Vikipeedia

Laashoone klaasikoda

Laashoone klaasikoda töötas 1764.–1775. aastal Viljandi maakonnas Viljandi vallas Lalsi külas. Klaasikoja töötamise ajal kuulus see Kolga-Jaani kihelkonna alla. Klaasikoja ase on mälestisena kaitse alla võetud[1].

Kaart
Laashoone klaasikoja asukoht Lalsi külas

Klaasikoja rajamine muuda

Laashoone klaasikoda rajati Woldemar Johann von Lauwi initsiatiivil Põltsamaa jõe vasakkalda lähedale metsa. Kuna tegemist oli Utsali klaasikoja (1755–1771) kõrval Vana-Põltsamaa mõisa teise klaasikojaga[2], nimetatakse seda mõisaga seotud kirjalikes allikates uueks klaasikojaks (sks die neue Glashütte[3]). Laashoone klaasikoda kutsuti saksa keeles ka Lasone klaasikojaks. Laashoone klaasikoda asus Utsali klaasikojast 5,9 km edelas.

Von Lauwile kuulus peale Laashoone ja Utsali klaasikoja veel Pajusi mõisas Sopimetsa külas asunud Pajusi klaasikoda ning ta rentis Laeva mõisas asunud Hoone, Tõrna-Kamari, Haava ja Laeva klaasikoda. Ajaloolane Dirk-Gerd Erpenbeck on arvanud, et mõned Laashoone klaasikoja töölised töötasid klaasikoja sisse seadmise ajal ajutiselt Pajusi klaasikojas[4]. Pajusi ja Laashoone klaasikoda on üksteisest 33 km kaugusel.

Laashoone klaasikoda tegutses 1775. aastani[5], misjärel liigutati töölised hiljemalt 1777. aastal Tõrna-Kamari peeglikoja Tõrna klaasikotta, et seal kõrgekvaliteedilist tahvelklaasi tootma asuda[6].

Klaasikoja töölised muuda

1764. aastal alustas klaasikoda tööd sakslasest klaasimeister Johan(nes) Friedrich Göscheli (c. 1719–1787) juhtimisel. Göschel juhatas meeskonda, mille liikmed olid õõnesklaasi ehk anumaklaasi puhuja Heinrich Staack, õõnesklaasi puhuja Jost Friedrich Liphard, õõnesklaasi puhuja ja kütja Elias Johan Heinrich Musso, klaasitööline Johann Georg Lipphard, alustajad Johann Friedrich Briesemeister ja Peter (?) Reinthal[7][8]. 1766. aastal oli piirkonnas klaasitööliste hankimisega raskusi[9]. Hiljem, 1770. aastal töötas klaasikojas ka klaasivenitaja Hagen, kelle isik pole täpsustatud[10].

Laashoone klaasikojas töötasid aastate jooksul järgmiste perekondade esindajad[8]:

  • Albrecht
  • Brisemeister (Briesemeister)
  • Drewing (Dreving)
  • Göschel (Goeschel)
  • Hagen
  • Lippardt (Lippart, Liphard)
  • Mussom (Musso, Mussum)
  • Preuss
  • Reichardt
  • Reinthal
  • Siebers
  • Staack
  • Stichkorn

Klaasitöölised rändasid Laashoonesse erinevatest Eesti klaasikodadest – Utsalist, Altnurgast, Pajusist ning Piirsalust, kuid Laashoonesse jõudis töölisi ka Läti Vecsalaca (sks. Alt-Salis), Mālpils (sks. Lemburg) ja Zaube (sks. Jürgensburg) klaasikodadest[8].

Klaasitööliste perekonnad muuda

Klaasitöölised rändasid sageli perekonnana ning klaasikodade juures asus tavaliselt tööliste asula, kusjuures töölised abiellusid üldjuhul kogukonnasiselt teiste klaasitööliste järeltulijatega. Utsali või Laashoone klaasikojas tegutses hiljemalt 1768. aastast ka kool, kus õppisid klaasitööliste lapsed[11]. Saksa päritolu klaasitööliste lastele laienes tõenäoliselt kirikuseadus, mis 1739. aastal sätestas, et 7-12. aastased peavad õppima lugema[12]. Laashoone tööliste elamistingimuste kohta info puudub.

Klaasikoja toodang muuda

Arheoloogiliste uuringute ning kirjalike allikate[13] põhjal on teada, et Laashoone klaasikojas toodeti võsaklaasist esemeid, peamiselt anumaid, mis olid mõeldud alkohoolsete jookide ning arstimite transpordiks ja säilitamiseks. Samuti valmistati retorte ja kolbe, mida sai kasutada destilleerimisel ja teistel kõrgeid temperatuure nõudvatel protsessidel laborites ning apteekides. Klaasikoja toodangu hulka kuulusid:

 
Laashoones valmistatud tahulise pudeli katke pudelitempliga, millel on klaasipuhuja Anton Stichkorni initsiaalid.

Pudelitemplid muuda

Seoses 1774. aastal jõustunud Vene Keisririigi Valitseva Senati ukaasiga[14], millega nõuti, et klaaspudelitele peab olema märgitud nende maht, valmistamiskoht ja/või -aasta, on Laashoone klaasikojast teada ka pudelitempleid ehk pudelimärke.

 
Laashoone klaasikoja pudelitempel von Lauwi initsiaalidega.

Laashoone klaasikoja pudelitemplid kannavad kolmeharulist krooni ning kirja LOИDOИ ВЛ (Woldemar von Lauwi initsiaalid kirillitsas) või kolmeharulist krooni kirjaga LOИDOИ AC (meister Anton Stichkorni initsiaalid kirillitsas). Maks Roosma on spekuleerinud, et kiri London viitab väliskapitalile[15], kuid arheoloog Monika Reppo on leidnud, et tõenäolisem on seos tahuliste pudelite kasutamisega džinni villimisel[16]. Seda ideed toetab asjaolu, et üks kuulsaimaid džinnisorte - London Gin (ka London Dry Gin) ehk Londoni džinn (Londoni kuiv džinn) - kannab sama nime. Antud džinnisordi määrused ei nõua tänaseni, et džinn oleks valmistatud Londonis[17].

Kolmeharulise krooni ja von Lauwi initsiaalidega embleem on ka Laashoone klaasikoja asemelt leitud tellisel, mis on hoiul Meleski klaasimuuseumis[18].

Arheoloogilised uuringud muuda

Esimesed teated leidudest, mis saadud klaasikoja asemelt, pärinevad 19. sajandi lõpust. Nimelt mainis Rõika-Meleski klaasivabriku juhataja Friedrich Amelung oma 1891. aasta ettekandes väikeseid klaasist ravimipudeleid ja umbes 2,5 cm kõrgust dekoratiivset klaasist kujukest, mis leiti Laasihoone klaasikoja asemelt[19].

 
Laashoone klaasikoja arheoloogiliste kaevamiste leiud puidust säilituskarbis, mis on hoiul SA Eesti Ajaloomuuseumis.

Laashoone klaasikoja asemel toimusid 1.–15. juulil 1965. aastal Maks Roosma juhtimisel arheoloogilised kaevamised. Uuringute käigus leiti, et klaasikojas valmistatud pudelid on olnud valdavalt helerohelisest, väikeste mullidega klaasist ning klaasikoda põhitoodang oli taaraklaas[20]. Uuringute aruanne puudub[21], kuid uuringute käigus saadud leiud on hoiul Ajaloomuuseumis.

Vaata veel muuda

Viited muuda

  1. ↑ "Koht, kus 18. sajandil asus klaasikoda nn. Laashoone". Kultuurimälestiste register. 6. märts 2018. Vaadatud 15. detsembril 2023.
  2. ↑ Erpenbeck 2015, 312.
  3. ↑ RA, EAA.1348.2.169, f. 117, 133.
  4. ↑ Erpenbeck 2015, 312–314.
  5. ↑ Varep 1962, 199.
  6. ↑ Varep 1962, 200.
  7. ↑ RA, EAA.1348.2.169, f. 133.
  8. ↑ 8,0 8,1 8,2 Reppo 2023a.
  9. ↑ Roosma 1969, 78.
  10. ↑ RA, EAA.1348.2.127, f. 17.
  11. ↑ Reppo 2023c, 9.
  12. ↑ Laur 2003, 260.
  13. ↑ Reppo 2023b.
  14. ↑ Roosma 1969, 74.
  15. ↑ Roosma 1969, 78.
  16. ↑ Reppo 2019, 21.
  17. ↑ Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) nr 110/2008, 39.
  18. ↑ Tvauri 2013, 261, jn. 3.
  19. ↑ Amelung 1892 [1999], 25.
  20. ↑ Roosma 1969, 77–79.
  21. ↑ Tvauri 2013, 261.

Kirjandus muuda

  • AM.296.1.68, Ülevaated Puurmani ning Kärevere-Laeva klaasikodadest. Mustandkäsikiri, 1970. a-d, Maks Roosma, professor.
  • Amelung, F. 1892 [1999]. Studien zu Geschichte Oberpahlens und seiner industriellen Blüthezeit. Beiträge zur älteren Geschichte der Comturei und Landschaft, sowie des Burgfleckens Oberpahlens und Gedenkblätter zur hundertjährigen Erinnerung an die industrielle Bltühezeit Oberpahlens von 1750 bis 1792. Ein historischer Vortrag gehalten am 8. Dezember 1891 von F. Amelung. Dorpat: C. Mattiesen.
  • Erpenbeck, D.-G. 2015. Glasmacher und Glashütten im Baltikum im 18. Jahrhundert. – Die baltischen Länder und Europa in der Frühen Neuzeit, toim. N. Angermann, K. Brüggemann ja I. Põltsam-Jürjo. Vienna: Böhlau, 301–328.
  • Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EÜ) nr 110/2008. Piiritusjookide määratlemise, kirjeldamise, esitlemise, märgistamise ja geograafiliste tähiste kaitse kohta ning millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrus (EMÜ) nr 1576/89. – Eurooa Liidu Teataja, 13. veebruar 2008. Vaadatud 15. detsembril 2023.
  • Laur, M. (toim.) 2003. Eesti ajalugu IV. Põhjasõjast pärisorjuse kaotamiseni. Tartu: Ilmamaa.
  • RA, EAA.1348.2.127, Kassenkonto des Gutes Schloss-Oberpahlen und Kerrafer, 1768–1781, Vana-Põltsamaa mõis.
  • RA, EAA.1348.2.169, Wackenbuch des Gutes Pajus, Vorstreckungsspetzifikation, Korn-, Geld-, Glashütte u. a. Kontos, 1768–1769, Vana-Põltsamaa mõis.
  • Reppo, M. 2019. Pudelid, peekrid ja killud – klaasist Haapsalu piiskopilinnuses. – Tutulus: Eesti arheoloogia aastakiri, 2019, 20–21.
  • Reppo, M. 2023a. Dataset 2. 16th­–19th century glassworkers in Estonia. DataDOI. http://dx.doi.org/10.23673/re-448. Vaadatud 15. detsembril 2023.
  • Reppo, M. 2023b. Dataset 3. 17th–20th century glassworks in Estonia. DataDOI andmebaas: http://dx.doi.org/10.23673/re-449.Vaadatud 15. detsembril 2023.
  • Reppo, M. 2023c. Moving skills, moving ideas – migrant glassworkers in 17th–19th Century Estonia. – Post-Medieval Archaeology, 57 (3), 1–19. https://doi.org/10.1080/00794236.2023.2286300. Vaadatud 15. detsembril 2023.
  • Roosma, M. 1969. The glass industry of Estonia in the 18th and 19th century. – Journal of Glass Studies, 11, 70–85.
  • Tvauri, A. 2013. Archaeological investigations on the sites of the glassworks of Central Estonia. – Archaelogical Fieldwork in Estonia 2012, 259–270.
  • Varep, E. 1962. Klaasitööstusest Eestis. Peatükk Eesti loodusvarade kasutamise ajaloost. – Eesti Loodus, 4, 199–204.
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Laashoone_klaasikoda&oldid=6572728"