Elu ja armastus

 See artikkel räägib romaanist; filmi kohta vaata artiklit Elu ja armastus (film).

"Elu ja armastus" on A. H. Tammsaare romaan, mis ilmus 1934. aastal.

Kuna "Tõe ja õiguse" romaanisarja viimane osa ilmus 1933. aastal ning "Elu ja armastus" juba 1934. aasta oktoobris, siis on see ilmselt Tammsaare kõige kiiremini kirjutatud romaan. Kirjaniku sõbra August Hanko väitel valmis käsikiri vaid paari nädalaga. Tammsaare on teosesse pannud mõtted (eelkõige kultuuripoliitilised), mis "Tõe ja õiguse" veergudele ei mahtunud, kuid mida ta soovis ikkagi avaldada.[1]

Sisu muuda

"Elu ja armastus" on psühholoogiline romaan, milles Tammsaare huvi inimkonna vastu muutub, selles teoses keskendub ta kahe inimese vahelisele suhtele.[2]

Tammsaare teostes on oluline koht loodusel ja maastikel, sest nende kaudu avab ta inimese hingeelu. "Elus ja armastuses" on tähtis roll linnakeskkonnal.[3]

Pealtnäha on see lugu armastusest, mis ei jää püsima, ja õnnetult lõppevast abielust. Sõjaeelse Eesti kirjanduses polnud selles justkui midagi uut. Tammsaare loomingus on armastusel väga oluline koht ning just seda võiks nimetada "Elu ja armastuse" peamiseks teemaks. Mehe-naise suhet on vaadeldud igast aspektist ning armastuse ja abieluga seotud nüansse käsitletakse peensusteni.

Loo saab kokku võtta väga lühidalt. Neiu Irma unistab paremast elust ning kolib linna Rudolf Ikka juurde teenijaks. Neiu unistus täitub, kui ta abiellub Rudolfiga, keda ta kirglikult armastab. Peagi aga ilmneb mehe püsimatus ja truudusetus ning abielu lahutatakse [1]

Tegelased muuda

Kujundikeele tasandil on Irmal sama roll, mis "Tõe ja õiguse" Tiinal ja näidendi "Kuningal on külm" Angelal: tuua mehelikku ratsionaalsesse ja seetõttu kriisi sattunud maailma justkui uus puhas liikumine. Kuivõrd see aga Irmal õnnestub, jäägu lugeja otsustada.[1]

Läbi Rudolfi hääle räägitakse armastuse toimimise mehhanismidest ning mehe monoloogides ilmneb palju valusat tõtt. Kui aga vaadelda Rudolfit kirjaniku alter ego'na (mida see tegelikult üldse ei pruugi olla), siis kuulub autori sümpaatia pigem Irmale.[1]

Rudolf aga etendab sarnast rolli "Tõe ja õiguse" Indreku ja "Ma armastasin sakslast" Oskariga. Nimelt viib ta lõpule Indreku mõttelise lahtilammutamise ja samas ennustab ette Oskari tegelaskuju ilmumist aasta hiljem romaanis "Ma armastasin sakslast". Rudolfil on Tammsaare loomingus iseseisev tähendus, mis ilmneb selles, et ta on viljatu. 1930. aastatel oli Tammsaare loomingus viljatusel laiem ühiskondlik mõõde, sest teda vaevas Euroopa kultuuri allakäik ning vaimse tühisuse süvenemine. Läbi Rudolfi hääle kõlavad lisaks Tammsaare autorihäälele ka 1930. aastate linnaintelligentsi seisukohad. Viljatus on justkui vaimse tühisuse ja allakäinud kultuuri sümbol. Seega on "Elu ja armastus" ka ühiskonnakriitiline romaan, mis võimaldab vaadata sõjaeelse kõrgema seltskonna mõttemaailma. Tegelikult aga võib teosest leida paljutki, mis on omane ka praegusele ajale.[1]

Üks teoses käsitletud teema on lunastuseotsing. Nimelt loodab Rudolf, et rikkumata tüdruku armastus suudab teda muuta. Kahjuks aga ei suuda Rudolf hoolimata Irma armastusest oma eluviise vähese tahtejõu tõttu muuta.[2]

Retseptsioon muuda

Lugejad ootasid pärast "Tõe ja õiguse" romaane uut suurteost, kuid "Elu ja armastus" ei suutnud nende ootustele vastata. Teose kompositsioon justkui logises ja süžee oli kinolik. Kriitikute meelest polnud see Tammsaare vääriline. Kõige rohkem heideti teosele ette, et see polnud psühholoogiliselt usutav. Samuti häiris arvustajaid sõnaohtrus, pikad dialoogid või monoloogid ning ka tammsaarelik targutamine. Lugejatele mõjus rabavalt ka Rudolfi skeptitsism ja üldtunnustatud põhimõtete eiramine, mis torkas eriti silma positiivsust taotleva riigipoliitika kontekstis. Naisliikumine süüdistas Tammsaaret lausa naissoo alavääristamises. Leiti, et Irma on arenematu ja iseloomutu tegelane, kelle elu täidab vaid füüsiline armastus. Lõpuks jõuti järeldusele, et Tammsaarel ongi tavaks naisi alavääristavalt kujutada. Romaanis kujutati julgelt erootikat, mistõttu palus kirjastus Loodus seda raamatut uurida lausa politseil, kes aga ei leidnud teoses midagi karistamisväärset.[1]

Ühes oma kirjas Albert Kivikasele avaldas Tammsaare lootust, et ehk mõistetakse teost tulevikus paremini. Ühest erakirjast ilmneb ka see, et Tammsaaret puudutas kriitika valusalt ja ta ise arvas, et romaan on liiga uudne selleks, et kaasaja inimesed seda mõista suudaksid.[1]

Hoolimata kriitikast oli teos oma kaasajal siiski lugejate seas populaarne. Üldiselt on romaani vastuvõtt igas ajas jäänud vastuoluliseks. "Elu ja armastus" on pärast esmatrükki ilmunud vaid sarjades ning alles teose viies trükk ilmus eraldiseisva teosena (80 aastat pärast esmailmumist). Teose põhjal on loodud telelavastus "Rudolf ja Irma" (ETV, 1984), mis oli väga menukas ja pole lasknud romaanil unustuse hõlma vajuda.[1]

Eestikeelsed väljaanded muuda

Tõlked muuda

Romaan on ilmunud seitsmes võõrkeeles[5]:

  • läti (1938) – Viena lauliba;. ar autora atlauju tulkojusi Elina Zālite;
  • vene (1975) – Жизнь и любовь; перевод с эстонского Ромуальда Минны;
  • armeenia (1978) – Կյանք և սեր; Ս. Սաֆյան;
  • bulgaaria (1978) – Живот и любов; перевела от руски Недялка Христова;
  • leedu (1978) – Gyvenimas ir meile; iš estu kalbos verte Aldona Kalm;
  • tšehhi (1981) – Nenasytné lásky; z estonského originálu přeložila Naděžda Slabihoudová;
  • saksa (2016) – Das Leben und die Liebe; Aus dem Estnischen von Irja Grönholm. Mit einem Nachwort von Cornelius Hasselblatt.

Teatrilavastused muuda

Viited muuda

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 1,5 1,6 1,7 Vaino, M. "Tammsaare üllatusromaan".- A.H.Tammsaare "Elu ja armastuse" järelsõna. Hea Lugu: 2014.
  2. 2,0 2,1 Eesti kirjanduslugu. Koost Epp Annus, Luule Epner jt. Tallinn: Kirjastus Koolibri, 2001.
  3. Vaino, M.Irratsionaalsuse poeetika A. H. Tammsaare loomingus, 2011.
  4. Elu ja armastus, romaan. Eesti rahvusbibliograafia.
  5. Elu ja armastus. Tõlked. Eesti rahvusbibliograafia.
  6. Lavastuste andmebaas.

Välislingid muuda