George Gordon Byron

See artikkel räägib luuletajast, teiste tähenduste kohta vaata Byron (täpsustus).

---

George Gordon Noel Byron, kuues parun Byron (tuntud ka kui lord Byron, 22. jaanuar 1788 London – 19. aprill 1824 Mesolóngi, Kreeka) oli inglise romantistlik luuletaja. Byron on kõige tähtsamate Briti luuletajate seas, tema looming on tänapäevalgi populaarne ja mõjukas.

Lord Byron

Parun Byroni vapp.

Ta oli kapten John Byroni poeg ja matemaatik Ada Lovelace'i isa. Ta sai tuntuks mitte ainult oma luuletustega, vaid ka ekstsentrilise eluviisi, armusuhete, võlgade ja intsestisüüdistuste tõttu. Ta reisis palju Euroopas ja elas seitse aastat Itaalias. Hiljem võitles Kreeka iseseisvussõjas Osmanite riigi vastu.

Elukäik

Byron albaania rahvariietes

Byroni isa oli kapten John Byron, kes suri juba 1791. aastal, ja ema šoti Gighti aadlisuguvõsast pärit ema Catherine Gordon. George'i isapoolne vanaisa admiral John Byron oli sõitnud ümber maailma. Isa esimesest abielust oli George'il poolõde Augusta. Isa abiellus teist korda samal põhjusel kui esimesel korral: naise varanduse pärast. Et nõuda oma teise abikaasa valdusi Šotimaal (mis lõpuks läksid mehe võlgade katteks), võttis George'i isa endale teiseks perekonnanimeks naise nime Gordon ja kasutas nime John Byron Gordon. Ka George ise kasutas oma nimena mõnda aega varianti George Byron Gordon. George sai oma eesnime emapoolse vanaisa järgi, kes oli 1779. aastal teinud enesetapu.

Byronil olid kompjalad ja ta kannatas selle puude pärast, mis takistas tal seltskonnaelus osalemast, sest ta ei saanud näiteks tantsida.

Kümnenda eluaastani elas Byron koos emaga Šotimaal Aberdeenis ja sai alghariduse Aberdeeni ladina koolis. Kümneaastaselt päris ta pärast oma vanaonu surma Newstead Abbey mõisa Nottinghamshire'is ja parun Byroni tiitli ning pärast täisikka jõudmist ka koha lordide kojas. Kuna mõis oli halvas seisukorras ja tõi vähe sisse, kolis ta koos emaga Nottinghami.

Alates 1799. aasta augustist õppis Byron Dulwichi koolis, aastail 1801–1805 Harrow' koolis ja seejärel Cambridge'i ülikooli Trinity College'is.

1809. aastal asus ta reisile Vahemere maadesse, sest Napoleoni sõdade tõttu oli suures osas Euroopast reisimine raskendatud. Lissaboni kaudu sõitis ta Hispaaniasse, külastas seejärel Maltat, Albaaniat, Kreekat ja Väike-Aasia rannikut. Pärast reisi ilmus Byroni poeemi "Childe Haroldi palverännak" kaks esimest osa, millest algas ka tema üleeuroopaline kuulsus.

1812. aastal tuli avalikuks tema suhe abielus naise Caroline Lambiga, mis põhjustas seltskondliku skandaali. Caroline Lambi abikaasast sai hiljem Suurbritannia peaminister.

2. jaanuaril 1815 abiellus ta Anne Isabella Milbanke'iga, kuid abielu oli täis pingeid. 10. detsembril 1815 sündis neil tütar Augusta Ada, kuid Anne Isabella lahkus Byroni juurest 1816. aasta jaanuaris ja võttis lapse kaasa.

1816. aastal läks Byron Šveitsi. Ta veetis suve Genfi järve ääres Villa Diodatis, kus tutvus luuletaja Percy Bysshe Shelley ja tema tulevase naise Mary Godwiniga. Seejärel läks ta Veneetsiasse, kus huvitus armeenia kultuurist ning õppis armeenia keelt. Ta kirjutas raamatud "English grammar and the Armenian" (1817) ja "Armenian grammar and the English" (1819), milles ta tsiteeris nii klassikalisi kui kaasaegseid armeenia kirjandusteoseid. Ta osales ka inglise-armeenia sõnaraamatu (1821) koostamises, ning kirjutas sellele eessõna, milles kirjeldas armeenlaste vabadusvõitlust türgi ja pärsia valitsejate vastu.

1822. aastal suri tema ämm, Anne Isabella ema Judith Noel, kes oli oma testamendis määranud, et Byron pärib poole tema valdustest, kui muudab oma perekonnanime Noeliks. Ta hankiski ametliku loa "võtta ja kasutada ainult perekonnanime Noel". Luba sisaldas aga ka vabadust "kirjutada perekonnanime Noel enne tiitleid", nii et sellest alates kirjutas ta oma allkirjaks ja signatuuriks "Noel Byron".

1823. aastal elas ta Genovas, kuid lahkus sealt juulis, jõudes augustis Kefalloniá saarele, et toetada kreeklaste vabadusvõitlust. Ta kulutas 4000 naelsterlingit oma raha, et varustada kreeklaste laevastikku. Kefallinialt suundus ta Mesolóngisse Kreeka väepealiku Aléxandros Mavrokordátose juurde, kellega koos hakkasid nad kavandama rünnakut türklaste käes olevale Lepanto kindlusele. Veebruaris Byron haigestus. Pärast külmetust aprillis haigus ägenes ja 19. aprillil suri ta 36-aastaselt malaariasse. Kreeklaste seas sai temast kangelane. Luuletaja Dionísios Solomós kirjutas ta surma puhul luuletuse. Βύρων (Víron) on Kreekas siiani populaarne mehenimi.

Looming

Loometeed alustas George Gordon Noel Byron luuletuste kirjutamisega, kuid 1806. ja 1807. aastal avaldatud luuletused said terava kriitika osaliseks. Alles "Childe Haroldi palverännaku" kahe esimese laulu avaldamisega 1812. aastal sai ta paugupealt kuulsaks.

Byroni peateoseks sai 17 laulust koosnev poeem "Don Juan", mille viimane laul jäi pooleli.

Byroni teostes avaldub maailmavalu, milles leidub rõõmu vaid loodusevaatluses. Tema teoste kangelased on intelligentsed, julged ja kirglikud, kuid samas haavatavad ja üksikud, leidmata õnne ja rahu. Sellega lõi ta kirjandusliku kangelase arhetüübi (Byronic Hero).

Lisaks sõprusele Percy Bysshe Shelleyga oli ta kirjavahetuses ka Goethega. Byroni loomingul on olnud eriti suur mõju slaavi kirjanduste arengus. Byron oli eeskujuks noorele Edgar Allan Poele.

Eesti keeles ilmunud teosed

• "Luuletusi ja poeeme". Inglise keelest tõlkinud Minni Nurme. Eesti Riiklik Kirjastus 1957, 214 lk; 2. trükk kirjastus Tammerraamat 2006, 216 lk ISBN 9985-964-15-2

Teosed

Byron, 1830

• "Jõudeaja tunnid" (Hours of Idleness, 1806)
• "Childe Haroldi palverännak" (Childe Harold's Pilgrimage, 1812–1818)
• "Gjaur" (1813)
• "Korsaar" (1814)
• "Lara" (1814)
• "Heebrea meloodiad" (Hebrew Melodies, 1815)
• "Manfred" (1817)
• "Don Juan" (1819–1824; lõpetamata poeem)
• "Beppo" (1818)
• "Mazeppa" (1819)
• "Dante ennustus" (The Prophecy of Dante, 1819)
• "Kain" (Cain, 1821)
• "Kohtunägemus" (The Vision of Judgement, 1821)
• "Pronksiaeg" (1822)

Kirjandus

• Joh. Schwalbe (= Johannes Silvet), "Lord Byron ja tema õde" – Looming 1924, nr 5, lk 373–378; loetav ka digiteeritud ajakirjanduse aadressil
• Ants Oras, "Lord Byron" – Vikerkaar 1924, nr 17, lk 426–430 ja Ants Orase raamatus "Ilus, haljas" (Luulekool III), Tartu 2007, lk 41–48
• Ants Oras, "Lermontov ja Byron" (kirjutatud 1941) – Vikerkaar 1988, nr 1, lk 55–60 ja raamatus "Ilus, haljas" lk 70–81
• Jüri Talvet, "Märkmeid Byronist" – Looming 1976, nr 12, lk 2077–82
• Thomas Stearns Eliot, "Byron" – raamatus: T. S. Eliot, "Valitud esseesid", koostanud ja tõlkinud Jaak Rähesoo, Hortus Litterarum, Tallinn 1997, lk 132–155
• Frederick Prokosch, "Mesolongioni päevikud: šokeerivalt intiimne raamat inglise luuletajast lord George Gordon Byronist – geeniusest ja seksuaalsest üliinimesest...". Tõlkinud Kristi Tarand. Perioodika, Tallinn 1997, 304 lk
• Edna O`Brien, "Armunud Byron" (Byron in Love). Tõlkinud Victoria Traat. Eesti Raamat, Tallinn 2010, 208 lk; ISBN 9789985657881

Filmid

2003. aastal valmis BBC-l lord Byroni elu käsitlev telefilm "Byron". Filmi lavastas Julian Farino, peaosades olid Jonny Lee Miller, Philip Glenister ja Stephen Campbell Moore.

Asteroid

George Gordon Byroni järgi on nime saanud asteroid 3306 Byron.

Välislingid

• Byroni luuletusi
• Byroni Selts
• Rahvusvaheline Byroni Selts
• "Keelatud armastus", Naistemaailm.ee 28. detsember 2006