Katk Põhjasõja ajal


Põhjasõja ajal kannatas enamik Baltimaade ja Kesk-Euroopa idaosa linnade ja alade elanikke katkupuhangu all. Katku kõrghetk oli 17081712. See epideemia oli arvatavasti osa Kesk-Aasiast Vahemere piirkonda levinud pandeemiast.

Üsna suure tõenäosusega levis katk Konstantinoopolist Poola lõunaosas asuvasse linna Pińczów, kus katk tuvastati esmakordselt Rootsi sõjaväehaiglas 1702. aastal. Katk hakkas sellest ajast alates levima mööda kaubandus-, reisi- ja sõjaväeteid kuni jõudis 1709. aastal Preisimaa Balti rannikuni. 1711. aastaks oli kogu Läänemere ümbruse elanikud katku haigestunud. Hamburgi jõudis katk 1712. aastal. 

Katk sai alguse 1703. aastal Ungarist, 1705. aastaks oli katk levinud Poolasse, 1706. aastal Preisimaale, aastail 1708–1710 Leedusse.

Eesti- ja Liivimaal puhkes katk esmalt 1708. aastal Saaremaal ning 1709. aastal Riias, mida samal ajal piirasid venelased. Katku levitajataks olid eelkõige rotid ja sõjamehed.

Katku tagajärjed olid seda karmimad, et 1708. aastal tekkis Põhja-Eestis ikaldus ja 1709. aastal laienes see kogu Eestile. Näljahädas hukkus 40 000 inimest. Halva toitumuse tõttu oli ka Eesti elanike üldine tervislik seisukord halvem ja vastupanuvõime haigustele nõrgem, samuti oli ka majanduslik olukord kehv. Katkuaastad langesid kokku ka Põhjasõja lahingutegevusega Eestis (1710-14).

Katku viimased nähud olid 1713. aastal ja see nõudis rohkem elusid kui sõjategevus. 1712. aasta Eestis tehtud revisjon näitas, et katku suri Läänemaal 82,8%, Harjumaal 80,3%, Järvamaal 70,5%, Virumaal 70,4%, Hiiumaal 53,2% ja Vormsil 24,6% elanikkonnast. Kokku põhjustas katk kuni 200 000 inimese surma. Eesti rahvastik vähenes selle järel umbes 150 000 inimesele (umbes sama palju kui 1200. aasta paiku). See oli rahvastikukatastroof, kuigi puudutas eelkõige Lääne- ja Põhja-Eestit, kus oli lausa inimtühje piirkondi. Aastad 1710–1712 jäid siiski viimaseks suuremaks katkuepideemia levikuperioodiks.