldamist kui dissotsieerimine. Nii saan ma diskrimineerida punast sinisest, ruumi värvusest ja värvust ruumist, kuid mitte punast värvusest. Ma saan prestsindeerida punast sinisest ja ruumi värvusest (nagu ilmneb asjaolust, et ma tegelikult usun, et minu näo ja seina vahel on värvuseta ruum), kuid ma ei saa prestsindeerida värvust ruumist ega punast värvusest. Ma saan dissotsieerida punast sinisest, kuid mitte ruumi värvusest, värvust ruumist ega punast värvusest.

Prestsindeerimine ei ole vastastikune protsess. Sageli on nii, et A-d saab küll prestsindeerida B-st, kuid B-d ei saa prestsindeerida A-st. See asjaolu seletub järgmiselt. Elementaarmõisted tekivad ainult kogemuse ajendil, s.o nad moodustuvad esimest korda üldise seaduse järgi, mille tingimus on teatud muljete olemasolu. Kui mõiste ei taanda muljeid, millele ta järgneb, ühtsusele, siis on ta pelk suvaline lisandus neile; nii et elementaarmõisted ei teki suvaliselt. Aga kui muljeid saaks definiitselt haarata ilma mõisteta, siis mõiste ei taandaks neid ühtsusele. Sellepärast ei saa muljeid (ega vahetumaid mõisteid) definiitselt kontsipeerida ega tähele panna ignoreerides elementaarmõistet, mis taandab nad ühtsusele. Teiselt poolt, kui niisugune mõiste on kord saadud, siis ei ole üldiselt mingit põhjust, miks eeldusi, mis selle ajendasid, ei peaks ignoreeritama, ja sellepärast saab selgitava mõiste sageli prestsindeerida vahetumatest mõistetest ja muljetest.

§ 6 muuda

Praegu kogutud faktid annavad aluse süstemaatilisele meetodile mis tahes üldiste elementaarmõistete väljaotsimiseks, mis võiksid olla vahepealsed substantsi mitmekesise ja olemise ühtsuse vahel. Näitasime, et üldise elementaarmõiste kasutuselevõtmise ajend on kas substantsi mitmekesise taandamine ühtsusele või siis teise mõiste ühendamine substantsiga. Ja edasi näitasime, et ühendatud elemente ei saa oletada ilma mõisteta, kuna aga mõistet saab üldiselt oletada ilma nende elementideta. Edasi, empiiriline psühholoogia avastab mõiste kasutuselevõtmise ajendi, ja selleks et meil oleks järgmine mõiste olemiselt substantsile ülemineku järjekorras, tuleb ainult kindlaks teha, milline mõiste juba kätkeb andmetes, mis on substantsimõistega ühendatud esimese mõiste abil, kuid mida ei saa oletada ilma selle esimese mõisteta.

Olgu märgitud, et kogu selle protsessi käigus ei pöörduta introspektsiooni poole. Teadvuse subjektiivsete elementide kohta ei eeldata midagi, mida ei saaks objektiivsetest elementidest kindlalt järeldada.

§ 7 muuda

Olemise mõiste tekib propositsiooni moodustamisel. Propositsioonil on alati peale termini substantsi väljendamiseks teine termin selle substantsi kvaliteedi väljendamiseks; ja olemise mõiste funktsioon on ühendada kvaliteet substantsiga. Sellepärast on kvaliteet oma kõige laiemas tähenduses järjekorras esimene mõiste üleminekul olemisest substantsile.

Esmapilgul paistab kvaliteet olevat antud muljes. Säärased introspektsiooni tulemused on ebausaldusväärsed. Propositsioon väljendab vahendatud mõiste rakendatavust vahetumale mõistele. Et seda väidetakse, siis on selge, et vahendatumat mõistet vaadeldakse sellest asjaolust sõltumatult, sest muidu neid kaht mõistet ei eristataks, vaid üht mõeldaks teise läbi, ilma et see viimane oleks üldse mõtteobjekt. Selleks et väidetaks, et vahendatud mõiste on teisele rakendatav, peab teda niisiis kõigepealt vaadeldama seoseta selle asjaoluga ning võetama vahetult. Kuid vahetult võetuna transtsendeerib ta antu (vahetuma mõiste), ja tema rakendatavus viimasele on hüpoteetiline. Võtame näiteks propositsiooni "See ahi on must." Siin on selle ahju mõiste vahetum, musta mõiste vahendatum, ja selleks et seda viimast esimesele preditseeritaks, peab teda esimesest diskrimineeritama ja vaadeldama iseeneses, mitte rakendatuna objektile, vaid lihtsalt kehastavana kvaliteeti – mustust. See mustus on aga puhas liik ehk abstraktsioon, ja tema rakendatavus sellele ahjule on täiesti hüpoteetiline. Propositsiooniga "Ahi on must" mõeldakse sama asja nagu propositsiooniga "ahjus on olemas mustus". Mustust kehastav on musta ekvivalent. [Märkus. See on kooskõlas teose "De generibus et speciebus" autoriga [ Pierre Abélardiga ] (Ouvrages Inedits d'Abelard, lk 528).] Tõestus on järgmine. Neid mõisteid rakendatakse vahettegemata täpselt samadele faktidele. Sellepärast, kui nad oleksid erinevad, siis see, mida rakendati esimesena, täidaks teise mõiste iga funktsiooni; nii et üks neist oleks ülearune. Ülearune mõiste on suvaline väljamõeldis, kuna aga elementaarmõisted tekivad üksnes kogemuse nõudmisel; nii et ülearune elementaarmõiste on võimatu. Pealegi on puhta abstraktsiooni mõiste hädavajalik, sest me ei saa mõista [comprehend] kahe asja ühtimist teisiti kui ühtimisena mingis suhtes [respect], ja see suhe on niisugune puhas abstraktsioon nagu mustus. Sellise puhta abstraktsiooni, millele viitamine moodustab kvaliteedi ehk üldise atribuudi, võib nimetada aluseks.

Viitamist alusele ei saa olemisest prestsindeerida, kuid olemist saab sellest prestsindeerida.

§ 8 muuda

Empiiriline psühholoogia on kindlaks teinud fakti, et me saame kvaliteeti tunnetada ainult tema kontrasti või sarnasuse abil teise kvaliteediga. Kontrasti ja ühtimisega viidatakse asi korrelaadile, kui seda terminit võib kasutada tavapärasest laiemas tähenduses. Alusele viitamise kasutuselevõtu ajend on korrelaadile viitamise mõiste, ja viimane on seetõttu järjekorras järgmine mõiste.

Korrelaadile viitamist ei saa prestsindeerida alusele viitamisest; kuid alusele viitamist saab prestsindeerida korrelaadile viitamisest.

§ 9 muuda

Ajendi korrelaadile viitamiseks annab ilmselt võrdlus. Seda akti ei ole psühholoogid piisavalt uurinud, ja sellepärast on tarvis tuua mõned näited, et näidata, milles see seisneb. Oletame, et me tahame võrrelda tähti p ja b. Me võime ette kujutada, et üks neist on pööratud ümber kirjutamisjoone kui telje, seejärel asetatud teise peale ning lõpuks muutunud läbipaistvaks, nii et teist võib läbi selle näha. Niiviisi me moodustame uue kujundi, mis vahendab kahe tähe kujundite vahel, kuivõrd ta esitab üht neist (ümberpööratuna) teise sarnasusena. Või jälle, oletame, et me mõtleme mõrtsukast kui mõrvatuga suhtes olevast; sel juhul me kontsipeerime mõrvaakti, ja selles mõistes on esitatud, et igale mõrtsukale (nagu ka igale mõrvale) vastab mõrvatu; ja nõnda me võtame jälle appi vahendava esituse, mis esitab relaati tähistavana korrelaati, millega vahendav esitus ise on suhtes. Või jälle, oletame, et me otsime prantsuse keele sõnaraamatust välja sõna homme; me leiame selle vastast sõna inimene, mis sellises asukohas esitab sõna homme esitavana sedasama kahejalgset olendit, mida esitab inimene ise. Edasise näidete kuhjamisega leitaks, et iga võrdlus nõuab peale suhtes oleva asja, aluse ja korrelaadi ka vahendavat esitust, mis esitab, et relaat on sellesama korrelaadi esitus, mida vahendav esitus ise esitab. Niisugust vahendavat esitust võib nimetada tõlgendiks, sest ta täidab selle tõlgi ülesannet, kes ütleb, et võõramaalane ütleb sedasama asja, mida ta ise ütleb. Terminit "esitus" [representation] tuleb siin mõelda väga laias tähenduses, mida saab näidetega paremini selgitada kui definitsiooniga. Selles tähenduses esitab sõna asja kontseptsioonile kuulaja vaimus, portree esitab inimest, keda sellel on mõeldud kujutada, äratundmise kontseptsioonile, tuulelipp esitab tuule suunda sellest arusaajale, advokaat esitab oma klienti kohtunikule ja kohtule, keda ta mõjutab.

Nii et iga viitamine korrelaadile ühendab substantsiga tõlgendile viitamise mõiste; ja see on niisiis järjekorras järgmine mõiste üleminekul olemiselt substantsile.

Tõlgendile viitamist ei saa prestsindeerida korrelaadile viitamisest; kuid viimast saab prestsindeerida esimesest.

§ 10 muuda

Tõlgendile viitamise teeb võimalikuks ja seda õigustab see, mis teeb võimalikuks võrdluse ja seda õigustab. Kui meil oleks ainult üks mulje, siis ei oleks teda tarvis ühtsusele taandada, ja sellepärast ei tarvitseks teda mõelda tõlgendile viidatuna, ja tõlgendile viitamise mõiste ei tekiks. Et aga on muljete mitmekesine, on meil täbarus- või segadustunne, mis paneb meid diferentseerima üht muljet teisest, ja siis, olles diferentseeritud, vajavad nad ühtsusele taandamist. Aga neid ei taandata ühtsusele enne, kui me kontsipeerime neid koos enda omadena, s.o viitame nad mingile mõistele kui nende tõlgendile. Nii et tõlgendile viitamine tekib eri muljete kooshoidmisel, ja sellepärast ei liida ta substantsile mingit mõistet nagu ülejäänud kaks viitamist, vaid ühendab otseselt substantsi enda mitmekesise. Sellepärast on see järjekorras viimane mõiste üleminekul olemiselt substantsile.

§ 11 muuda

Niiviisi saadud viit mõistet võib piisavalt ilmseks saavatel põhjustel nimetada kategooriateks. See on,

OLEMINE
Kvaliteet (alusele viitamine),
Suhe (korrelaadile viitamine),
Esitus (tõlgendile viitamine),
SUBSTANTS

Kolme vahepealset mõistet võib nimetada aktsidentsideks.

§ 12 muuda

See üleminek paljult ühele on arvuline. Kolmanda mõiste on mõiste objektist, mis on kahe ülejäänuga niisuguses suhtes, et üks neist peab olema suhtes mõne muuga samal viisil, nagu kolmas selle muuga suhtes on. Aga see langeb kokku tõlgendi mõistega. Mõni muu on ilmselt ekvivalentne korrelaadiga. Teise mõiste erineb muu mõistest, kätkedes mõne kolmanda võimalikkust. Samamoodi kätkeb Enda mõiste mõne muu võimalikkust. Alus on Ise abstraheerituna konkreetsusest, mida kätkeb mõne muu võimalikkus.

§ 13 muuda

Et ühtki kategooriatest ei saa prestsindeerida temast kõrgemal paiknevatest, annavad nad järgmise oletatavate objektide nimekirja:

Olev.
Kvaal – see, mis viitab alusele,
Relaat – see, mis viitab alusele ja korrelaadile,
Esitis – see, mis viitab alusele, korrelaadile ja tõlgendile.
See.

§ 14 muuda

Kvaliteedil võib olla spetsiaalne määratlus, mis takistab tema prestsindeerimist korrelaadile viitamisest. Seetõttu on kaht liiki suhteid.

Esiteks. Selliste relaatide suhe, mille viitamine alusele on prestsindeeritav ehk seesmine kvaliteet.

Teiseks. Selliste relaatide suhe, mille viitamine alusele on mitteprestsindeeritav ehk suhteline kvaliteet.

Esimesel juhtumil on suhe paljas korrelaatide ühtimine [concurrence] ühes tunnuses, ning relaati ja korrelaati ei eristata. Teisel juhtumil on korrelaat relaadiga vastamisi seatud, ja teatud mõttes on olemas vastandus.

Esimest liiki relaadid toob suhtesse lihtsalt nende ühtimine. Kuid paljas (äratundmata) lahknemine [disagreement] ei moodusta suhet, ja sellepärast toob teist liiki relaadid suhtesse faktiline vastavus.

Alusele viitamine võib olla ka niisugune, et seda ei saa prestsindeerida tõlgendile viitamisest. Sel juhul võib seda nimetada omistatud kvaliteediks. Kui relaadi viitamist oma alusele saab prestsindeerida tõlgendile viitamisest, siis tema suhe oma korrelaadiga on pelk ühtimine või ühisus kvaliteedi omamises, ja sellepärast saab korrelaadile viitamist prestsindeerida tõlgendile viitamisest. Järelikult on kolme liiki esitusi.

Esiteks. Need, mille suhe oma objektidega on pelk ühisus mingi omaduse poolest, ja neid esitusi võib nimetada sarnasusteks.

Teiseks. Need, mille suhe oma objektidega seisneb faktilises vastavuses, ja neid võib nimetada indeksiteks ehk märkideks.

Kolmandaks. Need, mille suhtel oma objektidega on aluseks omistatud tunnus – mis on samad mis üldised märgid, ja neid võib nimetada sümboliteks.

§ 15 muuda

Ma näitan nüüd, kuidas need kolm mõistet – alusele viitamine, objektile viitamine ja tõlgendile viitamine – on fundamentaalsed vähemalt ühele universaalsele teadusele – loogikateadusele. Öeldakse, et loogika käsitleb teisi intentsioone rakendatuna esimestele intentsioonidele. Selle väite tõesuse arutamine viiks mind käesolevast ainest liiga kaugele; ma võtan selle lihtsalt omaks, sest see paistab mulle andvat selle teaduse ainevaldkonna-soo hea definitsiooni. Edasi, teised intentsioonid on aru objektid vaadelduna esitustena, ja esimesed intentsioonid, millele nad rakenduvad, on nende esituste objektid. Aru objektid vaadelduna esitustena on sümbolid, s,o märgid, mis on vähemalt potentsiaalselt üldised. Aga loogika reeglid kehtivad mis tahes sümbolite kohta, nii kirjutatavate ja räägitavate kui ka mõeldavate sümbolite kohta. Neil ei ole vahetut rakendust sarnasustele ega indeksitele, sest ainult nendest ei saa konstrueerida arutlusi [arguments], küll aga rakenduvad nad kõigile sümbolitele. Kõik sümbolid on ju teatud mõttes aru suhtes, kuid ainult selles mõttes, milles ka kõik asjad on aru suhtes. Järelikult ei tarvitse suhe aruga loogika vallas väljendatud olla, sest ta ei määratle sellele vallale mingit kitsendust. Kuid võib eristada mõisteid, millel ei oletata mingit olemasolu, välja arvatud niivõrd, kui nad on arul tegelikult kohal, ja väliseid sümboleid, mis siiski säilitavad oma sümboliiseloomu, niikaua kui ainult on võimalik, et neid mõistetaks. Ning kuna loogika reeglid rakenduvad neile viimastele samavõrd kui esimestele (ja olgugi küll ainult esimeste kaudu, kuid see tunnus ei ole piirang, sest ta kuulub kõikidele asjadele), siis on loogika ainevaldkonna-sooks järelikult kõik sümbolid, mitte ainult mõisted [concepts]. [Märkus. Herbart ütleb: "Kõiki meie mõtteid saab vaadelda kahest küljest: osalt meie vaimu tegevustena, osalt selle suhtes, mida nende abil mõeldakse. Viimases vahekorras nimetatakse neid mõisteteks; see sõna tähistab seda, mida mõistetakse, ning käsib seega abstraheeruda viisist, kuidas iganes me mõtteid vastu võtame, produtseerime või reprodutseerime." Kuid kogu erinevus mõiste ja välise märgi vahel kätkeb nendes suhetes, millest loogika peaks Herbarti järgi abstraheeruma.] Seetõttu jõuame selleni, et loogika käsitleb sümbolite viitamist üldse oma objektidele. Selle vaate kohaselt kuulub ta mõeldavate teaduste triiviumi. Esimene käsitleks formaalseid tingimusi, millel sümbolitel on tähendus, s.o sümbolite viitamist üldse oma alustele või omistatud tunnustele, ja seda võib nimetada formaalseks grammatikaks, teine – loogika – käsitleks sümbolite tõesuse formaalseid tingimusi; ja kolmas käsitleks formaalseid tingimusi, mis on sümbolite jõul ehk nende võimel vaimule apelleerida, s.o nende viitamisel üldse oma tõlgenditele, ja seda võiks nimetada formaalseks retoorikaks.

Oleks olemas kõigile teadustele ühine üldine sümbolite jaotus; nimelt

1) sümboliteks, mis otseselt määravad ainult oma aluse või omistatud kvaliteedi ning on seega kõigest märkide [marks] summad ehk terminid;

2) sümboliteks, mis ka sõltumatult määravad oma objekti muu termini või muude terminite abil ning seega saavad omaenese objektiivset kehtivust väljendades võimeliseks olema tõesed või väärad, s.o on propositsioonid; ja

3) sümboliteks, mis ka sõltumatult määravad oma tõlgendi ning seega vaimu, millele nad apelleerivad, eeldades [premissing] propositsiooni või propositsioone, mida sellel vaimul tuleb möönda. Need on argumendid.

Ja on märkimisväärne, et kõikide propositsiooni definitsioonide hulgas näiteks oratio indicativa'na, objekti subsumptsioonina mõiste alla, kahe mõiste vahelise suhte väljendusena ja nähtumuse [appearance] muutliku aluse [ground] äranäitamisena, ei ole võib-olla mitte ühtegi, milles objektile või korrelaadile viitamise mõiste ei olekski see tähtis mõiste. Samamoodi on tõlgendile ehk kolmandale viitamise mõiste alati väljapaistev argumendi definitsioonides.

Propositsioonis nimetatakse terminit, mis eraldi näitab sümboli objekti, subjektiks, ja seda, mis näitab alust [ground], predikaadiks. Sellepärast väidab propositsioon subjektiga näidatud objektide kohta (mis on alati potentsiaalselt – vähemalt faaside või nähtumuste – paljus), et nad on üksteisega suhtes predikaadiga näidatud tunnuse alusel [ground]. See suhe võib aga olla kas ühtimine või vastandus. Ühtimispropositsioonid on need, mida tavaliselt loogikas vaadeldakse; kuid ma näitasin artiklis argumentide liigituse kohta, et on vajalik eraldi vaadelda ka vastanduspropositsioone, kui me võtame aevesse sellised argumendid nagu järgmine:

Mis tahes asi, mis on pool millestki, on väiksem kui see, millest ta pool on:
A on pool B-st:
A on väiksem kui B.

Sellise propositsiooni subjekt on lahutatud kaheks terminiks – "subjektinominatiiviks" ja "objektiakusatiiviks".

Argumendis moodustavad eeldused järelduse esituse, sest nad näitavad ära argumendi tõlgendi ehk esituse, mis esitab, et nad esitavad oma objekti. Eeldused võivad anda järelduse sarnasuse, indeksi või sümboli. Deduktiivses argumendis esitavad järeldust eeldused kui üldine märk, mille all järeldus sisaldub. Hüpoteesides tõestatakse midagi selle järelduse sarnast, s.o eeldused moodustavad järelduse sarnasuse. Võtame näiteks järgmise argumendi:

M on näiteks P1, P2, P3 ja P4;
S on P1, P2, P3 ja P4:
[Järelikult] S on M.

Siin ütleb esimene eeldus, et "P1, P2, P3 ja P4" on M-i sarnasus, ja nii on eeldused järelduse sarnasus või esitavad seda. Et induktsiooniga on teine lugu, seda näitab teine näide.

S1, S2, S3 ja S4 on võetud kogumi M näidisteks;
S1, S2, S3 ja S4 on P:
[Järelikult] kõik M on P.

Seega ütleb esimene eeldus, et "S1, S2, S3 ja S4" on M-i indeks. Seega on eeldused selle järelduse indeks.

Terminite, propositsioonide ja argumentide teised jaotused tulevad mahu ja sisu eristusest. Ma panen ette käsitleda seda teemat mõnes järgnevas artiklis. Kuid seniks ma ütlen ennetavalt, on olemas esiteks sümboli otsene osutamine oma objektidele ehk oma denotaadile [denotation]; teiseks sümboli osutamine oma alusele oma objekti kaudu, s.o oma osutamine oma objektide ühistele tunnustele ehk oma konnotatsioonile; ja kolmandaks tema osutamine kõigile oma tõlgenditele oma objekti kaudu, s.o tema osutamine kõigile sünteetilistele propositsioonidele, milles tema ühised objektid on subjektiks või predikaadiks, ja seda ma nimetan informatsiooniks, mida ta kehastab. Ning kuna iga lisandus sellele, mida ta denoteerib, või sellele, mida ta konnoteerib, teostatakse eraldi seda liiki propositsiooni abil, siis järelikult on mingi termini maht ja sisu pöördseoses, niikaua kui informatsioon jääb samaks, ning iga juurdekasvu informatsioonis saadab juurdekasv ühes või teises nendest kahest suurustest. Võib täheldada, et mahtu ja sisu võetakse väga sageli teistes tähendustes, milles see viimane propositsioon ei ole tõene.

See on ebatäielik vaade rakendusele, mille mõisted, mis meie analüüsi kohaselt on kõige fundamentaalsemad, leiavad loogika vallas. Usutavasti sellest siiski piisab, et näidata, et teadust selles valguses vaadates võib vähemalt midagi kasulikku ette panna.

Vaata ka muuda

Viited muuda

  1. 1,0 1,1 Nathan Houser, Christian J. W. Kloesel (toim). The Essential Peirce: Selected Philosophical Writings, kd 1, lk 1.

Kirjandus muuda

  • Manley Thompson. Philosophy of C. S. Peirce, Phoenix Books, University of Chicago Press 1953, lk 19–29.
  • Murray Murphey. The Development of Peirce's Philosophy, Cambridge, Mass.: Harvard University Press 1961, lk 65–89.
  • William L. Rosensohn. The Phenomenology of Charles S. Peirce, 1974.
  • Christopher Hookway. Peirce, London: Routledge & Kegan Paul 1985, lk 90–97.

Välislingid muuda