Vikipeedia

Barnett Newman

Ameerika Ühendriikide kunstnik (1905-1970)

Barnett Newman (Baruch Newman; 29. jaanuar 1905 New York – 3. juuli 1970 New York) oli Ameerika kunstnik[1], abstraktse ekspressionismi üks juhtfiguure[2], kes mängis suurt rolli 1960. aastatel filosoofilises esteetikas[3].

Barnett Newman

Elulugu muuda

Barnett Newmani vanemad Abraham ja Anna olid Poolast pärit juudi immigrandid, kes olid 1900. aastal New Yorki jõudnud. Barnett Newman sündis 29. jaanuaril 1905; tal olid nooremad õed Gertrude ja Sarah ning vend George. Nende isa Abraham Newman oli riidetehase omanik[4] ja Bronxis asuva heebreakeelse kooli eestkostja.[5] Keskkooli ajal käis Newman tihti Metropolitani muuseumis ning koolis sai ta oma joonistuste eest alati kiita, mis ärgitas teda kunstnikuks saama.[6] New Yorgi linnaülikoolis õppis ta filosoofiat ning lõpetas 1927. aastal.[4]

Pärast ülikooli lõpetamist kutsus isa teda ja venda George'i oma ettevõttesse tööle. Rahaliselt läks hästi kuni ülemaailmse majanduskriisini, mis peagi viis isa südameinfarktini[7] ja pensionile jäämiseni.[8] Newman töötas lisaraha teenimiseks kaks korda nädalas asendusõpetajana täiskasvanute huvikoolis, kus õpetas maalimist ja joonistamist. Koos sõber Alexander Boroduliniga hakkasid nad töötama ajakirja kallal, mille peamiseks ideeks oli tuua tähelepanu avaliku sektori töötajate õigustele.[7] Sellest ajendatuna kandideerisid Newman ja Borodulin 1933. aastal linnavalitsuse liikmeks, sest soovisid New Yorgis tasuta kunstiinstituute ehk kunstikoole ja muuseumi, kuid ei osutunud valituks.[9]

1934. aastal tutvus Barnett Newman Annalee Greenhouse'iga, kellega teda ühendas armastus muusika vastu. 1936. aastal nad abiellusid ning pärast mesinädalaid Concordis kolisid nad Chelsea linnaossa.[4]

1936. aastal ilmus Newmani ja Borodulini ajakirja The Answer - America's Civil Service Magazine esimene ja ainus väljaanne.[7]

Nagu tema sõber Adolph Gottlieb, tahtis ka Newman kunstiõpetajaks saada, kuid kukkus korduseksamil 1938. aastal läbi.[8] Vastulöögina korraldas Newman eksamikomisjonile näituse "Can We Draw? The Board of Examiners Say - No!", misjärel lubati tal eksam uuesti sooritada, millel Newman uuesti läbi kukkus.[7]

Pärast oma teist läbikukkunud näitust Betty Parsoni galeriis 1951. aastal, leidis Newman ennast sügavas kriisis, mis kestis umbes 10 aastat. Ainsa positiivse arvustuse kirjutas kuus kuud pärast näituse lõppu Clement Greenberg, kellel oli kahju, et Newmani nii tugevalt boikoteeriti. Newman tundis, et teda ei väärtustata teiste kunstnike seas ning 1956.–1957. aastal ei maalinud ta ühtegi teost. Kõige enam hoidis teda tagasi kollektsionääride ja näituste võimaluste nappus.[10] Raha teenimiseks panustas ta hobuste võidusõiduajamisele, kuid elatus ikkagi Annalee õpetajapalgast.[4]

Barnett Newman oli väga sõnakas ning rääkis kaasa poliitilistel ja sotsiaalsetel teemadel.[11] Tema sõnavõtud kunsti ja kunstnike kohta olid nii radikaalsed, et üha enam süvenes tema isoleeritus teistest kunstnikest. Nii halvenesid suhted ka Rothko, Jackson Pollocki, Robert Motherwelli ja Ad Reinhardtiga.[12]

Newmanil oli väga palju hobisid, näiteks botaanika, geoloogia, ornitoloogia[13] ja fotograafia[7].

52-aastaselt ehk 1957. aastal tabas Newmanit esimene südameinfarkt, misjärel läks mitu kuud aega, kui ta sai uuesti maalima hakata. Esimene töö pärast infarkti oli "Outcry" ja sarja "Stations of the Cross" kaks esimest maali.[14]

65-aastaselt tabas Newmani uuesti südameinfarkt, mille tagajärjel kunstnik suri.[7]

Looming muuda

1930. aastatel jagas Newman oma sõbra Adolph Gottliebiga stuudiot ning sai tuttavaks Mark Rothkoga.[7] Newman hävitas kõik oma teosed, mis olid valminud enne 1944. aastat.[6] Ta tundis, et pärast sõda oleks olnud imelik maalida lilli ja muud ilutsevat, ning nägi seda aega kui uut võimalust maalikunstnikel nullist alustada ja Ameerikal seeläbi maailma kunstikeskuseks tõusta.[15] Newman sai palju inspiratsiooni aafrika ja indiaanlaste kunstist ning 1944. aastal korraldas näituse Kolumbuse-eelsest kunstist ja 1946. aastal oma sõbranna Betty Parsoni uues galeriis indiaanlaste kunstist. 1946. aasta lõpus oli Parsoni galeriis esimest korda välja pandud Newmani teos ning peagi rentis kunstnik endale stuudio.[7]

Samal ajal tegeles Newman palju kirjutamisega, enamjaolt kunstikriitikaga.[7]

Esimene säilinud teos oli 1944. aastal õlivärvide ja vahakriitidega papile valminud "Gea".[16]

Newmani kõige tähtsam teos valmis 1948. aastal, kui maalis enda 43. aasta sünnipäeval üsna väikeseformaadilise maali "Onement I", mis pani aluse tema tulevastele teostele[17] ning mis Newmani arvates märkis tema kunstnikukarjääri alguspunkti.[18] Enamik Newmani teoseid olid ühevärvilised, neid läbis üks või mitu vertikaalset joont, mida hakati kutsuma "tõmblukkudeks" ("zips"), sest jätsid mulje pildi pooleks rebimisest või just kahe värvilise ala kokku sidumisest.[17] "Lukud" olid lõuendi pealt ära tõmmatud teibiribad, mis paljastasid alumise värvi või mille peale Newman üsna lohakalt teise värviga maalis.[19] "Lukkude" mõte oli tekitada täielikkuse, terviklikkuse ja reaalsusest eemaldumise tundeid.[17] Alates 1950. aastatest hakkas Newman teostama peamiselt suureformaadilisi maale.[20]

1950. aastate lõpus Newmani enesehinnang paranes, kui neli tema teost valiti MoMA korraldatud Euroopa ringnäitusele ning Clement Greenberg korraldas tema isikunäituse. Viimasest polnud kriitikud eriti vaimustuses, kuid Newman jäi nooremale kunstnike põlvkonnale silma.[7]

Alles 25. märtsil 1969 avas Newman oma isikunäituse, mis oli esimest korda väga edukas. Näitusel olid välja pandud kõik "Who's Afraid of Red, Yellow and Blue" seeria maalid, "Now II", "Anna's Light" ja kaks kolmnurkset teost "Jericho" ja "Chatres".[7]

Newman ei plaaninud ega visandanud oma maale ette. Ta alustas igat uut teost nii, nagu poleks ealeski varem maalinud[21] ning pani teostele pealkirjad mitu aastat hiljem.[22]

Newmanil valmis kokku umbes 110 maali, üle 80 joonistuse, 42 graafikalehte, kaheksa skulptuuri ja üks sünagoogi makett.[23] Ta oli üks esimesi kunstnikke, kes lõuendite raamimisest loobus.[24]

1982. aastal rikkus üks sakslasest õpilane Berliini Rahvusgalerii ostetud Newmani teose "Who's Afraid of Red, Yellow and Blue IV". Samal ajal räägiti meedias palju selle maali kõrgest hinnast, kuid kunstniku vähesest kunstiandest. Vandaali arvates oli see teos ehe näide tänapäevase maailma valedest väärtustest. Lisaks lõhuti 1986. aastal Amsterdami muuseumis "Who's Afraid of Red, Yellow and Blue III". Suurt poleemikat tekitas ka Kanada muuseumi poolt ostetud Newmani "Voice of Fire", sest kanadalased polnud rahul, et maksumaksja raha eest osteti nii lihtsasti teostatav teos. Samuti oli teos Kanada muuseumis valepidi üleval.[25]

"Onement I" (1948) muuda

"Onement I" on väike, natuke läbikumavalt värvitud punakaspruun vertikaalne teos, mille keskel on tumepruuni teibi peale paksult oranžika värviga pintseldatud lohakas joon ehk "tõmblukk". 1965. aasta intervjuus räägib Newman, kuidas ta elas selle maaliga umbes aasta, kuniks ta sai aru, et oli oma elu muutnud ning selle maaliga ütles ta üles absoluutselt kõik loodusläheduse ehk millegi figuratiivse kujutamise oma teostel. "Onement I" teosel on rõhk sümmeetrial, anonüümsusel ja muutumatusel.[26]

 
Barnett Newman "Broken Obelisk" (1963/67)

"Broken Obelisk" (1963/67) muuda

"Broken Obelisk" oli Barnett Newmani kõige suurem teos ja Thomas B. Hessi sõnul 20. sajandi kõige muljetavaldavam monumentaalskulptuur.[27]

Traditsioonilise ülespoole aheneva neljatahulise kivisamba asemel on "ära murtud" Cor-Ten terasest[28] obelisk allapoole ning selle tipp puudutab all oleva nelinurkse püramiidi tippu.[27]

Skulptuur kujutab simultaansete energiate keskendumist ja neutraliseerimist, mis viib tasakaaluni. Paljud autorid on tõmmanud paralleele Giza püramiidide või "Aadama loomisega", kus Jumala sõrm peaaegu puudutab Aadama oma, kuid Newman visualiseeris spirituaalset, mitte füüsilist toimingut.[27]

Kokku valmis neli samasugust skulptuuri.[2] Esimesena valminud skulptuur oli välja pandud 1967. aasta näitusel "Sculpture in Environment" New Yorgis ning selle koopia samuti 1967. aastal "Scale and Content" näitusel Washingtonis.[29] Üks neist viidi Rothko kabeli juurde ning 1971. aastal pühendati skulptuur Martin Luther Kingile.[30] Kolmas skulptuur nõudis parandusi ja valmis 1969. aastal ning on praegu New Yorgi moodsa kunsti muuseumis. Neljas koopia valmis postuumselt, 2006. aastal, ning enne Storm King kunstnikekeskusse viimist oli mõnda aega Berliinis Uue Rahvusgalerii ees.[2]

Skulptuurid kaaluvad umbes 2,7 tonni[2], on 7,92 meetrit kõrged ja püramiidi alumised servad 3,2 meetrit laiad.[27]

Viited muuda

  1. ↑ "Barnett Newman". Encyclopaedia Britannica. 25.02.2019. Vaadatud 13.04.2019.
  2. ↑ 2,0 2,1 2,2 2,3 www.BarnettNewman.com (2015). "Barnett Newman". Originaali arhiivikoopia seisuga 8.06.2019. Vaadatud 13.04.2019.
  3. ↑ Armin Zweite (1999), lk 25.
  4. ↑ 4,0 4,1 4,2 4,3 Philadelphia Museum of Art. "Barnett Newman. Chronology". Vaadatud 13.04.2019.
  5. ↑ Armin Zweite (1999), lk 242.
  6. ↑ 6,0 6,1 Armin Zweite (1999). Barnett Newman: paintings, sculptures, works on paper. Ostfildern-Ruit: Hatje Cantz. Lk 38.
  7. ↑ 7,00 7,01 7,02 7,03 7,04 7,05 7,06 7,07 7,08 7,09 7,10 Melissa Ho (2002). "Chronology". The Barnett Newman Foundation. Vaadatud 13.04.2019.
  8. ↑ 8,0 8,1 Armin Zweite (1999), lk 39.
  9. ↑ Armin Zweite (1999), lk 40.
  10. ↑ Armin Zweite (1999), lk 107.
  11. ↑ Armin Zweite (1999), lk 58.
  12. ↑ Armin Zweite (1999), lk 110, 115, 118.
  13. ↑ Armin Zweite (1999), lk 41.
  14. ↑ Armin Zweite (1999), lk 119.
  15. ↑ Armin Zweite (1999), lk 42–43.
  16. ↑ Armin Zweite (1999), lk 63.
  17. ↑ 17,0 17,1 17,2 Armin Zweite (1999), lk 6.
  18. ↑ Armin Zweite (1999), lk 24.
  19. ↑ Armin Zweite (1999), lk 79.
  20. ↑ Armin Zweite (1999), lk 94.
  21. ↑ Armin Zweite (1999), lk 112.
  22. ↑ Ann Temkin (01.03.2002). "A Giant Zip for Mankind". Artnews Media. Vaadatud 13.04.2019.
  23. ↑ Armin Zweite (1999), lk 215.
  24. ↑ Armin Zweite (1999), lk 111.
  25. ↑ Armin Zweite (1999), lk 19-20.
  26. ↑ Armin Zweite (1999), lk 79, 81.
  27. ↑ 27,0 27,1 27,2 27,3 Armin Zweite (1999), lk 269.
  28. ↑ Armin Zweite (1999), lk 276.
  29. ↑ Armin Zweite (1999), lk 279–280.
  30. ↑ Rothko Chapel (03.02.2016). "Rothko Chapel's "Broken Obelisk" Temporarily Removed for Conservation". Vaadatud 15.04.2019.

Kirjandus muuda

  • Armin Zweite (1999). Barnett Newman: paintings, sculptures, works on paper. Ostfildern-Ruit: Hatje Cantz.
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Barnett_Newman&oldid=6438027"