Keemiline aine

Keemiline aine on aine, mille molekulidel on ühesugune koostis ja struktuur või mis koosneb ühe keemilise elemendi vabadest aatomitest.

Lihtaine koosneb ainult ühe keemilise elemendi aatomitest, näiteks dihapnik (O₂) ja raud (Fe). Liitaine koosneb mitme elemendi aatomitest, näiteks väävelhape (H₂SO₄) ja vesi (H₂O).

Keemiliseks aineks ei loeta sulameid (näiteks pronks) ja muid segusid (näiteks õhk).

Keemilist ainet saab tähistada keemiliste valemite abil. Näiteks vee valem on H₂O. Aine agregaatolekul pole tähtsust, näiteks tahkunud vee ehk jää valem on ikkagi H₂O.

Mõiste idealiseeritus

Selliseid puhtaid aineid looduses praktiliselt ei esine ning ka tehislikult ei õnnestu tavaliselt saada täiesti puhtaid aineid, nii et selline keemilise aine mõiste on idealisatsioon. Ometi töötab see mõiste sageli hästi.

Liigitamine

Aineid saab liigitada väga erinevatel alustel ja erinevat moodi, näiteks liht- ja liitaineteks, millest eespool juttu oli.

Et erinevaid süsinikuühendeid on väga palju, siis jaotatakse ained tihti orgaanilisteks ja anorgaanilisteks. Nendevaheline piir pole aga selge ja ühene, sest paljusid aineid võib vastavalt vajadusele käsitleda nii orgaanilise kui anorgaanilise keemia vaatepunktist. Lihtsustatuna võib orgaanilist keemiat nimetada süsinikühendite keemiaks.

Molekulide ehituse ja keemiliste omaduste järgi

Anorgaanika

Soolad - näiteks:
- bromiidid
- fosfaadid
- karbonaadid
- jodiidid
- nitraadid
- nitriidid
- nitritid
- silikaadid
- sulfaadid
- sulfiidid
Anorgaanilised happed
Hüdroksiidid
Hüdraadid
Oksiidid

Orgaanika

Rolli järgi keemilistes reaktsioonides ja/või katsetes

Agregaatoleku järgi

Ainete omadused

Ainete omadused on keemilised ja füüsikalised omadused. Need on tunnused, mille poolest üks aine erineb teisest.

Näiteks: värvus, lõhn, maitse, sulamis- ja keemistemperatuur, tihedus, lahustuvus.

Vaata ka

Välislingid

Anorgaaniliste ainete klassifikatsioon