Muusikakriitika
See artikkel vajab toimetamist. (Märts 2010) |
Muusikakriitika, ka muusikaarvustus on muusikaelu valdkond, milles tegeldakse hindavalt heliloomingu ja muusika interpretatsiooni käsitlemisega. Muusikakriitika võib sisaldada hinnanguid ka muusikaalaste tekstide ning muusikaelu korralduse kohta.
Muusikakriitikat viljelev isik on muusikakriitik.
Muusikakriitika väljundiks on enamasti sõnaline tekst, mis ilmub trükiväljaandes või loetakse ette televisioonis või raadios.
Muusikakriitikat on vaadeldud muusikateaduse aladistsipliinina[1], sest ta on tihedalt seotud muusikateaduse paljude harude, näiteks muusikaesteetika, muusikaajaloo, muusika interpretatsiooni või muusikaelu arengu uurimisega. Siiski tuleks teha vahet, millal lõpeb teadustekstile omane neutraalne muusikateaduslik käsitlus ning algab hinnanguline muusikakriitika.
Muusikakriitika on tihti olnud võistlevatele heliloojatele, muusika interpreetidele või loomingulistele koolkondadele enda esiletõstmise vahendiks (klakööride tegevus).
Ajalugu
muudaEsimeseks perioodiliselt ilmunud muusikakriitika väljaandeks võib pidada Hamburgis aastal 1722 asutatud Johann Matthesoni "Critica musicat". Prantsusmaal võib regulaarse muusikakriitika alguseks pidada väljaannet Journal de musique française et italienne (alates 1764), mida ennetas aastatel 1752–1754 pamflettidena ilmunud muusikalis-kirjanduslik diskussioon "Querelle des Bouffons", mis käsitles prantsuse ja itaalia ooperi erinevusi. Inglismaal asutati esimesed muusikakriitika väljaanded New Musical ja Universal Magazine 1774. aastal. Ka Charles Burney "History of Music" viimane köide 1789. aastast käsitleb kriitiliselt oma aja heliloojaid ja interpreete.
Esimene kutseline muusikakriitik oli Johann Friedrich Rochlitz (1769–1842), kes toimetas Leipzigis ilmunud ajalehte Allgemeine Musikalische Zeitung. Päevalehtedesse jõudis muusikakriitika tänu F. Rellstatele, kes kirjutas artikleid Berliini ajalehele Vossische Zeitung 1803–1813. Eriharidusega muusikuid rakendas esimesena Londoni päevaleht The Times, mille vastutav väljaandja oli suur muusikahuviline Thomas Alsager.
Inglise muusikakriitikas domineerisid aastatel 1846−1879 päevalehe The Times kriitik J. W. Davison ja 1833−1868 nädalalehe Athenaeum kriitik H. F. Chorley. Üks 19. sajandi olulisemaid muusikakriitikuid oli Augsburgi ajalehes Allgemeine Zeitung küll muusikalise erihariduseta, kuid suurepäraste ajakirjanduslike võimetega saksa poeet Heinrich Heine. On palju näiteid, et 19. sajandil kirjutasid muusikakriitikat just heliloojad. Seda rolli täitis näiteks Robert Schumann ajalehes Neue Zeitschrift für Musik, käsitledes Chopini, Berliozi ja Brahmsi loomingut. Ajalehele Journal des Débats tegi aastatel 1835−1863 kaastööd Hector Berlioz. Üks oma aja väljapaistvaid prantsuse muusikakriitikuid oli François-Joseph Fétis, kes asutas väljaande Revue musicale. Viini "Salon-Blatt'ile" kirjutas Hugo Wolf. Muusikakriitikat on kirjutanud ka Carl Maria von Weber, Richard Wagner, Claude Debussy (Monsieur Croche pseudonüümi all) ning Robin Holloway. Viinis, kus muusikakriitika viis tihti poleemilise kõrgepingeni, tegutses üks kõigi aegade säravamaid ja ajalooliselt olulisemaid muusikakriitikuid Eduard Hanslick, Giuseppe Verdi hinnangul n-ö "muusikakriitika Bismarck", kes sai eriti tuntuks kui Wagneri ja Brahmsi loomingu ning kunstiliste tõekspidamiste erinevuste võimendajana. Tema töö on muutunud surematuks Richard Wagneri ooperis "Die Meistersinger", milles ta oli Beckmesseri prototüübiks (Wagner nimetas seda tegelast alguses Hanslichiks). Sellest hoolimata loetakse Hanslicki tekste tänaseni.
Ameerika Ühendriikides on saavutanud muusikakriitikutena tunnustust Philip Hale Bostonis ning Lawrence Gilman, Henry Edward Krehbiel, Olin Downes ja Richard Aldrich New Yorgis.
Inglise kuulsamad muusikakriitikud on olnud Bernard Shaw, Ernest Newman, suur Wagneri austaja Neville Cardus ja H. C. Colles.
Soomes tegutses palju aastaid karmikäelise muusikakriitikuna Helsingin Sanomate kaastööline Seppo Heikinheimo, nüüdisajal on üks Soome juhtivaid muusikakriitikuid Veijo Murtomäki.
Muusikakriitika Eestis
muudaEesti muusikakriitika suurkuju on olnud Karl Leichter, kes esines eelkõige Heino Elleri koolkonna esindajana. Tänapäeva Eesti muusikakriitika juhtfiguuriks võib pidada Evi Arujärve.
Natuke nalja
muudaMuusikakriitika ja muusikakriitikud on olnud ajendiks paljude anekdootide sünnile.
Näiteks Max Regerist räägitakse, et ta olevat saatnud ühele teda tõsiselt välja vihastanud kriitikule lühikese kirja: "Sehr geehrter Herr! Ich sitze hier im kleinsten Raum meines Hauses und lese Ihre Kritik. Noch habe ich sie vor mir... Hochachtungsvoll: Max Reger. (Kõrgesti austatud härra! Istun oma maja kõige väiksemas kambris ja loen Teie kriitikat. Hetkel on see veel minu ees... Lugupidamisega: Max Reger.)[1]
Vaata ka
muudaViited
muuda- ↑ Eesti Entsüklopeedia artikkel "Muusikakriitika", 6. kd. Tallinn, Eesti Entsüklopeediakirjastus 1995, 471