Maurice Utrillo

Prantsusmaa maalikunstnik

Maurice Utrillo (sünninimega Maurice Valadon; 26. detsember 18835. november 1955) oli prantsuse maalikunstnik, kes maalis peamiselt linnamaastikke. Utrillo oli üks väheseid Montmartre'is tegutsenud kunstnikke, kes oli seal ka sündinud.

Maurice Utrillo
Maurice Utrillo portree, mille autor on tema ema Suzanne Valadon
Sünninimi Maurice Valadon
Sündinud 26. detsember 1883
Montmartre, Pariis, Prantsusmaa
Surnud 5. november 1955
Montmartre, Pariis, Prantsusmaa
Rahvus prantslane
Žanr maalikunst

Elulugu muuda

Utrillo oli kunstnik Suzanne Valadoni (sünninimega Marie-Clémentine Valadon) vallaspoeg. Tema tollal kaheksateist aastat vana olnud ema ei paljastanud kunagi seda, kes oli lapse bioloogiline isa. On spekuleeritud, et ta sündis kas suhtest sama noore harrastuskunstniku Boissyga, suhtest end juba tõestanud kunstniku Pierre-Cécile Puvis de Chavannes'iga või isegi suhtest Auguste Renoiriga. Aastal 1891 allkirjastas Hispaania kunstnik Miguel Utrillo y Molins dokumendi, millega ta tunnistas end Maurice'i isaks, kuid ikkagi jäi õhku kahtlus, et tegemist ei olnud lapse bioloogilise isaga.[1]

Utrillo ema teenis poja sündimise aegu leiba kunstnike modellina. Valadon, kellest sai modell pärast seda, kui ta pidi trapetsilt kukkumise tõttu lõpetama enda valitud akrobaadikarjääri tsirkuses, leidis, et kunstnikele, kelle hulka kuulusid näiteks Berthe Morisot, Pierre-Auguste Renoir, Henri de Toulouse-Lautrec, poseerimine andis talle võimaluse nende tehnikate õppimiseks. Mõnel juhul sai temast ka nende armuke. Ta õppis ise maalima ning pärast seda, kui Toulouse-Lautrec teda Edgar Degas'le tutvustas, sai viimasest tema mentor. Hiljem sai temast nendega, kellele ta varem oli poseerinud, võrdväärne kunstnik.

Noor Maurice jäeti oma emapoolse vanaema kasvatada ning üpris varakult näitas ta murettekitavat kaldumust kohustustest kõrvale hiilimisele ning alkoholismile.[2] Kui 21-aastast Utrillot hakkas vaevama vaimuhaigus, julgustas ta ema teda maalimisega tegelema ning peagi näitas ta üles tõelist kunstiannet. Kunstiõpetust oli ta saanud vaid oma emalt ning peagi ta joonistas ja maalis asju, mida ta Montmartre'is nägi. Pärast 1910. aastat pälvisid tema teosed juba kriitikute tähelepanu ning 1920. aastaks hinnati teda ka rahvusvaheliselt. Prantsusmaa valitsus autasustas teda 1928. aastal Auleegioni ordeniga.[3] Kogu oma elu jooksul viibis ta aga korduvalt vaimuhaiglates.

 
Utrillo haud Pariisi Saint Vincent'i surnuaial

Tänapäeval leiavad paljud piirkonda külastavad turistid tema maale postkaartidelt. Üks neist on tema üks populaarsemaid teoseid: 1936. aasta maal pealkirjaga "Montmartre'i tänavanurk" ehk "Lapin Agile".

Keskeas muutus Utrillo tulihingeliseks usklikuks ning 1935. aastal, olles viiskümmend kaks aastat vana, abiellus ta Lucie Valore'ga ning kolis Pariisist veidi väljas asuvasse Le Vésinet' piirkonda. Selleks ajaks oli ta väljas töötamiseks juba liiga haige ning pidi maastikke maalima akendest ja postkaartidelt nähtu põhjal ning ka oma mälupiltide järgi.

Olgugi et terve ta elu kummitasid teda alkoholiprobleemid, jõudis ta 70. eluaastatesse. Maurice Utrillo suri 1955. aasta 5. novembril ning ta maeti Montmartre'is asuvale Saint-Vincenti kalmistule (Cimetière Saint-Vincent).

Suzanne Valadoni ning tema poja Maurice Utrillo keerulisi omavahelisi suhteid kirjeldab Elaine Todd Koren'i kirjutatud provokatiivne elulooromaan "Armastuse ja kunsti Suzanne" ("Suzanne of Love and Art").[4]

Utrillo isast muuda

Diego Rivera teoste ameeriklasest kollektsionääri Ruth Bakwini avaldamata memuaarides leidub selgusetu päritoluga anekdoot, mida Rivera Utrillo isapoolsest põlvnemisest rääkis:

"Pärast seda, kui Suzanne Valadon'ile oli sündinud [poeg] Maurice, läks ta Renoir', kellele ta oli üheksa kuud varem poseerinud, juurde. Renoir vaatas last ja ütles: "Ta ei saa olla minu, värv on kohutav!" Järgmiseks läks ta Degas', kellele ta oli samuti poseerinud, juurde. Ta ütles: "Ta ei saa olla minu, kuju on kohutav!" Kohvikus nägi Valadon aga tuttavat kunstnikku Miguel Utrillot, kellele ta oma muredest südant puistas. Mees ütles talle, et ta kutsuks imikut Utrilloks: "Ma paneksin hea meelega oma nime ükskõik kas Renoir' või Degas' tööle!"[5]

2010. aasta näitused ja müügid muuda

2010. aastal korraldati Ameerika Ühendriikides Atlanta linnas asuva Oglethorpe'i Ülikooli kunstimuuseumis[6] ning Pariisis Montmartre's mitu retrospektiivnäitust, mis kulmineerusid 30. novembril oksjoniga, kus oli pakkumisel kunstniku 30 teost.[7] Teosed pärinesid Utrillo teoste vahendaja Paul Pétridès'e (1901–1993) kogust. Ta oli olnud Utrillo agent juba aastast 1937 ning ka tema teoste ulatusliku kataloogi autor. Pétridèse galerii Galerie Pétridès vahendas veel mitmete kunstnike teoseid (nt Jacques Thévenet). Näituste näol oli tegemist järjega 2009. aastal Pariisis peetud Suzanne Valadoni ja Maurice Utrillo teoste näitusele.[7]

Teoseid muuda

Viited muuda

  1. Warnod 1981, p.48.
  2. Warnod 1981, pp.57-59.
  3. Warnod 1981, p.85.
  4. "Suzanne of Love and Art".
  5. [http://www.nytimes.com/2006/04/22/arts/design/22gogh.html?pagewanted=print "Parting With the Family van Gogh". New York Times, 22.04.2006.
  6. "Pastel exhibit, Utrillo oils create colorful contrast at Oglethorpe". Chris North, reporternewspapers.net, 03.06.2010. Vaadatud 01.12.2010.
  7. 7,0 7,1 "PAUL PÉTRIDÈS COLLECTION: 30 Works by Maurice Utrillo". Vaadatud 01.12.2010.
  • Jean Fabris, Claude Wiart, Alain Buquet, Jean-Pierre Thiollet, Jacques Birr, Catherine Banlin-Lacroix, Joseph Foret. "Utrillo, sa vie, son oeuvre" ("Utrillo, tema elu, tema tööd"). Editions Frédéric Birr, Paris, 1982.
  • Longstreet, Stephen & Ethel. (1958). "Man of Montmartre, A Novel based on the Life of Maurice Utrillo". New York, Funk & Wagnalls.
  • Warnod, Jeanine. (1981). "Suzanne Valadon". New York: Crown. ISBN 0-517-54499-7.

Välislingid muuda