Naistevälja

Naistevälja on küla Lääne-Viru maakonnas Tapa vallas. Naistevälja naaberkülad on Kadapiku, Järvajõe, Uudeküla, Alupere ja Saiakopli. Naistevälja on ahelküla.

Naistevälja
Pindala	8,5 km² (2020)
Elanikke	29 (1.01.2019)
EHAK-i kood	5352
Koordinaadid	59° 12′ N, 26° 6′ E

Nimi

Naistevälja küla nime päritolust kirjutab kohanimeraamatus (2016) Naistevälja külas suguvõsa juuri omav ajaloolane Fred Puss:

Naistevälja [naiste‿välja] ‹-le›, rahvak varem ka Välja ~ Järvajõe Amb – küla Lääne-Viru maakonnas Tamsalu vallas (Järvajõe ms), 1379 Naystenvilghe, 1637 Naystawelli, 1711 Naisteweljalt. ⇒14B1 ● Küla on rahvasuus nimetatud ka Järvajõe ning Välja (1726 Welli, 1958 Välja) külaks. Osalt kuulus Väike-Maarja kihelkonda. Nime algusosa tuleb sõna naine omastavast, järelosa võib vanemate kirjapanekute järgi olla olnud nii vili : vilja kui ka väli : välja. ¤ Rahvapärimuse järgi oli varem kaks küla, orus Järvajõe ja kõrgemal Neste küla. Järvajõe elanikud käinud teisel pool Neste küla põldu harimas ning hakanud kutsuma seda Neste väljaks. See nimi muudetud hiljem arusaadavamaks Naisteväljaks. Rahvasuus kutsuti küla ka Neitsiväljaks või Neitsinurmeks. Teise jutu järgi saanud küla mehed ühes kauges sõjas kõik surma, naised aga hakanud põldu harima(1913).

Teadaolev vanim Naistevälja küla mainimine arhiiviallikates on 24. augustil 1379, kui perekond von Lehtisele läänistatud külade seas on mainitud ka villam Naistenvilghe (prof. Enn Tarveli kiri Tamsalu vallavanemale 29.10.2009).

EAA.5393.1.24 (SRA ÖPRK 5. 1637), lk 192/1; EAA.1248.1.7:4, L 4p; EVK; Johansen 1932: 23; Joonuks 1977: 120; Rev 1725/26 Jä: 39; Veto 1913.

Halduslik kuuluvus

Naistevälja põlistalud on välja ostetud omaaegse Järvajõe rüütlimõisa maadest, mis alates 1839. aastast oli Porkuni mõisa kaasmõis. Küla jääb Ambla kihelkonna territooriumile, kuid osa külarahvast oli Väike-Maarja koguduse liikmed. Hiilgeajal oli külas 37 majapidamist.

Naistevälja küla halduslik kuuluvus:

• 1866–1890 Järva maakond, Järvajõe vald;
• 1890–1939 Järva maakond, Nõmmküla vald;
• 1939–1945 Järva maakond, Vajangu vald;
• 1945–1950 Järva maakond, Vajangu vald, Tamsalu külanõukogu;
• 1950–1952 Väike-Maarja rajoon, Tamsalu külanõukogu;
• 10. mai 1952 – 27. aprill 1953 Tallinna oblast, Väike-Maarja rajoon, Tamsalu külanõukogu;
• 1953–1962 Väike-Maarja rajoon, Tamsalu külanõukogu;
• 1963–1990 Rakvere rajoon, Tamsalu külanõukogu;
• 1. jaanuar 1990 – 26. märts 1990 Rakvere maakond, Tamsalu külanõukogu
• 1990–1993 Lääne-Viru maakond, Tamsalu külanõukogu;
• 25. august 1993 – 2017 Lääne-Viru maakond, Tamsalu vald;
• 2017– Lääne-Viru maakond, Tapa vald.

Keskkond

Naistevälja küla asub Pandivere kõrgustikul. Küla läbiva Keru mäeks kutsutava mäeseljandiku kõrgeim koht 137,2 m üle merepinna ja seal asus kuni 1944. aastani tuuleveski. Mäeseljandik jaotab küla kaheks osaks – vanemad põlistalud jäävad alla külatänava äärde, uuemad majapidamised peamiselt seljandiku nõlvale ja otsa.

Külatänavat ääristab mõneti katkendlik peamiselt lehistest koosnev allee. Metsades vanade sihtide ääres on säilinud kiviaiajuppe, tuvastatav on vana karjatee, kohalike kõnepruugis “Kari/Karja tänav”. Paljude talude aedades leidub vanu tammesid ja vahtraid. Tooma talu aias kasvab saar, mille vanus võib küündida neljasaja aastani.

Naisteväljal elanud kirjanik Veera Saar on kirjutanud: “Naistevälja küla asub minu mõiste järgi ilusas kohas – ühelt poolt piiravad seda põllud, teiselt poolt metsaga kaetud mäerinnak. Küla hooned moodustavad ringi ümber madala "haljasala", ümber väikse heinamaatüki ja jäätmaa, mida mõnel talvel katab kohati jää, tekitades poisikestele liuväljaku. Väheldane siniseks võõbatud koolimaja (kunagine Järvajõe Algkool) hallide taluhoonete seas paistab lastele hästi silma..."

Küla põldudel asuvad kivikalmed ja ohvrikivid, mida Vello Lõugase ja A. Thomsoni andmetel dateeritakse I aastatuhande esimesse veerandisse eKr. Juba 1909–1910 A. Thomsoni poolt Juhani ja Kiige talu piiril tehtud väljakaevamistel leiti savinõukilde, mis on küll nooremad kui põldudel asuvad kivikalmed, kuid annavad võimaluse dateerida asustust juba pronksiaega.

Põllumajanduslik ja muu ühistegevus

Juba 1929 asutati Naistevälja külas Põllumeeste Kogu. 18.–19. veebruaril 1929 võtsid Naistevälja küla Põllumeeste Kogu esindajad (A. Sepman, H. Roosmann, E. Uudemets) osa VI üleriigilisest Põllumeeste Kongressist Tallinnas. 23. mail 1923 asutati Naistevälja külas masina-rehepeksuühistu (Naistevälja Masinatarvitajate Ühisus), mis toimis kuni 1937. Masinaühistu omas lokomobiili "Marshal" (osteti 1922), rehepeksumasinat Floter (osteti 1922), sindlimasinat (osteti 1923), servikkividega jahuveskit (osteti 1923) ja turbapurustajat. 1937 loodi Naistevälja-Järvajõe Masinatarvitajate Ühing Järvamaal, mis eksisteeris kuni nõukogude võim selle sundlikvideeris faktiliselt alles pärast teist maailmasõda. Ühistule osteti 1937 uus Rootsi rehepeksumasin Munktells ja traktor Fordson (võetud pangalaen kustutati ühistu poolt 1937–1939). Naistevälja külas oli Vabatahtliku Tuletõrje Ühingu Salk (10–15 liiget külaelanikest), pritsimeeste salgal oli küla rahva poolt ostetud hobuvankriga veetav tuletõrjeprits. Naistevälja küla ehteks oli kuni 1947 mäeveerul seisnud Hollandi tüüpi puidust tuuleveski, mis teise maailmasõja järel vist õnnetu tulekasutuse tõttu hävis. Naistevälja külas on ikka olnud ettevõtlike inimessi, kuid vahel pole nende ettevõtmised päris edukad olnud: nii prooviti ühes talus panna käima koorekompvekkide ja limonaadi tootmist (selleks võetud suured pangalaenud viisid talu pankrotti).

1948. aastal toimus Naisteväljal sundkollektiviseerimine ja sündis kolhoos, kus esimeseks esimeheks pandi nooruke Helmuth Aasa, kes oli just isa surma järel saanud Naistevälja küla Veski talu peremeheks. Hiljem sai sellest kolhoosist Põdrangu sovhoosi osakond, mida kuni pensionile jäämiseni oma küla mees H. Aasa ja hiljem tema poeg Tiit Aasa. Helmuth Aasa oskas kolhoosi-sovhoosiametites mõelda oma külale ja ei kartnud ise näiteks külateed siledaks hööveldada või midagi muud küla heakorra heaks teha.

Järvajõe Algkool ning haridus- ja kultuurielu

Naistevälja külas kultuuriliseks keskuseks ja lahutamatuks osaks külakogukonnast oli saja nelja aasta jooksul Järvajõe Algkool (1856 – suleti 1. septembril 1960). Selle aja jooksul oli koolil vähemalt 22 õpetajat, kes kõik olid isiksused, kes oskasid ja suutsid siinsetele noortele palju eluks õpetlikku kaasa anda. Omaette koolihoone ehitati Järvajõe Algkoolile (ilmselt 1870), mis läks maksma 501 rubla 5 kopikat, millest vähemalt 100 rubla tuli valla kohalike inimeste annetustest.

Koolile oli antud valla poolt rendile ka 36 tiinu maad, mille renditasuks arvestas vald aastas sada rubla, kuid seda õpetajalt sisse ei kasseeritud, vaid see oli koolmeistrile lisatasuks tema rahapalgale. 1908.a. ehitati uus koolihoone Järvajõe Algkoolile. 1925. aastal ehitati Järvajõe koolile kõrvalhoone, mis 1936. aastal läbis kapitaalse remondi, mille käigus sai kool uue katuse.

Esimeseks teadaolevaks õpetajaks Naistevälja koolis oli Jaan Meinhard, seejärel Jakob Petshold (1869–1884), Tõnis Georgien (alates 1884–?), Hans Koonukõrb (1890–1910), ja eelmise poeg Theodor Koonukõrb (1910–1915), esimese naisena Meta Peinar (1915–1917), Elvine Sooden (1917–1923), H. Lints (1923–1924), Eduard Pertmann ja allveelaeva Kalev komandöri Verner Puuranna õde Nelly Puurmann (abielludes kohaliku talupidajaga Sepmann) (1923–1924), Aleksander Sprinke ja Nelly Sepmann (1924–1925), suure kogemusega koolimees Peeter Kaik (1925–1930), Leonida Berjelbaum (1930–1931), Eduard Reinik (1931–1939), Luise Rae (1939–1943), Laine Rajur (1943–1944), Hilda Uudmäe (1944–1946), Hellen Laumets (neiuna Kase)(1946–1958), Helene Kool (1958–1960). Suuresti tänu kohalikele koolmeistritele toimus külas aktiivne kultuurielu: 1935. a. asutati Naistevälja külas Ülemaalise Eesti Noorsoo Ühenduse (ÜENÜ) Naistevälja Nõmmküla osakond. Külas tegutses enne teist maailmasõda keelpilliorkester (juhatas hr Aus Porkunist), 1920ndatel tegutses külas näitering, kõige suurema menu saavutas külas aga laulukoor (segakoor), mis 1938 osales koolimehe Eduard Reiniku juhatusel XI Eesti Üldlaulupeol Tallinnas. Ka vahetult teise maailmasõja järel oli külas veel nii palju noori, et külas tegutses lauluansambel, võimlemisrühm, näitering ja instrumentaalansambel. Kirjanik Veera Saar kirjutab oma mälestustes, kuidas nägi välja Naistevälja külas Järvajõe Algkool aastatel 1921–1925: Naistevälja koolimaja oli küllalt ruumikas ja suurte akendega. Klassiruumi võis vajadusel vaheseinaga poolitada ja nii seda minu teisel koolitalvel tehtigi. Suurde vaheta klassiruumi ehitati vajadusel näitelava sisse – siis sobis see pidusaalikski. Peale klassiruumi oli koolimajas õpetaja (koolijuhataja) korter ja kantselei.

Veera Saar meenutab ka oma koolijuhatajat Albert Spirket, kelle kohta ta ütleb, et see õpetaja tegi Veera Saarele väikse küla kooli kauaks unustamatuks. Albert Spirke olevat osanud panna kogu Naistevälja küla laulma. "Me laulsime klassis ja koolimaja juures väljas, me laulsime küla kõrval mägedes ja metsas." (Veera Saar, lk. 63). Eks erineva põlvkonna Naisteväljal koolis käinutel on omad mälestused, aga meenutatakse, et ka õpetaja Eduard Reinik oli omamoodi küla hingeks, kes hoolitses nii kooli katseaia eest ja selle kaudu jagas istikuid ja lillesibulaid koolilastele, ja just küla laste kaudu muutis küla aiad palju ilusamaks. Õpetaja E. Reiniku eestvõttel istutati tema ametiajal küla koolihoone ümber ilus park, mis tänagi küla keskel asuva Veskimäe talu ehteks.

Naistevälja küla inimestel on olnud ikka võimaluste piires hariduspüüdu, üks esimesi kõrgema haridusega naisi külas oli Vanakubja talu peretütar Linda Helene Tirt (1902–1985) (abielus Koonukõrb), kes Rakvere Tütarlastegümnaasiumi lõpetamise järel (1922) alates 1922–...ja siis 1928.... õppis Tartu Ülikoolis agronoomiateaduskonnas. Pärast 1948. aastat vajas ka uus võim haritud põllumehi ja nii töötas ta kuni pensionile minekuni Põdrangu sovhoosis. (Album "Academicum Universitatis Tartuensis" 1918–1944. Tartu, 1994, kd. 2, lk. 239, nr. 3765; Valde Roosmaa. Naistevälja küla...lk. 18–19). Eesti akadeemilise haridusega naiste reas võiks Linda Helene Tirt (Koonukõrb)(11.02.1902 – 1985) olla päris esimeses otsas ja tema koht Eesti feministlikus põllumajandusajaloos ootab veel selgitamist.

V. H. Puuranna mälestusmärk Naistevälja külas, Võidumetsa kinnistul

Ta abiellus Tamsalust pärit meremehega Kaarel Koonukõrbiga (1905–?) (lõpetanud 1928 Tallinnas Merekooli) ja nii oli kuni 1940. aastani. Naistevälja külaga on seotud veel üks meremees (väidetavalt oli ühel Eesti laeval kapteniks), kes olevat 1941. aastal, kui nõukogude võimu poolt laevu Venemaale sundevakueeriti, jäänud ta selles segases ajas teadmata kaduma.

Eesti sõjaväelase Verner Puuranna talukohas Võidumetsa kinnistul asub talle püstitatud mälestusmärk. Verner Hans Puurand (27. september 1904 Narva – 12. juuni 1983 Brisbane, Austraalia) oli Eesti sõjaväelane (kaptenmajor (kuni 1940), alates aastast 1974 mereväekapten) ja riigimees (Eesti Vabariigi Valitsuse minister eksiilis 1973–1983), kes oli üks Naistevälja küla taluperemehi.

Mõned aastad elas ja õppis külas (1921–1925) asuvas Järvajõe Algkoolis tulevane kirjanik ja pedagoog Veera Saar (sündinud Veera Dööring) (1912–2004). Kirjandusajaloolane Rein Veidemann kirjutas 2012. aasta Veera Saare sajanda sünniaastapäeva puhul (essees Mustikametsast Ukuaruni ja kaugemalegi. Veera Saar eesti kirjanduses), et Kõrvemaa meie kirjanduses suureks kirjutanud kirjanikest (Anton Hansen Tammsaare ja Hando Runneli kõrval võiks kolmandaks tuntud kirjanikuks olla just Veera Saar). Veera Saare romaani "Ukuaru" (ilmunud esmakordselt 1969) loeb prof. Rein Veidemann isegi meie kirjanduse tüvitekstide hulka, mis sai omamoodi võimenduse tänu Leida Laiuse samanimelise filmiga (1974), millele filmimuusika piire ammu ületanud Arvo Pärdi (sündinud Paides, aga üles kasvanud Rakveres) Ukuaru valsi muusika kõlab meil paljudel kõrvades. Romaani "Ukuaru" uus ilmumine 2003. aastal andis Veera Saare mälestusele meie kirjandusloos kindlasti toekust juurde.

Naistevälja külaga seotud Valde Roosmaa (sündinud 16. veebruaril 1930 Tallinnas – 28. jaanuar 2020 Tallinnas), kes oli aastatel 1985–1989 Eesti NSV Ülemnõukogu juhataja. Aastatel 1986–1989 oli ta Eesti NSV Riikliku Agrotööstuskomitee esimehe esimene asetäitja (ministri ülesannetes), seejärel jäi ta pensionile. Pärast isa Ruudi Roosmaa surma sai temast Naistevälja küla Välja talu peremees, kus ta elas alates neljandast eluaastast kuni keskkooli minekuni. Aastal 2000 ilmus Valde Roosmaa koostatud raamat – Naistevälja küla läbi aegade. Naistevälja, 2000, 70 lk. (vt Ain Aasa. Raamat Naistevälja külast. – Tamsalu Ajaleht, oktoober 2010, nr. 9).

Naistevälja külas Veskimäe talus (endises Järvajõe Algkooli hoones) elab endine Virumaa Teataja fotograaf, Rakvere linnakunstnik ja vabakutseline kunstnik Teet Suur, kelle loodud Rakvere innovaatilised jõulukuused on alates 2014. aastast tekitanud huvi nii Eestis kui ka veel enam maailmas.

Naistevälja küla Juhani talust on pärit major Mart Järvelaid (1935–2013) ja tema järglased: noorem poeg, haritud loomaarst Valter Järvelaid (sünd. 1960) ja vanem poeg Peeter Järvelaid (sünd. 1957) on tuntud õigusajaloolane ja jurist, kes olnud professoriks Tartu Ülikoolis (taastanud Eesti õiguse ajaloo õppetooli 1992 – mida 1927–1940; 1942–1944 omas meie esimene eestlasest Eesti õiguse ajaloo korraline professor Tartu Ülikoolis Jüri Uluots (1890–1945), Zetisu Riikliku Ülikooli professoriks ja arendus ja innovatsiooni prorektoriks, 2018). Eestis olnud Sisekaitseakadeemia rektor, Eesti Mereakadeemia rektor ja prorektor. Aastatel 2019-2021 oli Peeter Järvelaid Põhja-Tallinna vanem. Juhani taluga on tihedalt seotud Eesti Vabariigi kaitseminister 1994–1995 ja Eesti Vabariigi kaitseväe sõjaväediplomaat Enn Tupp (sünd. 1941), kelle tädi oli Juhani talu peremehe Valter Jervmanni (alates 1939 Järvelaid) naine Meeta (sünd. Tupp). 1958–1960 ja 1966 suved veetis Enn Tupp just Naistevälja külas Juhani talus, kus oli talu perenaiste vanaperemehe Mart Jervmanni tütarde Anna ja Maali Jervmanni hoole all. Enn Tupp oli aastatel 1989–1990 valitud Võru linnapeaks. Aastatel 1990–1992 oli ta Eesti Vabariigi Ülemnõukogu liige, olles riigikaitsekomisjoni esimees ja haldusreformikomisjoni liige; 20. augustil 1991 hääletas ta Eesti iseseisvuse taastamise poolt. Samuti kuulus ta Põhiseaduse Assambleesse, olles PS X peatüki – Riigikaitse – toimkonna esimees. 1987–1990 osales Tupp Rahvarinde tegevuses, 1987–1989 kuulus Võrumaa Rahvarinde eestseisusse. Enn Tupp on üllitanud kaks romaani: "Detsembripäike" 2008 (pseudonüümi Arju Virukas all) ja "Dekoreeritud jumalad" 2012 (oma tegeliku nime all).

Ettevõtlus

JK Otsa talu tehnika tööl Tooma põllul

Naistevälja külas endise Põdrangu sovhoosi suurfami hoones ja selle ümber renditud niitudel arendab Oruveski talu pereettevõte (asutatud 2007. aastal). Oruveski talu tegevusalaks on lamba- ja veisekasvatus, et pakkuda kvaliteetset liha nii Eesti kui ka Euroopa turul. Oruveski talu peremees Matthew on pärit Suurbritanniast Manni saarelt, üles kasvanud veise- ja lambafarmis. Matthew on töötanud ka põllumajanduskonsulendina Suurbritannias. Eestimaale kolides oli tema eesmärgiks ellu viia unistus – rajada ja pidada ise oma farmi toetudes oma eelnevatele kogemustele ja haridusele. Oruveski talu perenaine Reena on kolinud „maale elama" oma vanavanemate koju. Lisaks põllumajandusele tegeleb talu ka kunsti- ja käsitöö toodete loomise ja valmistamisega. 2013. aasta sügisel alustasid oma pikka teekonda Šotimaalt 10 Dexteri tõuveist ja üks pull. Pärast mitmepäevast pikka sõitu mööda maad ja merd, olid nad kohal! Deksteri tõug on pärit Edela-Iirimaalt ning nad on oma loomuliku kasvu poolest kõige väiksemat kasvu veisetõug Briti saartel. Nad on vastupidavad, tugevad loomad, andes nii kvaliteetset piima kui veiseliha. Nende keskmine kaal on 300–350 kg looma kohta ja nad on keskmiselt (ainult!) 92–107 cm mõõtes maapinnast õlakõrguseni. Oma karvavärvuselt on neid kolme värvi – musti, punaseid (pruunikaid) ning halle. Deksteri tõug on tuntud pika eluea (kuni 14 aastat!), oma heade emaomaduste poolest, poegivad tavaliselt ise ning pärast poegimist meeldib neile oma peremehega mängida peitust, peites oma vastsündinud vasikaid ära põõsastesse, võsasse jms toredatesse paikadesse. Eestimaa kliimas saavad nad suurepäraselt hakkama väljas ka talvel, kui neil on olemas vesi, toit ning varjualune, kuhu külmade tuule- ja tuisuiilide eest peitu pugeda. Üht osa Naistevälja küla maaomanike põldusid rendib alates 1997 põllumajandustootmiseks vallas tuntud perefirma – JK Otsa Talu OÜ, kes harib ümbruskonnas põldu 2000 hektaril ning kasvatab 400-pealist piimaveiste karja.

Naistevälja külas veel Põdrangu sovhoosi poolt rajatud kaarhallis tegutses aastast 2011-2021 saekaater – Tamsa Puit OÜ.

Välislingid

• Oruveski talu
• JK Otsa Talu OÜ
• Rakvere linna maailmakuulsust koguvatest kuuskedest