Klaköör

Klaköör (prantsuse keeles claqueur, 'plaksutaja') on palgatud plaksutaja, kes vastavalt palkaja tellimusele avaldab kas "vaimustunult" kiitust, provotseerides publikut plaksutama, või segab esitust käratsemisega.

Klaköörlus sai alguse 1820. aastate Pariisis, kui monsieur Sauton tellis raha eest n-ö etenduse edu kindlustuse (assurance de succès dramatique). Pariisi žargoonis nimetati kutselisi klakööre "kroonlühtrirüütliteks" (chevaliers de lustre). Klakööridele leidus palju tellijaid, sest see nähtus läks moest alles 20. sajandi esimesel veerandil.

Klakööride ülesanded olid jaotatud mitme spetsialiseerunud isiku vahel:

imetlejad (tapageurs), kelle ülesandeks oli ägedalt plaksutada;
asjatundjad (connaisseurs), kelle ülesandeks oli pillata ettekande ajal positiivseid arvamusi;
naerjad (rieuers), kes nakatasid ümberolijaid oma "spontaanse" naeruga;
ulgujad (pleureurs), kelle ülesandeks oli liigutavate stseenide ajal nuuksuda;
kõdistajad (chatouilleurs), kes väljendasid enne etenduse algust ning vaheaegadel oma positiivseid elamusi ja tundeid;
kuumakskütjad (chauffeurs), kes seisid päev otsa etenduse kuulutuste ees ja kiitsid möödujatele etendust:
veel-kord-veel-kord-hüüdjad (bisseurs), kelle ülesandeks oli pärast etenduse lõppu karjuda "braavo!" ja "veel kord!"

Ülekantud tähenduses võib klakööriks nimetada ka ülemäära entusiastlikku isikut, kes midagi üle mõistuse palju kiidab. Sellisel tegevusel on tavaliselt negatiivne tähendus, kuna isik suhtub kiidetavasse objekti kas kriitikata või on tema kiituse taga omakasupüüdlikud huvid.