Katrin Laur

Disambig gray.svg  See artikkel räägib filmitegijast; baleriini kohta vaata artiklit Katrin Laur (baleriin)

Katrin Laur (neiupõlvenimi Katrin Poola; sündinud 29. aprillil 1955 Tartus[1]) on eesti kirjanik, filmirežissöör, õppejõud ja ajakirjanik.

Katrin Laur

EluluguRedigeeri

Ta kasvas üles Tallinnas ja Järvamaal, õppis inglise keele süvaõppega Tallinna 7. Keskkoolis, mille lõpetas 1973. aastal.[2] Seejärel pidas mitmesuguseid töökohti, õppis fotograafiat Tallinna 2. Tehnikakoolis ja aasta Moskva Riiklikus Ülikoolis filosoofiat. Aastatel 1977–1982 õppis Moskvas Üleliidulises Riiklikus Kinematograafia Instituudis (VGIK) Sergei Gerassimovi meistriklassis mängufilmi lavastamist ja lõpetas cum laude (diplomifilm “Kolm tundi rongi väljumiseni”). Sügisel pärast VGIK-i lõpetamist läks ta koos kolumbialasest abikaasa ja väikese tütrega Lääne-Saksamaale ja palus poliitilist varjupaika, mille ta kahe aasta möödudes ka sai. Elas Münchenis, töötas, õppis Müncheni Ludwig Maximiliani Ülikoolis saksa filoloogiat, tegi vabakutselisena mõned filmid Baieri TV-s (1987 “Revolutsioon salongist”, film vene naistest, poliitpagulastest). Aastatel 1986–1994 oli ajakirjanik Raadio Vaba Euroopas, kasutades nime Tiina Rosenbaum.

1995. aastal avaldas kirjastus Kunst Katrin Lauri luulekogu „Sõnad“.

Alates 1994. aastast elas ta Berliinis ja hakkas taas filme tegema, õppides juurde stsenaariumi kirjutamist ja analüüsi. Elas mõne aasta Šveitsis Zürichis, kus tegi 2002. aastal dokumenaalfilmi pikamaaveoautojuhtidest „Reto Bantli pikk reis“.

2000. aastate algusest töötas Laur jälle Eestis. Ta andis Tallinnas seminare filmiüliõpilastele, asutas filmitootmisfirma, tegi kaks ajaloolist dokumentaalfilmi – „Debora Vaarandi aeg“ ja „Roots – sada aastat sõda ja muusikat“, ja kaks mängufilmi – „Ruudi“ ja „Surnuaiavahi tütar“.

Aastatel 2008–2011 oli ta Balti Filmi- ja Meediakoolis stsenaariumikirjutamise dotsent.

Aastatel 2011–2021 oli Kölni Meediakunstiülikoolis (www.khm.de) dramaturgia ja stsenaariumikirjutamise professor.

2012. aastal oli ta Fulbright visiting scholar Bostoni Ülikooli (BU) filmikoolis ja inglise kirjanduse osakonnas creative writing-programmis.

2022. aastal ilmus Lauri ajalooline roman “Tunnistaja” kirjastuselt “Hea lugu”.  

LoomingRedigeeri

FilmidRedigeeri

Katrin Laur on teinud dokumentaal- ja mängufilme:

  • 2002 "Die lange Reise des Reto Bantli"
  • 2003 "Geschlecht: Weiblich"
  • 2006 koguperefilm "Ruudi"
  • 2007 dokumentaalfilm "Debora Vaarandi aeg"
  • 2011 "Surnuaiavahi tütar"
  • 2011 dokumentaalfilm "Roots - sada aastat sõda ja muusikat"

Koostöös Mart Kivastiku ja Hannu Saloneniga kirjutas Laur stsenaariumi 2009. aastal Soome-Eesti-Iiri-Saksamaa koostöös valminud põnevikule "Vasha" (režissöör Hannu Salonen).

RaamatudRedigeeri

  • "Sõnad" (luulekogu). Tallinn: Kunst 1993. 94 lk.
  • "Tunnistaja" (romaan). Tallinn: Hea Lugu 2022. 832 lk.[3]

IsiklikkuRedigeeri

Paloma Krõõt Tupay on Katrin Lauri tütar.[4][5]

ViitedRedigeeri

  1. http://www.vvk.ee/arhiiv/kov09/kandidaadid/?code=0784&dcode=7&cid=3838
  2. https://docs.google.com/spreadsheets/d/1Mi8QUYnlPxt8ecclwxZN9Rl7Bu-vagHj4nGvpLXEiFk/pub?output=html#
  3. vaata "Plekktrumm" 2022
  4. "Katrin Laur: film peab inimesi puudutama". 60+, 7. aprill 2011. Vaadatud 15.12.2016
  5. Tigasson, Külli-Riin (14. mai 2019). "Aga miks mina telefoniga mängida ei saa?". Eesti Ekspress. Vaadatud 30. märtsil 2022.

VälislingidRedigeeri