Ava peamenüü

Luigelill (Butomus umbellatus) on luigelilleliste sugukonda luigelille perekonda kuuluv mitmeaastane veetaim, oma sugukonna ainus liik.

Luigelill
Butomus umbellatus - harilik luigelill Keilas.jpg
Taksonoomia
Riik Taimed Plantae
Hõimkond Katteseemnetaimed Magnoliophyta
Klass Üheidulehelised Monocotyledoneae
Selts Konnarohulaadsed Alismatales
Sugukond Luigelillelised Butomaceae
Perekond Luigelill Butomus
Liik Luigelill
Binaarne nimetus
Butomus umbellatus
L.

Levila ja kasvukohtRedigeeri

Luigelill on pärit Euraasiast, kus tema levila ulatub Arktikasse, aga mägedes ainult 1 km kõrgusele. Eestis kasvab ta hajusalt.

Ta kasvab seisva või aeglaselt liikuva veega veekogu kaldal kuni 3 m sügavusel vees. Põhja-Ameerikasse viidi ta ilutaimena, aga muutus Suure järvistu kandis invasiivseks liigiks. Seevastu Iisraelis on ta võetud looduskaitse alla, sest teda ohustab elukohtade kadumine.

KirjeldusRedigeeri

Taim on helofüüt. See tähendab, et tema varre ja lehtede alumine osa on kevadest sügiseni vee sees, aga sügisel tema maapinnast kõrgemal olev osa sureb ja taim talvitub risoomis.

Taimevars on 60...300 cm pikk. Tal on kuni meetripikkused või pikemadki lineaalsed terava tipuga lehed, mis on kolmnurkse läbilõikega ja kasvavad tavaliselt 1,5–2 cm paksusest risoomist välja kahes reas. Lehed on sileda serva ja paralleelsete leheroodudega.

Õievarrel lehti ei ole. Õievarred kasvavad samuti risoomist välja. Ühest risoomist võib kasvada mitugi õievart, mis sel juhul on üksteisest 4–7 cm kaugusel. Õievarred on silindrikujulised.

Roosakasvalgete õite läbimõõt on kuni 2,5 cm ja nad moodustavad sarika. Õied on mõlemasoolised ja neil on 3 kroonlehe moodi tupplehte.

Tolmukaid on 9, neist 6 välimist ja 3 sisemist. Luigelill on võimeline isetolmlemiseks, aga sellele eelneb protandria, mis taimeriigis tähendab tolmukate valmimist enne emakat. Kõigepealt valmivad äärmised tolmukad, seejärel sisemised. Tolmukad on suunatud alguses üles, pärast kõrvale. Pärast seda, kui tolmuterad on tuulde lastud, valmib ka emakas. Selleks kasvavad viljalehed võrreldes õitsemise algusega poole suuremaks. Kui selleks hetkeks on veel tolmukapeadesse tolmuterasid jäänud, siis on võimalik isetolmlemine.

 
Küpsed viljad

Luigelille õied meelitavad ligi mitmesuguseid putukaid, näiteks kiletiivalisi, kärbseid ja põrnikaid. Neid meelitab ligi ohter nektar. Meenäärmed ehk nektaariumid asuvad viljalehtede alaosade vahelistes pragudes, kust nektaritilgad välja imbuvad. Nektar sisaldab palju suhkrut ja seda leidub ka taimemahlas, mida eraldab emakasuue, nii et emakasuudmed toimivad täiendavate meenäärmetena. Luigelill on ka meetaim. Luigelill on peamiselt putuktolmleja, kuigi võimalik on ka tuultolmlemine.

Viljalehti on 6–9 ja need on alusel kergelt kokku kasvanud. Küpsena on nad munajad ja nende kohal on vastupidav emakakael. Sigimikud on arvukad ja asuvad hajusalt kõikjal viljalehe sisepinnal, kuid mitte selle keskrool ega servadel. Luigelille vili on kukkurvili. Selle seemnetel puudub endosperm.

Taim suudab paljuneda ka vegetatiivselt. Risoomile tekivad pungad, millest võivad välja kasvada külgharud ja neist omakorda tekkida uued risoomid. Viimased kaotavad emataimega suhteliselt kergesti kontakti ja muutuvad täiesti iseseisvaiks taimedeks.

KasutamineRedigeeri

Luigelille jäme ja tärkliserikas risoom on küpsetatult söödav, näiteks süüakse luigelillerisoomi Venemaal. Tema lehtedest tehakse matte ja teisi punutisi.

VälislingidRedigeeri