Vikipeedia

Ma armastasin sakslast

"Ma armastasin sakslast" on A. H. Tammsaare aastal 1935 ilmunud romaan. Romaani on nimetatud eesti psühholoogilise realismi meistriteoseks. Romaani tegevustik leiab aset 1920. aastatel.

Ma armastasin sakslast
Autor A. H. Tammsaare
Kaane kujundaja Jaan Vahtra
Päritolumaa Eesti
Keel eesti
Žanr romaan
Kirjastaja Noor-Eesti
Ilmumisaeg 1935
Väljaande tüüp pehme köide
Lehekülgi 272 lk
Mõõtmed ja kaal 140 × 205 mm
ISBN 9789949425853
Eelnev raamat "Elu ja armastus" (1934)
Järgnev raamat "Kuningal on külm" (1936)

Teose eessõnas ütleb Tammsaare, et selle autoriks on "tundmatu noormees" ja tema on vaid käsikirja trükkitoimetaja. Romaani ilmudes äratas see palju vastukaja ja tekitas segadust ning praegugi leidub lugejaid, kes ei usu, et teose tegelik autor on Tammsaare. Romaani peetakse Tammsaare kõige intrigeerivamaks teoseks.[1]

Romaan võeti pärast ilmumist elavalt vastu, sest oli kirjutatud traditsioonilisi norme eirates ja oli eriliselt sotsiaalkriitiline. Mõnede kriitikute sõnul halvustas Tammsaare teoses eestlasi ja õhutas pessimismi, kuid paljude hinnangul oli sellega eesti kirjanduses sündinud uus, "moodne romaan".

"Ma armastasin sakslast" keskmes on küsimus armastuse olemuse kohta ning arutlused ühe rahva identiteedi üle.[1] Tammsaare teostes on olulisel kohal "vere hääl" ehk siis uskumus, et vere kaudu kantakse edasi ka vaimu ja see määrab inimese saatuse, nii ka selles teoses.[2]

Romaanis kujutatakse klassikalist armukolmnurka väga ebatraditsiooniliselt. Peategelaseks on eesti üliõpilasest noormees Oskar, kes armub baltisaksa neiusse. Kehval majanduslikul järjel Erika töötab koduõpetajana ühes eestlaste peres. Oskar hakkab Erikaga kurameerima, kuid lõpuks armub jäägitult. Pärast Eesti iseseisvaks kuulutamist on baltisakslaste aristokraatlik positsioon ühiskonnas kadunud ning noori hakkab jälitama eelarvamus eestlaste ja baltisakslaste sotsiaalsest ebavõrdsusest. Oskari hinge jätab sügava mulje kohtumine Erika vanaisaga, kes oli endine mõisnik. Oskar läheb vanaisalt neiu kätt paluma, kuid tabab end ühtäkki mõttelt, et äkki ta ei armastagi Erikat kui naist, vaid hoopis tema siniverelist päritolu. Võimalik, et noormehe armastuses avaldub hoopiski aastasadu sakslaste rõhumist talunud sulase "orjaveri". Oskari kaudu vaadatakse ühe rahva hinge ning kaasahaaravalt kujutatakse ühe noore mehe sisemisi konflikte.[1]

Tegelastelt on ära võetud illusioonid, millele toetuda, kuid ka illusioonideta elu ei paku väljapääsu.[3] Erika abiellub lõpuks teise mehega ning sureb sünnitusel. Enne seda aga on ta justkui surma ette aimates kirja pannud patukahetsuse. Kui Oskar aga kirja pärast naise surma kätte saab, tekitab temas süütunnet see, et ta ei osanud Erikaga teisiti käituda. Arvatavasti lõpetab Oskar oma elu enesetapuga.[2]

Erika on neitsilik karakter, kelles kehastub meestegelaste ratsionaalsesse maailma tunginud irratsionaalne alge. Oskar kujutab romaani alguses endast tüüpilist kergemeelset korporanti, kes pole viitsinud juurelda rahvusliku identiteedi, kultuuri ega armastuse üle. Armastus Erika vastu aga avab talle justkui uue maailma.[2]

Oskar ja Erika sümboliseerivad justkui mingis vaheruumis viibimist. Kui Erika vanaisa elab ika veel selles, mis oli ehk siis seisusliku ühiskonna ajas ja maailmas, siis Erikale on see kõik võõras. Oskar aga esindab maalt linna tulnud põlvkonda, kes ei kanna enam talupoeglikku eluhoiakut. Kumbki ei kuulu "vanasse maailma", kuid samas pole kummalgi ka uut eluvalemit. Neil puudub oma koht nii otseses kui ka ülekantud tähenduses.[2]

Tähtis roll on romaanis maastikel, mis kõnelevad tegelaste kodutusest nii füüsilises kui ka vaimses mõttes. Enamasti toimub tegevus hämaras, mis aga süvendab ebakindluse meeleolu. Tegelased kohtuvad puiesteedel ja parkides ning need kohad on justkui mängulava, kus etendatakse tegelaste kokkupuudet inimelu ühe irratsionaalse tungi – armastusega. Ajutised või anonüümsed maastikud kõnelevad sellise armastuse haprusest ja inimeste võimetusest ületada erinevaid piire, mis lõpuks võivad aga saatuslikuks saada.[2]

Kirjandusteadlane Jaan Undusk on romaani nimetanud eesti parimaks armastusromaaniks[4], kuid ka seisustevahelise abielu teema arenduseks, mis oli omandanud eesti kirjanduses erilise kaalu koos 1870.–1890. aastatel toimunud eestlaste sotsiaalse tõusuga. Rudolf Sirge aga leidis, et tegemist on pigem tragikomöödiaga, sest ratsionaalsuse sekkumine lämmatab armastuse, mistõttu saksa naine hakkab armastama hoopis oma rahvusest meest.[5]

Romaani nähti esmajoones siiski sotsiaalkriitilisena. Kadunud aegu taga igatseva vana paruni hääles arvati kõlavat Tammsaare enese hääl. Daniel Palgi pidas seda isegi sakslastele ehk meelitavalt mõjuvaks, sest see "näitab nende suurust matsi kõrval"[6]. Nii tema kui ka Oskar Urgart[7] leidsid, et Erika ei ole tüüpiline baltisakslane, mistõttu ei saa selle põhjal teha Eestis elavate baltisakslaste kohta üldistusi ning rahvusküsimusi puudutav pool on vaieldav.

1936. aastal sai A. H. Tammsaare selle romaani eest Eesti Panga auhinna.[8]

Romaanist on välja antud viis trükki: 1935. (Noor-Eesti), 1956. (Vaba Eesti), 1964. (Eesti Riiklik Kirjastus), 1984. (Eesti Raamat) ja 2007. aastal (Pegasus; aluseks originaalkäsikiri), peale selle on välja antud romaani illustratsioone koondav Herald Eelma raamat-mapp "Illustratsioonid A. H. Tammsaare romaanile "Ma armastasin sakslast"" (Kunst, 1978) ning romaani ja selle kohta välja antud materjali koondav kogumik "Armastus ja sotsioloogia. A. H. Tammsaare romaan "Ma armastasin sakslast". Artikleid ja esseid" (Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus, 2013). Romaani põhjal on tehtud ka mitu teatri- ja telelavastust (1998, lavastaja Ain Prosa).

Romaan on tõlgitud vene (1968), läti (1974), saksa (1977) ja inglise keelde (2018).[8][9]

Viited muuda

  1. ↑ 1,0 1,1 1,2 Vaino, M.A.H.Tammsaare "Ma armastasin sakslast", 2016.
  2. ↑ 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 Vaino, M.Irratsionaalsuse poeetika A. H. Tammsaare loomingus, 2011.
  3. ↑ Eesti kirjanduslugu. Koost Epp Annus, Luule Epner jt. Tallinn: Kirjastus Koolibri, 2001.
  4. ↑ Jaan Undusk "Armastus ja sotsioloogia"[alaline kõdulink]. Underi ja Tuglase kirjanduskeskus, 25. juuli 2011 (kasutatud 2.09.2013)
  5. ↑ Rudolf Sirge "Fragmente Tammsaare mõtestikust". Varamust, 1938, nr 2 (kasutatud 2.09.2013)
  6. ↑ D. Palgi "Eesti romaan 1935. aastal". Eesti Kirjandusest, 1936, nr 2 (kasutatud 2.09.2013)
  7. ↑ Oskar Urgart "A. H. Tammsaare: "Ma armastasin sakslast"". Eesti Kirjandusest, 1935, nr 12 (kasutatud 2.09.2013)
  8. ↑ 8,0 8,1 Meie Tammsaare.Kohtumisraamat kirjanikuga.A.H.Tammsaare muuseum, SA A.H.Tammsaare muuseum Vargamäel, 2014.
  9. ↑ "I Loved a German by A.H.Tammsaare, pub. Vagabond Voices". Vagabond Voices (Briti inglise). Vaadatud 23. veebruaril 2024.

Kirjandus muuda

  • Karl August Hindrey "Eesti stiilis romaan. Tammsaare "Ma armastasin sakslast"". Postimees, 18. november 1935, lk 5
  • Eduard Hubel "Eesti romaan 1935. aastal". Looming, 1936, nr 4, lk 432–434
  • Jaan Undusk "Abielu kui utoopia. Sissejuhatus ühte kirjanduslikku motiivi. Eesti Humanitaarinstituudi toimetised 2, 1995, lk 126–138
  • Jaan Undusk "Die Ehe als Utopie. Einführung in ein literarisches Motiv. Interlitteraria 3, 1998, lk 216–232 (eelmise täiendatud variant)
  • Epp Annus "Kubjas ja korporant. Armastusest ja rahvuslikust moraalist". Looming, 2002, nr 4, lk 576–587
  • "Armastus ja sotsioloogia. A. H. Tammsaare romaan "Ma armastasin sakslast". Artikleid ja esseid". Koostanud Mirjam Hinrikus. Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus, 2013

Välislingid muuda

Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Ma_armastasin_sakslast&oldid=6589255"