Montmartre

Montmartre on Pariisi linnaosa, mis oli kaua lihtsalt linnaäärne küla. 1860. aastal lisati see Pariisile 18. "arrondissement'ina" ja ka veel siis oli tegu täieliku aguliga. Eriti künka põhjakülg oli täiesti söötis ja metsistunud maa, nii et seda kutsuti "maquis" – läbipääsmatuid tihnikuid moodustanud makjataimestiku pärast. Künka lõunanõlvale ehitati samal ajal Sacré-Cœuri kirikut, mistõttu seal olid lood pisut paremad.

Montmartre'i küngas
Tertre'i väljak

Kohalikud elanikud olid vaesed, naised töötasid peamiselt pesunaiste, õmblejannade või pärlite niidi otsa ajajatena. Tänaval ei olnud mingi haruldus kohata kitsi, kanu ja lehmi, kes põõsaid närisid ning ülejäänud pariislased pidasid kohta nii ekstsentriliseks, et jõukad kodanlased käisid õhtuti salkadena (ja isegi perekondadega) vaatamas – lihtsalt selleks, et saaks pead raputada ja põlastada.

Kurikuulsust teenis Montmartre Pariisi kommuuniga, mis kindlustas end just nimelt sellel künkal. Ülestõusnuid oli umbes 20 000, neile astus vastu 130 000 Versailles' valitsuse pooldajat. Järgnenud nädalat kutsutakse tihti veriseks, sest ülestõusnutest tapeti karistusaktsioonides tuhandeid, 4586 inimest küüditati ja 4606 said vanglakaristuse.

19. sajandil rajati linnaossa ka Montmartre'i kalmistu, mis on tänapäeval suuruselt kolmas Pariisi kalmistu.

Kohvikuid ja kabareesid hakkas Montmartre'ile koonduma eeskätt pärast 1881. aastat. Sellel aastal avas Rodolphe Salis oma kabaree "Le Chat Noir" ning kuna see muutus väga populaarseks, avati seejärel arvukalt sarnaseid asutusi. Suurt vahet tuleks teha kabaree ja tavalise kohviku vahel. Kabaree lisanimi oli "artistique" – ehk siis eesti keelde panduna "kunstnike kabaree" – kus oli eeskava, konferansjee ja toimus n-ö kultuurne jooming. Kohvik oli korralikum asutus – seetõttu kolisidki kunstnikud kohvikutest kabareedesse üle (varemalt käisid kunstnikud – eriti impressionistid – koos kohvikutes): nad leidsid, et kohvikuaura on liiga intelligentne ja haritud, aga kabarees saab ka mõnu tunda ja vabam olla. Meelelahutuskeskuseks oli Montmartre esimese maailmasõjani, seejärel nihkus kese Montparnasse'ile vasakkaldal.

Tänapäeval on Montmartre aga siiski populaarne külastuskoht – lisaks Sacré-Cœuri kaunile kirikule näeb mitmeid ajaloolisi kohvikuid/kabareesid, Tertre'i väljakul siiani töötavaid kunstnikke, ilusat vaadet Pariisile (eriti nostalgiline on tuledes Pariis). Ja siis on muidugi veel loendamatu hulk sekspoode, pornokinosid jms, mis kokkuvõttes annabki linnaosale oma näo.