Arvsõna
Arvsõna väljendab asjade kvantitatiivseid tunnuseid, põhiliselt arvu või järjekorda ning vastab küsimustele mitu? mitmes? Kirja võib arvsõnu panna kahel viisil – kas sõna või numbriga. [1]
Jagunemine muuda
Põhiarvsõnad e kardinaalid muuda
Vastavad küsimusele mitu?, nt kolm, tuhat. Põhiarvsõnad esinevad tavaliselt nimisõna ees, nt kaks koera, harvem ka järel, nt aastat viis tagasi, minutit kümme varem. Arvsõnad võivad esineda ka koos asesõnaga, nt need kolm läksid edasi. Võimalik on ka arvsõna omaette esinemine, nt alles alla kahekümne, aga juba kuraasi täis. Erialatekstis esinevad arvsõnad nn abstraktsete arvudena, nt kaks korda kaks võrdub neli. Struktuuri alusel on olemas lihtpõhiarvsõnad, nt viis, kümme, ja liitpõhiarvsõnad, nt viisteist(kümmend), kakskümmend, kuussada – see jaotus tugineb kokku-lahkukirjutamise traditsioonil. Süntaktiliselt käituvad põhiarvsõnad substantiivide sarnaselt. Nominatiivis põhiarvsõna käitub fraasipõhjana, nõudes laiendilt osastava vormi, nt kaks poissi (põhiarvsõna määrab laiendi vormi); obliikvakäänetes on aga põhjaks substantiiv ja laiendiks põhiarvsõna, nt kahele poisile, kahest poisist. [1]
Järgarvsõnad e ordinaalid muuda
Vastavad küsimusele mitmes? Struktuurilt jagunevad need samuti liht- ja liitjärgarvsõnadeks. Süntaktiliselt sarnanevad nad omadussõnadega, ühildudes põhisõnaga arvus ja käändes. Tunnuseks on -s:-nda, erandiks vaid esimene ja teine. Reeglipärased on käänamise mõttes kolmas, sajas, miljones, triljones, miljardes jne. Süntaktiliselt käituvad järgarvsõnad adjektiivide sarnaselt. [1]
Murdarvsõnad muuda
Vastavad küsimusele mitmendik?, nt neli viiendikku, null koma seitse. Ka neid võib struktuuriliselt jagada liht- ja liitmurdarvsõnadeks. Esimeste näiteks sobib viis sajandikku, teiste näiteks kolmteist kahekümne neljandikku. [1]
Arvsõna kokkupuutealad teiste sõnaliikidega muuda
Arvsõna ja nimisõna muuda
Arvsõnad võivad esineda ka nimisõnade funktsioonis, nt kaks on halb hinne; üritus on mõeldud sadadele (‘massidele’). Nimisõnad on ka kümmekond ja sadakond, kuna -kond analüüsitakse nimisõnaliiteks. Ka tosin ja gross on oma süntaktilise käitumise poolest pigem nimisõnad, nt tosinaid mehi (ühildub arvus). Ka ik-liite abil arvsõnadest tuletatud sõnad on nimisõnad, nt kaksik, viisik, kolmik. line-liitelised arvsõnadest tuletatud sõnad loetakse samuti nimisõnadeks, nt üheline, kümneline, sajaline. Keerukas on sõna paar liigitamine. Kui see esineb lauses koos ainsuse osastavas käändes nimisõnaga, on tegemist arvsõnaga, nt paar sõpra; kui aga koos mitmuse osastavas nimisõnaga, siis nimisõna, nt paar saapaid. [1]
Arvsõna ja omadussõna muuda
ne-liiteline arvsõnast tuletatud sõna loetakse omadussõnaks, nt ühene, teine tähenduses ‘teistsugune’, nt kõik oli siis teine. [1]
Arvsõna ja määrsõna muuda
Nt üksi, kaksi, kolmi ja kesi-lõpulised sõnad loetakse määrsõnadeks. Ka esiteks, teiseks, kuuendaks on määrsõnad, kujutades endast leksikaliseerunud saava käände vorme. Põgenes tuhatnelja (kuidas?) – määrsõna. Ebamäärasust väljendav üks ’umbes, ligikaudu’ on määrsõna. Nt osta üks kolm liitrit. [1]
Arvsõna ja asesõna muuda
Probleemid üksiksõnadega, nagu üks ja teine. Nt üks seisis seal, teine siin (kui üks esineb tähenduses ‘mingi’ ja teine tähenduses ‘muu’, on tegemist asesõnadega, nt ka üks teine laps mängis palli). Kui mõeldakse kindlat hulka, siis on tegemist arvsõnadega. Asesõnad mõni, palju, mitu võivad esineda liitarvsõna koosseisus, nt mõnikümmend, mitusada. Sellisel juhul otsustatakse sõnaliik põhisõna alusel nagu tavaliselt, ja kuna põhisõnaks on arvsõna, saab ka liitsõna arvsõnalise määratluse. [1]
Viited muuda
Kirjandus muuda
- Erelt, Mati; Erelt, Tiiu; Ross, Kristiina. Eesti keele käsiraamat. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2007.
- Erelt, Mati; Kasik, Reet; Metslang, Helle; Rajandi, Henno; Ross, Kristiina; Saari, Henn; Tael, Kaja; Vare, Silvi. Eesti keele grammatika I. Morfoloogia. Sõnamoodustus. Tallinn: Eesti Teaduste Akadeemia Keele ja Kirjanduse Instituut, 1995.
- Erelt, Mati. Ebamäärasusest sõnade liigitamisel. – Keel ja Kirjandus 1977, 9, 525–528.
- Hallap, Valmen. Sõnaliikide piirimailt. – Keel ja Kirjandus 1984, 1, 30–40.
- Hallap, Valmen. Omastava käände, vaegkäändsõnade ja määrsõnade vahekorrast. – Keel ja Kirjandus 1986, 4, 199–208.
- Viitso, Tiit-Rein. Sõna sõnaliikidest. – Keel ja Kirjandus 1977, 9, 529–535.
- Viitso, Tiit-Rein. Nn vaegomadussõna ja selle taust. – Keel ja Kirjandus 2007, 11, 878–887.