Claude Debussy

Prantsusmaa helilooja

Achille Claude Debussy [klood döbüss'ii] (22. august 1862 Saint-Germain-en-Laye25. märts 1918 Pariis) oli prantsuse helilooja. Teda peetakse impressionismile alusepanijaks muusikas ja üheks esimeseks modernistlikuks heliloojaks. Koos Maurice Raveliga on ta üks impressionistliku muusika juhtfiguure, kuigi Debussyle ei meeldinud, kui tema teoseid tituleeriti impressionistlikeks.[1] Prantslaste austusest Debussy vastu kõneleb tema hüüdnimi Claude de France.

Claude Debussy
Claude Debussy ca 1908, foto av Félix Nadar.jpg
Sünniaeg 22. august 1862
Saint-Germain-en-Laye (Prantsuse teine keisririik)
Surmaaeg 25. märts 1918 (55-aastaselt)
Pariisi XVI ringkond (Prantsuse kolmas vabariik)
Alma mater
Amet helilooja, pianist
Autogramm
Signature de Claude Debussy - Bibliothèque nationale de France, Gallica (btv1b531897534).svg

LoomingRedigeeri

Debussy kirjutas peamiselt programmilist muusikat, eriti klaveripalu. Ta püüdis jäädvustada õrnhapraid hetkemeeleolusid ja pakkuda ilunaudingut. Tema muusikat iseloomustavad tundlikkus ning vormiline, helistikuline ja helikõrguslik vabadus. Tema teosed peegeldasid sageli ta eraelu, kuigi samuti märgib ta muusika ka üleminekut hilisromantilisest muusikastiilist 20. sajandi modernismi.

Helilooja tõi oma teostes kaasa uuendusi harmoonia valdkonnas. Ta hakkas kasutama täistoonlaadi (kõik helirea astmed koosnevad täistoonidest. Täistoonlaadi esinemise näiteks on ooper "Pelléas ja Mélisande". Debussy armastas ka noonakordi ning kvart-kvindi kooskõlasid. Neid võib leida programmilisest klaveriprelüüdist "Uppunud katedraal". Samuti kasutas ta oma teostes pentatoonilist helirida.

KlaveriteosedRedigeeri

OoperRedigeeri

OrkestriteosedRedigeeri

  • "Fauni pärastlõuna" (Prélude à l'après-midi d'un faune, 1894)
  • Nocturnes (1899)
  • Dances Sacrée et Profane (1903)
  • La Mer (1905)
  • Images (1909/1911)
  • Le martyre de St. Sébastien (1911)
  • Jeux (ballett, 1913)

KammermuusikaRedigeeri

  • Keelpillikvartett g-moll (1893)
  • Syrinx (1913)
  • Sonate pour violoncelle et piano (1915)
  • Sonate pour flûte, alto et harpe (1915)
  • Sonate pour violon et piano (1917)

ViitedRedigeeri

  1. Politoske, Daniel T.; Martin Werner (1988). Music, Fourth Edition. Prentice Hall. Lk 419. ISBN 0-13-607616-5.