Mark Rothko

Ameerika Ühendriikide maalikunstnik

Mark Rothko (sünninimega Маркус Яковлевич Роткович Markus Jakovlevitš Rotkovitš, hiljem kodanikunimega Markus Yakovlevich Rothkowitz; 25. september 190325. veebruar 1970) oli Venemaalt väljarännanud juudi päritolu Ameerika Ühendriikide kunstnik. Tema suured värviväljadega maalid esindavad abstraktset ekspressionismi.

Mark Rothko
Consuelo Kanaga, Mark Rothko, Yorktown Heights, ca. 1949.jpg
Sünninimi Маркус Яковлевич Роткович
Markus Jakovlevitš Rotkovitš
Sünniaeg 25. september 1903
Sünnikoht Dvinsk, Vitebski kubermang, Venemaa Keisririik
Surmaaeg 25. veebruar 1970 (66-aastaselt)
Surmakoht New York, Ameerika Ühendriigid
Rahvus ameeriklane
Tegevusala maalikunst
Kunstivool abstraktne ekspressionism
Patroonid Peggy Guggenheim, John ja Dominique de Menil

EluluguRedigeeri

Mark Rothko sündis 25. septembril 1903 Venemaa Keisririigis Dvinski linnas (praegune Daugavpils Lätis). Rothko elas kümnenda eluaastani Dvinski juudi kogukonnas. 5. augustil 1913 emigreerus ta koos oma ema Anna ja vanema õe Soniaga Ameerika Ühendriikidesse, kuhu isa Jakob ning vennad Moise ja Albert olid juba kolm aastat varem ümber asunud. Rothko saabus alguses New Yorki, kuid liitus isaga Portlandi juudi kogukonnas. Seitse kuud hiljem isa suri. Elukohavahetuse peamine eesmärk oli lastele parema hariduse andmine, sest Tsaari-Venemaal olid juudid tagakiusatud, mistõttu oli neil teadmiste omandamine võimatu. Pärast isa surma töötas Markus õpingute kõrvalt postiljonina. Siiski leidis ta aega käia kunstikoolis, õppida mängima klaverit ja mandoliini ning osaleda debattides.[1]

18-aastaselt kolis Rothko New Havenisse, et jätkata haridusteed Yale'i ülikoolis. Ta õppis inglise ja prantsuse keelt, ajalugu, matemaatikat, bioloogiat, majandust, füüsikat ja filosoofiat. Sissetuleku puudumise tõttu pidi ta ülikooli pooleli jätma ning ta otsustas kolida New Yorki. Seal sattus Rothko juhuslikult sõbra ateljeesse, kus vaimustus kunstist ning otsustas, et just kunstnikuelu on talle mõeldud.[1]

 
Conseulo Kanaga "Mark Rothko portree"

1935. aastal liitus ta kunstnike rühmitusega The Ten, kuhu kuulusid üheksa kunstnikku, sealhulgas Adolph Gottlieb. Gottliebist sai Rothko kõige lähedasem sõber ja töökaaslane. Koos tol ajal veel tundmatu Barnett Newmaniga andsid nad välja manifesti, kus kritiseerisid moodsa kunsti mahategemist ajakirjanduses.[1] Tihti omistatakse Rothkole tema sõprade poliitilistest hoiakutest lähtudes kommunistlikke vaateid, kuid Rothko ei defineerinud kunagi oma seiskohti avalikult.[2]

Karjääri alguses kasutas ta kunstnikuna oma kodanikunime, kuid 1940. aastal hakkas ta sellega eksperimenteerima ning jõudis kunstnikunime Mark Rothkoni. 1959. aastal vormistas ta selle nime ametlikult.[1]

 
Mark Rothko keskus Daugavpilsi kindluses

1944. aastal tutvus ta kunstnik Mell Beistle'iga, kellega aasta hiljem abiellus. 1950. aastal sündis tütar Kate ja 13 aastat hiljem poeg Christopher.[1] Kunstniku lapsed on hallanud osa tema teoseid, näiteks on laenatud kuus originaalteost Lätis isa kodulinnas asuvale Mark Rothko keskusele.[3]

Mark Rothko elas väga ennasthävitavalt, tal oli probleeme alkoholi ja suitsetamisega ning ta võitles depressiooniga.[4] Impulsiivne eluviis ja tervisehädad olid tema surma peamine põhjus. Rothko sooritas 1970. aasta veebruaris enesetapu. Tema assistent leidis surnukeha Rothko New Yorgi korteri köögipõrandalt. Rothko oli võtnud ülemäära tablette ning lõiganud läbi parema käe veenid. Kunstnik on maetud New Yorgi kalmistule.[5]

Varajane loomingRedigeeri

1920. aastate alguses maalis Rothko linnavaateid ja aktimaale, saades inspiratsiooni Euroopas populaarsust kogunud dadaismist ja sürrealismist. Tema õppejõu Max Weberi kubistlikud teosed mõjutasid Rothko kompositsiooni ja teemavalikuid. Tema põhilised meediumid olid vesivärvid ja grafiitpliiatsid, hiljem hakkas tasapisi katsetama õlivärvidega. Rothko varajast loomingut on raske liigitada, sest paljudel teostel on mitu kuupäeva ja pealkirja ning tihti muutis kunstnik poole teose pealt maalimisstiili.[1]

1928. aastal eksponeeriti esimest korda Rothko teoseid grupinäitusel. Viis aastat hiljem toimus tema esimene isikunäitus New Yorgis kaasaegse kunsti galeriis (Contemporary Arts Gallery).[1]

Abstraktne ekspressionismRedigeeri

Rothko tihe lävimine rühmituse The Ten liikmetega ning tutvumine Joan Miró ja Paul Klee teostega ajendasid kunstniku stiili muutumist kujutavast abstraktseks. Samuti sai ta palju inspiratsiooni 1930. aastatel populaarseks muutunud sürrealismist. Tema lõuendid olid kaetud õhukese värvikihiga ning voolavad jooned olid justkui maalile kraabitud. Mõnikord on teostel ka figuraalsed elemendid: käed, jalad, pead ja näod. Tema teoste koloriit on pastelne, domineerivad roosakad ja kollakad toonid.

1938. aastal hakkasid tema teosed peegeldama kunstniku huvi arhailise kunsti ja müüdi vastu. Kunstniku lemmikuks sai uuesti akvarell. Selle perioodi maalidel kerkivad esile fossiile meenutavad geomeetrilised vormid, mis sarnanevad veidi koopamaalingutega.[1]

1947. aastal lõpetas ta mikroorganismidest inspireeritud teoste maalimise ning alustas legendaarsete värviväljamaalide tegemist.[6]

VärviväljamaalidRedigeeri

1949. aastaks kujunes välja Rothko omapäraseim ja tuntuim maalistiil, värviväljamaal. Rothko maalis suurtele ühe-kahe meetri suurustele lõuenditele, mille kattis paksu värvikihiga. Kunstniku teosed muutusid tasapinnalisemaks, varem kujutatud voolavad vormid asendusid kahe või kolme ristkülikuga, mis justkui hõljuvad üksteise kohal. Rothko saavutas hõljumisefekti nii, et kandis lõuendile paksu kihi õlivärvi, mille kraapis enne kuivamist osaliselt maha, paljastades ebaühtlaselt all oleva värvi.[7]

Väljamaalingute stiili väljakujunemisel ja algusaastatel oli teoste koloriit pehme ja helendav, Rothko kasutas tihti kollakaid ja oranžikaid toone, millest õhkus kergust ja soojust. Sellest perioodist pärit maalid on ka kõige kõrgemalt hinnatud. Maal "Oranž, punane, kollane" müüdi 2012. aastal rekordhinna eest: oksjonimaja Christie's sai teose eest 79,9 miljonit eurot.[8][9] 1960. aastatel muutusid teoste toonid tumedamaks, tihti kasutas ta pruunikaid ja hallikaid toone.

1968. aastal tuvastati Rothkol aordianeurüsm, mille tõttu ei saanud ta enam suureformaadilisi maale maalida. Tema paberile maalitud teosed olid läbikumavad ja heledamad kui kunagi varem.[7]

Rothko kabelRedigeeri

 
Rothko kabel Houstonis

1964. aastal sai Mark Rothko Dominique ja John de Menililt tellimuse. Patroonid soovisid Rothko teostega kaunistada Texase osariigis Houstonis kaheksanurkse roomakatoliku kiriku seinad. Kunstnik võttis tööpakkumise vastu, üks tema eluunistusi oli olnud panustada füüsiliselt religiooni arengusse.

Rothko maalis kabeli jaoks kolm triptühhonit ja viis eraldi maali. Tumedates toonides teoseid inspireerisid Kristuse kannatused, mistõttu tulevad mängu ka punakad ja rusked värvid.[1]

Kunstnik pühendas suure osa oma ajast kabeli täiustamisele. Kahjuks suri ta enne pühakoja ametlikku avamist. Nüüd on kabel pühendatud Mark Rothkole ning sinna on oodatud külastajad olenemata usuvaadetest.[10]

Maalide emotsionaalsusRedigeeri

Rothko tahtis olla üks traditsioonilise kunsti tipptegijatest, kuid samal ajal hakkas traditsionalismile täielikult vastu.[1] Tema meelest peaksid abstraktsed teosed kõnetama inimesi sama palju kui akadeemilises stiilis teosed. Rothko soovis, et tema maalid mõjutaksid inimesi sama emotsionaalselt kui luule ja muusika.[7]

Tihti seostatakse Rothko väljamaalinguid Stendhali sündroomiga – vaatajatel kiireneb südamerütm, hakkab pea ringi käima ning on ka juhtunud, et vaataja hakkab kõrgendatud emotsiooni tõttu nutma.[7] Erinevalt paljudest abstraktsetest ekspressionistidest ei kadunud Rothko teostest spirituaalsus ja religioon.[11] Rothko tahtis panna vaatajaid mõtlema religiooni olulisusele modernses maailmas, tuletades meelde inimeksistentsi ja maailma ajutisust. Seetõttu on tema maale võrreldud Shakespeare'i teostega,[7] mõlemad on traagilised ja ajatud.[11]

Rothko jaoks oli värvivalik kõige tähtsam. Värvid imiteerivad emotsioone, tõmbavad vaataja endasse ning tekitavad temas kaalutu ja endas kahtleva tunde. Värviplokkide udused, sulgi meenutavad piirjooned justkui kaotavad maalidelt kunstniku puudutuse ning teos pöördub vaataja poole ja puudutab tema hinge.[12]

ViitedRedigeeri

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 1,5 1,6 1,7 1,8 1,9 Diane Waldman (1978). Mark Rothko. London: Thames & Hudson. Lk 17. 
  2. Andrew Hemingway (2002). Artists on the Left. American Artists and the Communist Movement 1926-1956. New Haven: Yale University Press. Lk 217. 
  3. Eva Eliise Oll. "Mark Rothko ja Daugavpilsi oomenid". Müürileht, 30.08.2018. Vaadatud 30.11.2018.
  4. "Biography". Vaadatud 30.11.2018.
  5. Rachel Cooke. "The art cheats who betrayed my father". The Guardian, 14.09.2008. Vaadatud 30.11.2018.
  6. Sam Hunter (1959). Modern American Painting and Sculpture. New York: Dell Publishing Company. Lk 155. 
  7. 7,0 7,1 7,2 7,3 7,4 Anna Moszynska (1990). Abstract Art. London: Thames & Hudson. Lk 165. 
  8. "Mark Rothko". Vaadatud 30.11.2018.
  9. "Rothko taies tegi oksjonil rekordi". Eesti Päevaleht, 12. mai 2012. Vaadatud 25.02.20.
  10. "About". Vaadatud 30.11.2018.
  11. 11,0 11,1 Erika Doss (2002). Twentieth-Century American Art. Oxford: Oxford History of Art. Lk 121. 
  12. Mark Rosenthal (1996). Abstraction in the Twentieth Century: Total Risk, Freedom, Discipline. New York: Guggenheim Museum. Lk 284. 

VälislingidRedigeeri