Katariina maja
Katariina maja (ka Pistohlkorsi maja) on Tartus Ülejõe linnaosas aadressil Narva mnt 23 asuv aadlivilla, kus asub alates 2001. aastast Tartu Linnamuuseum. Hoone nimi tuleneb legendist, mille järgi olevat selles majas peatunud Vene keisrinna Katariina II.
Ajalugu muuda
18. sajandil rajatud esindushoone kuulus algselt Ropka mõisa omanikule[1] leitnant (parun) Woldemar Conrad von Pistohlkorsile. Tähelepanuväärne on Louis XVI stiilis saali sisekujundus. Maja projekteeris ehitusmeister Johann Heinrich Bartholomäus Walter, kes oli ka Tartu raekoja projekti autor.[2] Algul seisis ehitis Emajõe haru ääres, mis eraldas Ülejõe linnaosa Holmi saarest, kuid on praeguseks kinni aetud.[1]
Hoone jäi Pistohlkorsi perekonna valdusse 1809. aastani. 1886–1896 trükiti Katariina majas ajalehte Postimees, 1900. aastal Karl August Hermanni koostatud esimese eestikeelse entsüklopeedia I köide.[3] 20. sajandi algul üüris maja teist korrust Hugo Treffneri Gümnaasium.[4] 1941–1942 tegutses hoones Tartu Tööstuskeskkooli puiduosakond.[5] Katariina maja on ainus kunagise Henningi platsi äärne hoone, mis elas üle Teise maailmasõja. 2001. aastast asub selles Tartu Linnamuuseum.[3]
Arhitektuuriline iseloomustus muuda
Katariina maja on kahekorruseline, ristkülikukujulise põhiplaaniga ja kelpkatusega kivihoone. Arhitektuuriloolase Niina Raidi sõnul on väliskujundus lihtne: korruseid eraldab simss ja liigendavad kuus pilastripaari, ühe aknaga eenduvat keskrisaliiti kroonib hiljem lisatud segmentkaarne frontoon. Soklikorrus on rustikaga, peakorruse aknaid ümbritseb lai lukukiviga raamistus, mille all konsoolide vahel asuvad varaklassitsistlikud ripprätikud. Karniisialune pärgsimss on hammaslõikega.[1]
Algne ruumiliigendus oli hoones anfilaadne, kuid maja kogu alumine korrus on ümber ehitatud. Algupärasest rikkalikust sisekujundusest on osalt säilinud rikkaliku stukkdekooriga teise korruse saal. "Kunstmarmorist seinatahvlite ovaalses raamistuses bareljeefid kujutavad stseene putodega, seintel on antiikseid trofeekimpe, tahvleid kroonivatel frontoonidel on vaasid, ripprätikud ja akantusemotiivid," kirjutab Raid. "Supraportidel on portreemedaljone, laes embleeme ja vanikuid." Siseilustuste autor oli Praha stukimeister C. V. Kalopka. Ülakorrusel paiknevad valgetest kahhelkividest kolmeastmelised, figuraalse ja lilldekooriga ahjud; allkorrusel on koobaltsiniste vaasidega valgetest kahhelahjudest säilinud vaid üks uuesti laotud ahjusein.[1]
Ilukirjanduses muuda
Almanahhis "Sulesepad 7" (Tartu, 1972) on Katariina majast oma mälestustes kirjutanud Johannes Voldemar Veski[4].
Viited muuda
- ↑ 1,0 1,1 1,2 1,3 Narva mnt 23 veebiportaalis eestigiid.ee (Niina Raid koguteoses "Eesti arhitektuur")
- ↑ Katariina maja portaalis puhkaeestis.ee
- ↑ 3,0 3,1 Katariina maja portaalis visittartu.com
- ↑ 4,0 4,1 Katariina maja portaalis "Tartu ilukirjanduses"
- ↑ "III Narva mnt 23 / Katariina maja". Originaali arhiivikoopia seisuga 22. veebruar 2014. Vaadatud 25. mail 2012.
Välislingid muuda
- Katariina maja kultuurimälestiste riiklikus registris
- Katariina maja portaalis visittartu.com
- Narva mnt 23 veebiportaalis eestigiid.ee
- Katariina maja portaalis puhkaeestis.ee
- Kersti Kivirüüt "31. oktoober – Tartu linnamuuseumi sünnipäev" Koduvald, 6. oktoober 2009
- III Narva mnt 23 / Katariina maja
